Seiklusromaan
Seiklusromaan on romaani liik, mille süžee on seikluslik.[1] Seiklusromaan on tihedalt seotud reisiromaaniga.[2] Reisiromaan on reisiteemaline.[3]
Seiklusromaanil on kindel algus ja lõpp. Loos liigub tegevus kogu aeg edasi, kus igas peatükis on uued sündmused. Loo lõpuks saavutab peategelane soovitud eesmärgi.[2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Seiklusromaane kirjutati juba antiikajal, kus suuremad teosed olid "Odüsseia" ja "Ilias". Victoria ajastu Inglismaal oli seiklusromaanide hiilgeaeg seoses Briti impeeriumi laienemisega.[4] Tolleaegsete seiklusromaanide eesmärk oli ilustada Briti impeeriumi laienemist ja sissetungi teistesse riikidesse.[2] Peategelasteks olid enesekindlad ja sümpaatsed kangelased. Tekstid olid kirjutatud reisidest ja sündmustest kolooniates.[5]
Vastavalt 1867. aasta haridusseaduse muudatusele tekkis võimalus kasutada õppetöös lisaks piiblile ka teisi raamatuid, mida loeti faktipõhiseks. Nende hulka arvati ka seiklusromaane, nagu Daniel Defoe "Robinson Crusoe". Romaanid põhinesid osaliselt päris inimestel ja kohtadel ning tundusid ka sellevõrra tõepärasemad. Samuti olid raamatutes allmärkused ja kaardid.[2]
Just madalama seisusega inimesed moodustasid suurema hulga seiklusromaanide lugejaskonnast.[6]
1948. aastal avaldas Thor Heyerdahl raamatu ""Kon-Tiki" ekspeditsioon", mis räägib tema Peruust Polüneesiasse seilamise kogemusest. Raamat on tõlgitud üle 70 keelde.[7] USAs ilmus ingliskeelne tõlge 1950. aastal ning raamat püsis mitu kuud raamatute müügiedetabelite eesotsas. ""Kon-Tiki" ekspeditsioon" tekitas inimestes taas huvi seikluse ja seiklusloo vastu. Seda võib pidada eelmise sajandi parimaks seiklusromaaniks.[8]
Seklusromaani liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Robinsonaad[muuda | muuda lähteteksti]
Robinsonaad on nime saanud "Robinson Crusoe" järgi. Robinsonaad käsitleb merehädalist, kes satub üksikule saarele ja kuidas ta selles olukorras toime tuleb. Tavaliselt on robinsonaad kirjutatud mina-vaatest.[6]
Kolme musketäri lugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kolme musketäri loosse on põimitud ajaloolised sündmused ja naistel on suurem roll. Lool on jutustaja, kes on vahendaja peategelase ja lugeja vahel. Sellise liigi näide on Alexandre Dumas’ "Kolm musketäri". "Kolme musketäri" peategelased on mitme ajaloolise sündmuse keskmes, nagu La Rochelle’i piiramisel.[6]
Ääremaalase lugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ääremaalase loo peategelane on oma kogukonna ja teise, rohkem tsiviliseeritud kogukonna vahendaja. Üks selline tegelane on Natty Bumppo James Fenimore Cooperi raamatus "Nahksuka jutud".[6]
Laste seikluskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval lähevad seiklusromaanid pigem poistekirjanduse alla, kuid algselt olid need kirjutatud täiskasvanutele, kes hiljem andsid raamatud edasi oma lastele.[6] Laste seikluskirjanduse teerajajad olid Daniel Defoe "Robinson Crusoe" ja Jonathan Swifti "Gulliveri reisid", vaatamata sellele, et teosed olid esialgu täiskasvanutele mõeldud romaanid.[4] Frederick Marryat oli mereväeohvitser, kes pärast erru minekut hakkas oma elu ja kogemuste põhjal kirjutama seiklusromaane lastele.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Seiklusromaan. (2009). Eesti keele seletav sõnaraamat. EKI. https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=seiklusromaan&F=M
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 White, Andrea (1993). Joseph Conrad and the Adventure Tradition. Cambridge University Press.
- ↑ Reisiromaan. (2009). Eesti keele seletav sõnaraamat. EKI. https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=reisiromaan&F=M
- ↑ 4,0 4,1 Moore, Grace. (2015). Reading adventures. https://museumsandcollections.unimelb.edu.au/__data/assets/pdf_file/0019/2031544/04_Moore-Reading-adventures16.pdf
- ↑ Kestner, Joseph A. (2010). Masculinities in British Adventure Fiction, 1880–1915. Routledge.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Green, Martin Burgess (1991). Seven Types of Adventure Tale: An Etiology of a Major Genre. The Pennsylvania State University.
- ↑ "Kon-Tiki (1947)".
- ↑ Munson, Gorham (detsember 1954). "Adventure Writing in Our Time". College English.