Semiooper

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"The Prophetess" (London 1690) - libreto tiitelleht
"Haldjakuninganna" tiitelleht - teost nimetatakse sel küll ooperiks

Semiooper (inglise keeles kasutati väljendeid semi-opera, dramatick opera ja English opera) oli Inglismaal restauratsiooniajastul välja kujunenud muusika- ja teatrižanr, mis ühendas kõneldud tekstiga näidendi maskietenduse laadsete stseenidega, mida saatis laul ja instrumentaalmuusika ning kus enamasti kasutati ka lavalisi eriefekte ja lavamasinaid. Žanri õitseaeg Inglismaal oli aastail 1673–1710, tuntuimad teosed selles žanris on Henry Purcelli "The Prophetess, or The History of Dioclesian", "Kuningas Arthur" ("King Arthur") ja "Haldjakuninganna" ("The Fairy-Queen")[1].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Semiooper koosnes neljast või rohkemast osast, sisu oli sageli muinasjutuline, sisaldades üleloomulike jõudude temaatikat ja eriefekte nagu lendamine või muundumised. Tegelased olid selgelt jaotatud kahte ossa: peategelased, kes esitasid ainult teksti, ja kõrvaltegelased nagu vaimud, haldjad, karjused, jumalad ja muud sarnased olendid, kes ainult laulsid ja tantsisid. Enamik semioopereid olid sisult kohandused mõnest varasemast näidendist[2].

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Semiooper põlvneb Jamesi-aegsetest maskietendustest ja lavamuusikast. Esimese semiooperi "The Tempest" Shakespeare'i samanimelise näidendi ainetel tõi 1673. aastal lavale Duke's Company näitleja ja teatrijuht Thomas Betterton Dorset Gardeni teatris Londonis. Võimalik, et ta oli Pariisis näinud mõnd Jean-Baptiste Lully comédie-ballet'd või varajasi lüürilisi tragöödiaid (tragédies lyriques) - igatahes jõudis sel aastal lavale nende inglise ekvivalent. Bettertoni kaastöölised olid näitekirjanik Thomas Shadwell ja helilooja Matthew Locke[3].

Pärast Locke'i surma kirjutas rea semioopereid Henry Purcell, sageli John Drydeni tekstile. Neist ainult "Kuningas Arthur" (tekst Drydenilt 1684, muusika Purcellilt 1691) oli kavandatud spetsiifiliselt semiooperina, teised - "Dioclesian" (1690), "The Fairy Queen" (1692, rev. 1693) ja "The Indian Queen" (1695) - olid Bettertoni kohandused varasematest näidenditest. Semioopereid kirjutasid ka Daniel Purcell, John Eccles ja Thomas d'Urfey. 18. sajandi alguses žanr hääbus itaalia ooperi mõjul.

Semiooperite loend[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Macbeth" (1673) - William Davenanti libreto Shakespeare'i "Macbethi" ainetel, muusika Matthew Locke
  • "The Tempest, or The Enchanted Island" (1674) - Thomas Shadwelli libreto John Drydeni ja William Davenanti kohandusest Shakespeare'i "Tormist", muusika Matthew Locke, Giovanni Battista Draghi ja Pelham Humfrey
  • "Calisto, or The Chaste Nymph" (1675) - John Crowne'i libreto, muusika Nathaniel Staggins
  • "Psyche" (1675) - Thomas Shadwelli libreto, muusika by Matthew Locke
  • "Circe" (1677) - Charles Davenanti libreto, muusika John Banister
  • "The Lancashire Witches and Tegue O'Divelly the Irish Priest" (1681) - Thomas Shadwelli libreto, muusika John Eccles
  • "Albion and Albanius" (1685) - John Drydeni libreto, muusika Louis Grabu
  • "Dioclesian (1690) - Thomas Bettertoni, John Fletcheri ja Philip Massingeri libreto näidendi "The Prophetess" ainetel, muusika Henry Purcell
  • "Kuningas Arthur" ("King Arthur", 1691) - John Drydeni libreto, muusika Henry Purcell
  • "Haldjakuninganna" ("The Fairy Queen", 1692) - Shakespeare'i "Suveöö unenäo" ainetel kirjutatud libreto anonüümselt autorilt, muusika Henry Purcell
  • "Timon of Athens" (1694) - muusika Henry Purcell
  • "Macbeth" (1695) - William Davenanti libreto Shakespeare'i "Macbethi" ainetel, muusika John Eccles ja Godfrey Finger
  • "The Indian Queen" (1695) - Sir Robert Howardi ja John Drydeni näidendi mugandus; muusika Henry Purcellilt, viienda vaatuse lõpetas Daniel Purcell
  • "Brutus of Alba" (1696) - anonüümne libreto, muusika Daniel Purcell
  • "Cinthia and Endimion, or The Loves of the Deities" (1696) - Thomas Durfey libreto, muusika Daniel Purcell, Richard Leveridge, Jeremiah Clarke, Henry Purcell ja David Underwood
  • "The World in the Moon" (1697) - Elkanah Settle'i libreto, muusika Daniel Purcell, Jeremiah Clarke ja Henry Purcell
  • "Rinaldo and Armida" (1698) - John Dennisi libreto, muusika John Eccles
  • "The Island Princess" (1699) - Peter Motteux' libreto, John Fletcheri ja Nahum Tate' i näidendite järgi, muusika Daniel Purcell, Richard Leveridge ja Jeremiah Clarke
  • "The Grove, or Love's Paradise" (1700) - John Oldmixoni libreto, muusika Daniel Purcell
  • "The Mad Lover" (1700) - Peter Motteux' libreto John Fletcheri näidendi ainetel, muusika John Eccles ja Daniel Purcell
  • "Alexander the Great" (1701) - anonüümne libreto Nathaniel Lee näidendi "The Rival Queens" ainetel, muusika Godfrey Finger ja Daniel Purcell
  • "The Virgin Prophetess, or The Fate of Troy" (1701) - Elkanah Settle'i libreto, muusika Godfrey Finger
  • "The British Enchanters, or No Magic Like Love" (1706) - George Granville'i ja lord Lansdowne'i libreto, muusika John Eccles, Bartholomew Issack ja William Corbett
  • "Wonders in the Sun, or The Kingdom of the Birds" (1706) - Thomas Durfey libreto, muusika John Smith, Samuel Akeroyde, John Eccles, Giovanni Battista Draghi, Lully ja Durfey
  • "The Tempest" (1712) - libretoks Thomas Shadwelli mugandus Drydeni ja Davenanti versioonist Shakespeare'i näidendi ainetel, muusika arvatavasti John Weldonilt (on olnud omistatud ka Purcellile)

Lavastused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aastal tõi Saša Pepeljajev Vanemuises lavale "Haldjakuninganna"[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]