Siberi haski

Siberi haski
FCI standard nr 270
Rühm	5: spitsilaadsed ja algupärased tõud
Alarühm	1: põhjamaised kelgukoerad
Standard nr	270   02.02.1995 (en et)
Päritolumaa	Kirde-Siber
Kohalik nimi	Сибирский хаски
Töökatsed	ei
Kasutus	kelgukoer
Tunnused
Turja kõrgus	53,5–60 cm (isased) 50,5–56 cm (emased)
Kaal	20,5–28 kg (isased) 15,5–23 kg (emased)
Kattekarv	kahekihiline ja keskmise pikkusega
Karvkate	kõik värvused mustast kuni puhasvalgeni
Pesakond	4–8 kutsikat
Eluiga	12–14 aastat
Koer (Canis lupus familiaris)

Siberi haski (inglise keeles Siberian Husky) on Venemaalt Kirde-Siberist pärit koeratõug. Siberi haskid kuuluvad spitsilaadsete tõugude hulka. See koeratõug on keskmist kasvu, nende eluiga on 12–14 aastat, pesakonna suurus 4–8 kutsikat. Nad tunneb ära paksu karva, püstiste kõrvade ja tõule omaste näojoonte järgi. Siberi haskisid aetakse tihti segamini Alaska malamuutidega.

Tõustandardis on koera kasutuse kohta muu hulgas kirjas: "Husky on /.../ äärmiselt sobiv täitmaks oma põlist tööülesannet kelgukoerana ja kergete koormate mõõdukas tempos suurte vahemaade taha toimetamiseks."

Väljanägemine

Siberi haski on keskmist kasvu töökoer. Neile omased paks karv, püstised kõrvad ja kohev saba viitavad põhjamaisele päritolule. Emaste koerte turjakõrgus on 50,5–56 cm, isastel 53,5–60 cm. Emased koerad kaaluvad 15,5–23 kg, isased 20,5–28 kg. Siberi haskidel on kahekihiline ja keskmise pikkusega karvkate. Haskide karva värvus võib olla mustast kuni puhasvalgeni. Hallidel, punastel ja mustadel haskidel on nina musta värvi, vasekarva haskidel maksa värvi ja valgetel võib olla lihavärvi. Mõnel haskil on nina roosaka triibuga. Haskide silmad on natuke viltused ja mandlikujulised. Silmade värvus võib olla sinine või pruun ning mõnel isendil üks sinine, teine pruun. Mõnel haskil võib üks silm olla korraga nii pruun kui ka sinine.

Tõustandard

Siberi haski on Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni (lühend FCI) tunnustatud koeratõug.

FCI klassifikatsioon

• Rühm 5 (alarühm 5.1).
• Spitsilaadsed ja algupärased tõud.
• Põhjamaised kelgukoerad.
• Töökatseteta.

Tähtsad proportsioonid

Profiilis keha pikkus õlgadest istmikunukini on natuke pikem kui turjakõrgus. Kaugus ninaotsast laubani on sama pikk kui kaugus laubast kuklakühmuni.

Pea

Siberi haski kolju on keskmise suurusega ja proportsioonis kehaga, ülemine osa pisut kumer ja kõige laiemast kohast silmade poole kitsenev. Hallidel, punastel ja mustadel haskidel on nina must, vasekarva haskidel maksa värvi, valgetel koertel võib olla lihavärvi. Lubatud on roosa triip ninal. Koon peab olema keskmise pikkuse ja laiusega, ninaotsa suunas kitsenev, ei ole liiga terav ega kandiline, ninaselg on sirge. Mokad hästi pigmenteeritud ja tihedalt koos.

Silmad

• Mandlikujulised, võrdlemisi laia ja viltuse asetusega.
• Võivad olla sinised ja pruunid. On lubatud eri värvi ja mitmevärvilised silmad.
• Pilk on terav, sõbralik, vallatu ja huvi tundev.

Kõrvad

• Keskmise suurusega.
• Kolmnurgakujulised.
• Asetsevad lähestikku.
• Paksud ja karvased.
• Püstised.
• Tagantpoolt natuke kaardunud.
• Veidike ümarate püstiste tippudega.

Kael

• Keskmise pikkusega.
• Seistes kaardunud ja püstine.
• Traavides natuke ette sirutatud.

Kere

Siberi haski selg on sirge ja tugev, turjast laudjani kulgeva horisontaalse ülajoonega, keskmise pikkusega ja ei ole ebaproportsionaalselt lühike ega ülemäärasest pikkusest nõtkuv. Nimme on tugev, rinnakorvist kitsam ja külje pealt kergelt kumer. Laudjas on laskuv, kuid mitte eriti järsk, et tagajalgade tõuge oleks jõuetu. Rindkere on sügav ja jõuline, aga mitte liiga lai. Rinnakorvi madalaim punkt asub vahetult küünarnukkide taga ja nendega samal kõrgusel. Roided on kohe lülisambast alates hästi kaardunud ja muutuvad külgedel allapoole suundudes lamedamaks, et võimaldada vaba liikumist.

Saba

Saba on väga karvane ja rebasehända meenutav. Saba kinnitub pisut allpool ülajoont, kuid koera ergastumisel tõuseb tavaliselt kaarena seljast kõrgemale. Saba ei tohi keerduda küljele rõngasse, seljast ühele ega teisele poole ning ei tohi hoida tihedalt selja vastu. Rahulikul koeral on normaalne sabahoiak rippasendis. Saba karvkate on keskmise pikkusega, mis on saba ulatuses sama pikk.

Jäsemed

Esijäsemed on eestpoolt vaadates teineteisest mõõduka kaugusega, paralleelsed ja sirged. Luud on toekad, kuid mitte rasked. Esijala pikkus küünarnukist maani on veidi suurem küünarnuki ja labaluu ülaserva pikkusest. Esijäsemete pöidlad võib eemaldada. Labaluud on hästi arenenud. Õlavarreluud on küünarnukkideni suundudes natuke tahapoole kaldus. Lihased ja sidemed, mis õlavöödet rinnakorviga seostavad, on sitked ja hästi arenenud. Küünarnukid on tihedalt keha lähedal ja pole välja ega sisse pööratud. Randmeliigesed on tugevad ja nõtked. Kämblad on külgvaates pisut kaldu.

Tagajäsemed on tagantpoolt vaadates teineteisest mõõduka kaugusega ja paralleelsed. Tagajäsemete pöidlad tuleb eemaldada. Reied on lihaselised ja jõulised. Põlved on kõverad. Kannaliigesed on hästi märgatavad ja asetsevad madalal.

Käpad

• Ovaalsed.
• Keskmise suurusega.
• Kompaktsed.
• Varvaste ja käpapadjandite vahel on tihe karvkate.
• Käpapadjandid on vastupidavad ja paksu polsterdusega.
• Loomulikus asendis ei ole sisse ega välja pööratud.

Karvkate

Karvkate on kahekihiline ja keskmise pikkusega. Karv ei tohi varjata koera siluetti. Alusvill on pehme ja tihe ning kattekarva toestamiseks piisava pikkusega. Pikemad ja jäigad kattekarvad on sirged ning veidi liibuvad, mitte karedad ega kerest eemale turritavad. Hooldatud välimuse rõhutamiseks võib vurrukarvu ja varvaste vahelisi ning käpa välisservade karvu lühendada.

Iseloom

Siberi haski

Siberi haskisid on kasvatatud karmides tingimustes ja põhiliselt töö tegemise eesmärgil. Seetõttu põhineb nende kätiumine suurel määral instinktil. Neil on äärmiselt palju energiat ning on sestap sobilik tõug aktiivsele omanikule. Energia ülekülluse tõttu võib haski üles näidata oma destruktiivset ja lärmakat olemust ning võimaluse korral võib hulkuma minna. Siberi haskid tahavad joosta ja vedada. Selline iseloom on enamus haskidel sünnist saati.

Siberi haskid on sotsiaalse loomusega ja vajavad enda ümber teisi koeri või inimesi. Aretustöö tagajärjel on haskidel välja kujunenud suur karjas elamise instinkt. Kuna tõug on aretatud põhiliselt töökoeraks, siis läbisaamine inimestega ja teiste koertega on äärmiselt vajalik.

Paljud haskid ei oska haukuda või teevad seda väga harva. Selle asemel on haskidele omased ulgumine, lalisemine ja mängu ajal urisemine.

Haskid võivad üksilduses põdeda üksildusahistust, mille tõttu võivad nad aedikus kaevata, aias olevaid asju lõhkuda või sootuks sealt põgeneda. Toas olles võivad haskid üksildusest mööblit ja väiksemaid kättesaadavaid asju lõhkuda. Üksildusahistust tundvatel koertel pole see tingitud ainuüksi igavusest, vaid murest oma peremehe lahkumise pärast.

Tervis

Siberi haskid on koeratõugude hulgas üks tervemaid. Nende levinuimad tervisehädad on pärilik katarakt, sarvkesta puudulikkus, progresseeruv võrkkesta atroofia, glaukoom, krooniline pindmine keratiit, entroopium, puusaliigese düsplaasia, epilepsia, vähkkasvaja, kilpnäärme alatalitlus, krüptorhism, tsingipuudulikkus, hotspot ja kärvanääpsu düsplaasia.

Ajalugu

Tšuktši pere haskiga

Haski laadsed koerad on pikalt olnud Põhja-Siberis nomaadliku eluviisiga põlisrahvaste kelgukoerad. Neid aretasid tšuktšid. Koerad olid kohalikele hädavajalikud ellujäämiseks. Neid aretati välja spetsiaalselt tšuktšide jaoks, kes elasid kliimas, kus talvine temperatuur langeb alla –70 °С ja tuulekiirus võib ulatuda üle 40 m/s. Koeri rakendati transpordi eesmärgil, et viia kalurid jää peale kala püüdma ja saagiga tagasi tuua. Selliste koerarakenditega suutsid kohalikud kalurid läbida kuni 160 kilomeetrit ühe päeva jooksul.

Tšuktšide majandus ja religioosne elu keskendus haskidele, paljud religioossed tseremooniad koondusid koerte ümber. Parimad koerad kuulusid kogukonna rikkamatele ning tänu headele koertele sai rikkaks.

Tšuktšide elu keerles koerte ümber. Naised kasvatasid kutsikaid ja valisid, millised kutsikad alles jätta. Alles jäeti kõige paljutõotavamad emased ja kõik isased kastreeriti, välja arvatud kõige paljutõotavamad. Mehed vastutasid koerte treenimise eest. Haskid olid ka laste ja perede kaaslased ning tihtipeale magasid koerad toas, eriti kui temperatuur oli madal.

Talve saabudes seoti kõik koerad kinni, kui nad ei teinud tööd. Erandiks olid kastreerimata isased, kellel oli lubatud vabalt hulkuda ja paljuneda. Sellega kindlustati, et sigivad ainult parimad. Suvel vabastati kõik koerad, sest neile ei leitud kasutust. Koerad said hulkuda ja pidid toidu eest ise hoolitsema.

Enne 20. sajandi algust ei olnud need koerad mujal maailmas tuntud. Esimesed haskid importis Alaskale karusnahakaupmees William Goosak. Imporditud haskid hakkasid silma paistma Alaska koerarakendite võistlustel. Hakati välja töötama nende koeratõuna tunnustamist. 1930. aastal tunnustas Ameerika Kennelklubi Siberi haskit eraldi koeratõuna. Tõustandardid avalikustati 1932. aastal.

Kirjandus

• Renée Willes. All världens hundraser, Bromma 2003, ISBN 91-89090-79-9
• Desmond Morris: Dogs, North Pomfret, Vermont 2008, ISBN 978-1-57076-410-3

Välislingid

• Siberi husky koer.ee saidil