Slovaki maagimäestik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Slovaki maagimäestiku asukoht Slovakkias (tähistatud halliga)
Zadieli kanjon

Slovaki maagimäestik (slovaki keeles Slovenské rudohorie) on mäestik Slovakkia keskosas, mis on osa Lääne-Karpaatidest. Mäestiku kõrgeim tipp on Stolica (1 476 m). Varem oli see tähtis kaevanduspiirkond. Tänapäeval jäävad sinna Muránska planina, Slovaki karsti ja Slovaki Paradiisi rahvuspargid. Mäestiku lõunanõlvadel kasvavad valdavalt tammikud ja pöögimetsad, põhjanõlvadel domineerivad okaspuud.

Väike mäestiku lõunapoolsem osa (Aggteleki karst) jääb Ungari territooriumile.

Maastikurajoonid[muuda | muuda lähteteksti]

Slovaki keskmäestiku territoorium jaguneb omakorda mitmeks väiksemaks mäestikuks. Mäestikus eristatakse järgnevaid maastikurajoone:[1]

Piirkonda on liigitatud erinevalt. Aastal 1965 jagati mäestik Spiši maagimäestikuks, Gemeri maagimäestikuks, Vepori maagimäestikuks ja Lõuna-Slovaki karstiks.[2] Poola geograaf Jerzy Kondracki liigitab mäestiku piirkondi järgnevalt: Vepori maagimäestik, Spiši maagimäestik, Gemeri maagimäesti, Slovaki paradiis ja Slovaki-Ungari karst.[3]

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Slovaki keskmäestik piirneb järgmiste geograafiliste piirkondadega:

Geoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Mäestik koosneb valdavalt kristalsetest kiltadest ja graniidist. Selle äärealadele ulatuvad maakide sooned. Mäestik oli XIV sajandil tähtis kaevanduspiirkond, toona kandis see nime Ungari maagimäestik. Seal on kaevandatud rauda ja vaske, aga ka kulda ja elavhõbedat.

Sealsed settekivimid tekkisid enamasti Paleosoikumi alguses ja selle eel. Karboni ajastul moodustusid sealsed graniidist intrusioonid. Sealsed lubjakivid moodustusid valdavalt Mesosoikumis. Mäestiku lääneosas on jälgi ka Neogeeni vulkanismist.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mazúr, E., Lukniš, M. 1986: Geomorfologické členenie SSR a ČSSR. Časť Slovensko. Slovenská kartografia, Bratislava
  2. Slovenský národopis: časopis Slovenskej akadémie vied, XIII, 1965, lk. 225
  3. Jerzy Kondracki Fizycznogeograficzna regionalizacja Czech, Słowacji, Węgier i Rumunii w układzie dziesiętnym, "Przegląd Geograficzny", kd LXVIII, z 3-4, 1996, lk. 457-466
  4. Eurföldr: Nemerkényi–Móga: Gábris Gyula – Horváth Erzsébet – Horváth Gergely – Kéri András – Móga János – Nagy Balázs – Nemerkényi Antal – Pavlics Károlyné – Simon Dénes, Telbisz Tamás: Európa regionális földrajza - természetföldrajz. ELTE Eötvös Kiadó (2014)