Sheila Fitzpatrick
Sheila Fitzpatrick (sündinud 4. juunil 1941 Melbourne'is Austraalias) on Austraalia ajaloolane. Sydney Ülikooli ajalooprofessorina on ta spetsialiseerunud Venemaa ajaloole 20. sajandil. Varem õpetas ta Chicago Ülikoolis Nõukogude Liidu ajalugu.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Sheila Fitzpatrick kaitses bakalaureusekraadi 1961. aastal Melbourne'i Ülikoolis ja doktorikraadi 1969. aastal Oxfordi Ülikooli St Antony's College'is väitekirjaga "The Commissariat of Education under Lunacharsky (1917–1921)" ("Hariduse rahvakomissariaat Lunatšarski juhtimise ajal"). 1969–1972 tegutses ta uurijana Londoni Slaavi ja Ida-Euroopa Uuringute Koolis (London School of Slavonic and East European Studies).[1]
Fitzpatrick on Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia ja Austraalia Humanitaarteaduste Akadeemia liige. Ta on olnud Ameerika Slaavi Uuringute Edendamise Liidu (American Association for the Advancement of Slavic Studies) president. 2002. aastal pälvis ta teadustöö Andrew Melloni Fondi auhinna. Septembrist 1996 kuni detsembrini 2006 oli Fitzpatrick ajakirja The Journal of Modern History toimetaja koos John W. Boyeri ja Jan E. Goldsteiniga.
Sheila Fitzpatrick elas 50 aastat väljaspool Austraaliat. Sellest osa veetis ta Ühendkuningriigis, külma sõja aegses NSV Liidus ja lõpuks 20 aastat USAs. Fitzpatrick naasis Austraaliasse 2012.
Fitzpatrick on Austraalia kirjaniku Brian Fitzpatricku tütar. 2012. aastal võitis ta Susan Magarey medali mälestusteraamatuga "My Father’s Daughter: Memories of an Australian Childhood".[2] Lisaks teadustööle mängib ta mitmes orkestris ja kammeransamblis viiulit.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ John Simon Guggenheim Memorial Foundation, Reports of the President and of the Treasurer (John Simon Guggenheim Memorial Foundation, 1987), p. 34.
- ↑ "Magarey Medal – Previous Winners", The Australian Historical Association