Seloonia piiskopkond
| ladina k. Episcopatus Seloniensis | |
 | |
| Asutatud | 1218 |
|---|---|
| Tegevuse lõpetanud | 1225 |
| Asukoht | Sēlpilsi linnus |
| Tegevuspiirkond | Semgallia ja Seloonia alad |
| Seloonia piiskop | ... |
Seloonia piiskopkond oli katoliiklik piiskopkond aastatel 1218–1225, Vana-Liivimaal.
Riia piiskop Albert asutas 1217. aastal semgalite ja seelide alasid hõlmava Seloonia piiskopkonna keskusega Sēlpilsi muinaslinnuses.[1][2] Reaalselt neid alasid siiski ei kontrollitud.[3], Seloonia piiskopkond hõlmas seelide põhjapoolsed alad, 1219. aastal kinnitas Rooma paavst Honorius III piiskopi Alberti õigust sellele.
Uued Vana-Liivimaa piiskopkonnad, nagu ka Riia piiskopkond, allusid otse Rooma paavstile, siiski oli Riia piiskopil tunduvalt suurem võim kui teistel toonastel Liivimaa piiskoppidel: talle oli antud õigus uusi piiskopkondi rajada ja ka piiskoppe ametisse nimetada.
Seloonia piiskopkond moodustati Semgallia ja Seloonia aladest ja aladest moodustati 1225. aastal Zemgale ehk Semgallia piiskopkond, kui 1225.–1226. aastal viidi piiskopkonna keskus Sēlpilsi linnusest üle Mežotne linnusesse ja likvideeriti ametlikult Seloonia piiskopkond, ehkki nende piiskop jäi samaks ja territoorium osaliselt kattus.
Seloonia piiskopi residents asus Riia lähedal Babīte piiskopilinnuses.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Indriķa hronika, XXII, kommentaar 1
- ↑ historia.lv, Zemgales bīskapija
- ↑ HLK, XV, kommentaar 2, lk 119