Skrælingjar
Skrælingjar (eesti keeles skräälingid või skreelingid) on vanapõhja ja vanaislandi keelte mitmusevormis nimetus pärismaalastest inimestele ("metslastest olenditele"), keda muinaspõhjala kultuuri esindajad ehk viikingid kohtasid enda jaoks tundmatus Põhja-Ameerikas. Teadaolevalt ei olnud nad algul agressiivsed ega vaenulikud, vaid kergesti ehmatavad. Neid nähti enda mõõdupuu järgi võrdlemisi primitiivsetena.
Atlandi ookeani rannikuäärsete küttijatest-korilastest põlisasukate puhul oli tegu:
- Labradori poolsaare kirdeosa innude eelkäijatega,
- Newfoundlandi saare väljasurnud beotukide eelkäijatega,
- Kanada mereprovintside asunike mikmakide eelkäijatega.
Saagade järgi tehti nendega kaupa ning neile meeldisid eriti viikingite valmistatud piimatooted ning punane kangas. Kõige juures ei osanud nad kirvega ümber käia ja seda hinnata. Hiljem sattusid vähemuses uustulnukad põlisameeriklastega vaenujalale, kirjapandu järgi toimusid lahingud, mis päädiski tõrjutud maadeuurijate lahkumisega. Viikingid ise kutsusid avastatud alasid Vínlandiks ("viinapuude maaks"), Marklandiks ("metsamaaks") ja Hellulandiks ("kaljumaaks").
Nimetuse etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Arvatakse, et seda terminit kasutas Ari Þorgilsson esimest korda oma töös Íslendingabók, mida teatakse kui “Islandlaste raamatut”. Raamat kirjutati pärast seda, kui vanapõhjala maadeuurijad olid Ameerika põlisrahvastega esimesed kontaktid juba loonud. Ajal, mil neid allikaid talletati, tähistas skræling üldisemat mõistet, millega Gröönimaa viikingid nimetasid rannikualade Thule inimesi, kaasaegsete lääneeskimote esivanemaid. Thule kultuur jõudis Põhja-Ameerika maismaalt esimest korda Gröönimaa saarele 13. sajandil ja nad olid sealtpeale kontaktis grööni viikingitega. Samal sajandil kirjutatud “Islandlaste saaga” ja “Gröönlaste saaga” kasutavad terminit kõigi nii-nimetatud Vínlandi põliselanike kirjeldamiseks, keda oldi juba 11. sajandi algusest peale teatud.
Sõna skræling on ainus sõna, mis on säilinud vanagrööni keelest, vanapõhja keele dialektist, mida rääkisid keskaegsed grööni viikingid. Tänapäevases islandi keeles on skrælingi tähendus "barbar", samas kui taani keeles kannab sõna skrælling tähendust "nõrgake". Sõna päritolu ei ole kindel.
William Thalbitzer väidab, et skræling võis tuletuda vanapõhja sõnast skrækja, mis tähendab röögatust, hüüatust või kisa. Michael Fortescue tegi ettepaneku, et islandi sõna skrælingi võib olla seotud sõnaga skrá, mis tähendab "kuivatatud nahka". Inuitid on läbi sajandite kasutanud loomanahkadest kehakatteid.