Silvia Airik-Priuhka

Allikas: Vikipeedia

Silvia Airik-Priuhka (25. jaanuar 1926 Tallinn11. veebruar 2014 Stockholm) oli eesti luuletõlkija ja kirjanik.

Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Silvia Airik lõpetas 1944. aastal Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi ja põgenes samal aastal Soome kaudu Rootsi. Et ta vanemad jäid Eestisse, leidis ta Rootsis kasuvanemad – konsuli ja laevamaakleri Nils-Axel Brolini ja ta abikaasa Daisy. 1949. aastal abiellus insener Arnold (Harri) Priuhkaga ning neil sündis tütar Marika. Silvia Airik-Priuhka töötas raamatupidajana ning seejärel andis inglise ja saksa keele tunde. 1987. aastal pälvis Underi ja Adsoni Mälestusfondi stipendiumi.[1][2]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Est! Est! Est! Stockholm, 1980. ISBN 9188116003
  • Hammarbyhöjdeni Seppe. Stockholm, 1983
  • Vanaisa hingeke. Tallinn, 1992
  • Ilma nõela pistmata. Tallinn, 1997
  • Ma lillesideme võtsin. Tallinn, 1998
  • Toonela väraval. Tartu, 2004. ISBN 9985771230

Tõlkeid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Marie Under. Himlafjärd. Stockholm, 1963
  • Marie Under. Eftersken. Stocklholm, 1988. ISBN 9179702287
  • Laulan oma rootsi laulu. Tallinn, 2006
  • Marie Under. En stjärna föll. Tallinn, 2007. ISBN 9789949153350

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]