Sitsiilia verepulm

Sitsiilia verepulm

Stseen itaaliakeelsest versioonist
Autor	Giuseppe Verdi
Autorid	Eugène Scribe Charles Duveyrier
Valmimisaeg	13. juuni 1855

"Sitsiilia õhtujumalateenistus" (prantsuse "Les vêpres siciliennes", tõlgitud ka kui "Sitsiilia verepulm") on Giuseppe Verdi ooper (dramma) viies vaatuses Eugène Scribe’i ja Charles Duveyrier' libretole nende endi endi Gaetano Donizettile kirjutatud libreto "Le duc d’Albe’i" (1839) järgi.

Ajalugu

Ooperi saamislugu

Pärast Verdi ooperi "I Lombardi" ümbertöötamist suurooperiks (grand opéra), esitas ta seda 1847. aastal Pariisi Opéras (pealkirja "Jérusalem" all), kuid teost ei saatnud suur edu. Seejärel soovis Verdi kirjutada Pariisi ooperteatri esmaettekandeks täiesti uue suurooperi. Prantslaste maitset arvestava suurooperi arendasid 1830. aastatel välja Giacomo Meyerbeer ja Jacques Fromental Halévy. Prantslased soovisid kuulata lavalugu, mis oleks neli või viis vaatust pikk, võimalikult paljude solistide ja suure kooriga ning suure orkestri saatel. Kindlasti pidi see sisaldama ligi pooletunnilist balletistseeni, olema suurejoonelise lavakujundusega ning käsitlema mingit ajaloolist sündmust. Itaalia ooperipublikule polnud need põhimõtted olulised. Kui itaalia heliloojad soovisid range tsensori eest põgeneda liberaalsesse Pariisi, kus ka heliloojale hästi maksti, siis tuli nende põhimõtetega arvestada.

Verdi alustas Opéraga läbirääkimisi uue ooperi komponeerimiseks 1848. aastal, kuid Prantsuse revolutsiooni tõttu katkesid need mõneks ajaks. Alles 1852. aasta veebruaris naasis Verdi Pariisi ja sõlmis teatriga lepingu. Libreto pidi teatri soovil kirjutama populaarne prantsuse libretist Eugène Scribe. Juulis 1852 andis Verdi Scribe'ile teada millist libretot ta ootab. Tekst pidi olema suurejooneline, kirglik, originaalne ja imposantne. Libretist pakkus välja "Le duc d'Albe'i" libreto muudetud versiooni, mis oli kirjutatud umbes paarkümmend aastat tagasi prantsuse suurooperi traditsiooni haripunktis. Ta oli seda varem pakutud Halévyle, kes keeldus ja siis Donizettile, kes selle 1839. aastal algse pealkirjaga osaliselt ära kasutas. Verdi esitas palju muutmisettepanekuid. Need hõlmasid asukoha muutmist, tegelaste nimesid, teatud konkreetseid olukordi (Sitsiilias ei ole õllesaale) ja nõudmist lisateksti viienda vaatuse jaoks, mida Donizettil polnud. Uus ooper ei tohtinud jääda alla tollal Pariisis domineerinud Meyerbeeri ooperitele "Les Huguenots" ja "Le Prohvet". Teater nõudis lepingu järgi partituuri esitamist 30. juuniks 1854. Selle nad ka said ning kohe suvel alustati proove. Verdile oli esietendusele järgneva kümne kuu jooksul garanteeritud talle sobivad solistid ja nelikümmend etendust.

Verdi komponeeris Pariisis ja nõudis töö käigus pidevalt, et libretist muudaks teksti. Libretist ei reageerinud Verdi palvetele, kuni lõpuks oli ta ikkagi sunnitud proovide käigus 1854. aasta lõpus arvestama Hélène'i rolli esitama palgatud Sophie Cruvelli nõudmistega, mis toetasid Verdi soove. Kuid esialgu oli Sophie Cruvelliga probleeme, kes oli eelistanud proovidel osalemisele oma eraelu. Verdi teatas, et lõpetab lepingu, kui primadonna välja ei ilmu. Kuid impressaario François-Louis Crosnier suutis halvema ära hoida ning Verdi jätkas tööd. Kokkuvõttes töötas Verdi ooperi kallal peaaegu kaks aastat.

Teose ettekanded

Esmaettekanne toimus 13. juunil 1855 Pariisi Opéra Salle Le Peletier's ja pälvis suure tunnustuse. Kohal olid imperaator Napoleon III, keisrinna Eugénie ja Porto hertsog. Ooper meelitas teatrisse Pariisi jõukaid piemontelasi ja langobarde. Pärast teose väljatulekut esitati seda 62 korda.

Tegemist on Verdi küpse perioodi töödest kõige harvemini esitatud teosega. Ooper sisaldab tema parimat balletimuusikat "Les quatre saisons" ning algab silmapaistvalt hea avamänguga, mida aeg-ajalt kontsertidel esitatakse. See on kõige pikem avamäng, mis ta oma ooperitele on kirjutanud, kestes ligi 9 minutit. Teos paistab silma ka mitme säravalt komponeeritud ansambli poolest.

Ooperit esitati 1856. aastal ka Lyons, Barcelonas, Madrids, Budapestis, Brüsselis, Lissabonis, Münchenis, Viinis, Peterburis, Londonis ja Buenos Aireses, kuid pealkirja "I vespri siciliani" all. Sellele vaatamata pole ooperit hinnatud edukaks. Esialgne versioon ei jõudnud kunagi teatrite püsirepertuaari. 6. juulil 1863 Pariisi Opéras toimunud uuslavastuseks asendas Verdi mõned solistid, kuid see eriti ei aidanud ning mõne etenduse järel ooper võeti repertuaarist maha ning kadus üldse Prantsusmaa teatrilavadelt.

Pärast pikka unustuses olemist pöördus algne prantsuskeelne oopus alles 21. sajandil Euroopa ooperiteatrite repertuaari. Kõigepealt esitas seda Pariis Théâtre de la Bastille's (2003), siis oli mängukavas Amsterdamis (2010), Genfis (2011), Napolis (2011), Frankfurdis (2013), Bilbaos (2013), Londonis (2013, ilma balletita) ja Münchenis (2018).

Süžee

Prantsuse versioonis toimub tegevus 1282. aastal Palermos lihavõttepühade ajal ja tugineb ajaloolisele sündmusele, mis toimus 30. märtsil 1282, kui hukati Sitsiilia patrioodid. Sitsiillaste revolutsioonijuht, pagulusest naasnud arst Jean Procida kavandab prantslastevastast ülestõusu. Teda abistavad armastajapaar, noor Sitsiilia patrioot Henri ja prantslaste poolt tapetud Austria hertsogi Frédérici õde, hertsoginna Hélène. Jean on leppinud kokku, et hispaanlased toetavad seda ettevõtmist. Türanlik Sitsiilia prantslasest kuberner Guy de Montfort saab teada, et Henri on tema sohipoeg. Ta räägib sellest noormehele, mis vähendab Henri soovi revolutsioonilises tegevuses osaleda, kuid viib ta oma päritolu pärast meeleheitele. Lossis toimub maskiball. Henri tunneb tantsijate seas ära Procida ja Hélène. Nad on tulnud Montforti tapma. Henri takistab oma sõpru seda tegemast. Vandenõulased arreteeritakse. Nad süüdistavad Henrit reetlikkuses. Noormees räägib oma sidemetest Montfort’iga Hélène’ile, keda ta külastab vanglas. Naine annab talle andeks. Henri soovib, et Montfort laseks vandenõulased vabaks ja nõustuks tema ja hertsoginna abieluga. Montfort on lõpuks nõus. Ta muudab ära vandenõulaste hukkamise ja kuulutab välja Henri ja Hélène’i pulmad. Palermo Santo Spiriti kirikus toimub pulmatseremoonia. Halastamatu Procida näeb selles oma kättemaksu šanssi. Kui pulmakellad helisevad, algab ülestõus ja Procida kor­raldab relvas­tamata prantslastele veresauna.

Itaalia versioon

Tollal valitses komme, et kui itaalia ooperimeistrid komponeerisid mõne oopuse prantslaste jaoks, siis toodi see ka kiiresti Itaalias mõne teatri mängukavva. Libreto tõlgiti itaalia keelde ja mugandati terve ooper Itaalia publiku nõudmistele vastavaks. Poeet Ettore Caimi tegi Verdi juhtimisel itaaliakeelse teksti. Verdi teadis, et oopuse revolutsiooniline faabula oleks Itaalias tollal olnud võimatu Sitsiiliasse paigutada. Alba hertsogi tegutsemiskohaks sai Lissabon. Pealkiri muudeti "Giovanna de Guzmaniks". Ooperi itaaliakeelne variant esitati 26. detsembril 1855 Parma Teatro Regios, seejärel Torino Teatro Regio. 1861. aastal sai ooper tagasi oma algse pealkirja, mis itaaliakeelse variandis on "I vesperi siciliani". Võeti kasutusele ka esialgne itaaliakeelne libreto.

Rollid (sulgudes itaalia versiooni nimed)

• Guy de Montfort (Montforet) (bariton),
• hertsoginna Hélène (Elena) (sopran),
• Henri (Arrigo) (tenor),
• Jean Procida (Giovanni) (bass),
• krahv de Vaudemont (bass),
• Le Sire de Béthune (bass),
• Ninette (kontraalt),
• Daniéli (tenor),
• Thibault (Tebaldo) (tenor),
• Robert (Roberto) (bariton),
• Mainfroid (Manfredo) (tenor).

Rollide esmaesitajad Pariisis ja Parmas

Pariisis	Parmas	Roll
Marc Bonnehée	Francesco Cresci	Guy de Monfort
Sophie Cruvelli	Caterina Goldberg Strossi	Hélène
Clarisse-Françoise Sannier	Teresa Lenci Marsili	Ninette
Louis Guéymard	Antonio Giuglini	Henri
Jaques-Alfred Guinot	Angelo Corazzani	de Vaudemont
Louis-Henri Obin	Giorgio Atry	Jean Procida
Théodore-Jean-Josph Coulon	Guglielmo Giordani	Béthune
Jean-Jacques Boulo	Carlo Salvatore Poggiali	Daniéli
M. Aimes	Raffaele Giorgi	Thibault
Mécène Marié de l´Isle	Raimondo Buffagni	Robert
Joseph Koenig	Giovanni Battista Garulli	Mainford

Dirigeerisid Narcisse Girard / Nicola de Giovanni. Kontsertmeistrid olid Giuseppe Verdi / Giovanni Rossi.

Peamised muusikalood

• koor „Beau pays de France!” („Al cielo natio”),
• ansambel „Quels accents ! quel langage!” („Che accenti! quale lingua”),
• Montforti ja Henri kabaletta „Téméraire!” („Temerario! Qual ardire!”),
• Procida kabaletta kooriga „Dans l'ombre et le silene” (Nell ombra e nel silenzio”),
• Hélène ja Henri duett „Comment, dans ma reconnaissance” („Presso alla tomba ch´apresi”),
• koor „Vivent les conquêtes !” („Viva la guerra viva l´amor”),
• Hélène’i aaria „Viens à nous, Dieu tutelaire” („Deh! tu calma, o Dio possente”),
• Henri aaria „Merci, jeunes amies” („Mercé, dilette amiche”),
• Henri aaria „O jour de peine” („Giorno di pianto”),
• Henri ja Hélène duett „Le brise soufflé au loin” („La brezza aleggia intorno”),
• Balletistseen „Les Saisons. L`Hiver, Le Printemps, L´Été, L´Automne”,
• Henri kabaletta „Autour de moi tout m'abandonne” („Intorno a me tutto mi abbandona”),
• Jean Procida aaria „Et toi, Palerme” („O tu Palermo”),
• Jean Procida aaria „Dans l’ombre et la silence” („Nell’ombra e nel silenzio”),
• Guy de Montfort’i aaria „Au sein de la puissance” („In braccio alle dovizie”),
• Procida, Montforti, Hélène ja Henri kvartett „Adieu, mon pays, je succombe” („Addio mia patra invendicato”),
• Hélène’i, Ninetta, Daniéli ja Montfort’i kvartett „Quelle horreur m’environne!” („D’ira fremo all’aspetto”),
• Henri mélodie “La brise souffle au loin” (“La brezza aleggia intorno”)
• Hélène aaria sitsiillaste kooriga „Merci, jeunes amies” („Mercè, dilette amiche”),
• Hélèna ja Henri duet „Près du tombeau peut-être” („Presso alla tomba”),
• Hèlène, Henri, Procida tertsett „Sort fatal” („Sorte fatal! Oh, fier cimento!”),
• Henri, Montforti, Hèlène, Procida kvartett kooriga „Oui, vengeance! vengeance!” („Deh! Vieni il mio mortale”).