Serbia kuningriik (1718–1739)

Mitte segi ajada Serbia kuningriigiga

Königreich Serbien Serbia kuningriik 1718–1739
lipp vapp
Serbia kuningriik (1718–39)
Valitsusvorm	kroonimaa
Osa	Habsburgide monarhiast
Pealinn	Belgrad

Serbia kuningriik (serbia: Краљевина Србија/Kraljevina Srbija; saksa: Königreich Serbien; ladina: Regnum Serviae) oli Habsburgide monarhia provints (kroonimaa) aastatel 1718–1739. See moodustati territooriumitest Sava ja Doonau jõgedest lõunas, mis vastas Smederevo sandžakile, mille Habsburgid Osmanite riigilt aastal 1717 vallutasid. See kaotati ja anti Osmanite riigile tagasi aastal 1739.

Kuigi Habsburgide valitsemine oli rõhuvam, kui Osmanite valitsemine, ja ekspluateeris kohalikku serbia enamust, ei kasutanud viimased omavalitsust, sealhulgas autonoomset miilitsat, ja majanduslikku liitumist Habsburgide monarhiaga — reformid, mis aitasid kaasa serblaste keskklassi kasvule ja mida Osmanid jätkasid "avaliku korra huvides". Serbia rahvastik kasvas kiiresti 270 000-lt 400 000-ni, kuid Habsburgide võimu langus piirkonnas tekitas teise Suure serblaste ümberasumise (1737–39).

Ajalugu

Belgradi piiramine (1717)

Aastatel 1688–89, Suure Türgi sõja ajal, võtsid Habsburgide väed ajutise kontrolli suurema osa tänapäeva Serbia üle, kuid olid seejärel sunnitud taganema. Karlowitzi rahu aastal 1699 tunnistas Osmanite võimu suurema osa tänapäeva Serbia üle, samas Bačka piirkond ja Sremi lääneosa läksid Habsburgidele.

Pärast 1718. aasta omandamisi püüdsid Habsburgid Serbiat oma valdustega integreerida. Maa nimetati ametlikult "Serbia kuningriigiks", kuna see ei olnud ei Saksa-Rooma riigi ega Ungari kuningriigi osa. Provintsi tegelik haldamine oli ametisse nimetatud kuberneri käes. Mitte kogu Habsburgide poolt aastal 1718 vallutatud serblastega asustatud territoorium ei kuulunud Serbia kuningriiki. Suur idapoolne provints oli halduslikult eraldi kui Temesvári banaat.

Pärast uut Austria-Türgi sõda (1737–39) kaotas Habsburgide monarhia kõik territooriumid Sava ja Doonau jõgedest lõunas, sealhulgas kogu Serbia kuningriigi territooriumi, kuid säilitas Temesvári banaadi. Habsburgide valitsemise lõpp tekitas teise Suure serblaste ümberasumise (1737–39).

Valitsemine

kubernerid

• Johann Joseph Anton O'Dwyer (1718–1720) (tuntud kui "kindral Odijer")
• Karl Alexander (Württemberg) (1720–1733)
• Karl Christoph von Schmettau (1733–1738)
• Georg Olivier von Wallis (1738–1739)

Rahvastik

1720. aasta määrus kuulutas, et Belgrad tuli asustada peamiselt Saksa katoliiklastega, samas serblased pidid elama väljaspool linnamüüre "Raška" osas. Hinnanguliselt ei ületanud Belgradi rahvastik 1720. aastatel 20 000. Riigi rahvaarv kasvas kiiresti 270 000-lt 400 000-ni, kuid Habsburgide võimu lõpp piirkonnas põhjustas teise Suure serblaste ümberasumise (1737–39).

Tagajärjed

Kuigi Habsburgide valitsemine tänapäeva Serbia selle osa üle oli lühiealine, jätsid Habsburgid maha teadvuse eraldi poliitilisest üksusest, seega ei kiitnud kohalikud asukad enam kunagi täielikult heaks Osmanite valitsemist, mis viis Koča piirimässuni aastal 1788 ja Esimese Serbia ülestõusuni aastal 1804, mis lõppes Osmanite otsevalitsemisega tänapäeva Serbia selle osa üle.