Segalastilaev

Segalastilaev (inglise general cargo ship; traditional freighter) on traditsiooniline ehk konventsionaalne segalastide ja tükikauba veoks mõeldud kaubalaev. Segalastilaev oli 20. sajandil levinuim kaubalaevatüüp, mille kasutamine hakkas vähenema alates 1970. aastatest, kui hakati minema üle eriotstarbeliste, kindla kaubagrupi laevadele ja konteinerite veo laevadele.

Sajandi algul ehitati enamik segalastilaevadest aurikutena, alates 1930. aastatest hakati kasutama laevade jõuallikana rohkem diiselmootorit. Laevade kandevõime oli vahemikus 2000–20 000 dwt, pikkus kuni 160 m, laius kuni 22 m, süvis kuni 8,5 m ja maksimaalne kiirus 20 sõlme. Laeva meeskonnas oli kuni 50 meest.

Laeval on 2–7 trümmiluukidega trümmi, kraanad ja/või derrikid. Konventsionaalsel kaubalaeval oli mitu suhteliselt väikse kõrgusega, enamasti 3–4 laevatekki. Laevadel olid erinevatel tekkidel eri suuruse ja kujuga trümmid, mille täitmine ja tühjendamine sadamakraanade või laeval olevate kraanadega oli aeganõudev ja kulukas töö. Tüüpiliselt vedasid segalastilaevad kastidesse, vaatidesse, kottidesse, alustele, trumlitele jms viisil pakendatud kaupu, samuti ka masinaid, seadmeid ja transpordivahendeid.