Seebimull

Allikas: Vikipeedia
Makrofoto seebimulli pinnast
Seebimullikatse AHHAA teadusteatris Emajõe Festivalil 2013
Lähivõte (x250) seebimullist, mille pinnal, õhukesel veekihil hõljuvad lipiidid. Seep hõljub nii õhukesel kihil, et see ei takista valguse läbipääsu ja seetõttu tundub taust mustana.

Seebimull on üliõhuke seebivee kile, mis on täidetud õhuga ja moodustab küütleva pinnaga tühja kera.

Seebimullid püsivad üldjuhul vaid mõne hetke, enne kui iseeneslikult või kokkupuutel mõne teise kehaga lõhkevad. On aga leiutatud lahuseid, mis võimaldavad pisut vastupidavamaid ja paremini säilivaid mulle. Neid kasutatakse sageli laste meelelahutusena ja taideetendustes. Suure hulga mullide kokkukleepumisel moodustub seebivaht.

Seebimulli pinnale valguse langedes näib see muutvat värvi. Erinevalt vikerkaarevärvidest, mis tulenevad eri värvi valguse erinevast murdumisest, annab seebimullidele värvi õhukese seebikile esi- ja tagaküljelt peegelduva valguse interferents. Sõltuvalt kile paksusest võivad värvid omavahel interfereeruda nii konstruktiivselt kui ka destruktiivselt.

Kuigi juba alates 1884 on teada, et kerajas seebimull on vähima pindalaga keha, mis võimaldab ümbritseda etteantud ruumala, suudeti alles 2002 tõestada, et kahe seebimulli ühinemisel tekkiv kaksikmull pakub vähima pindalaga lahenduse, kuidas ühendada kaks erineva suurusega ruumala. Seda nimetatakse kaksikmulli teoreemiks.

Niisuguste omaduste pärast kasutatakse seebimullikilesid praktiliste probleemide lahendamise rakendustes, näiteks vähima pindalaga pinna leidmiseks, mis ühendab etteantud punkte. Arhitektid on niimoodi saanud iseloomulikke ebatavalise kujuga katuseid. Tüüpiline näide on Müncheni olümpiastaadion.

Aastal 2010 demonstreeris Jaapani astronaut Naoko Yamazaki värviliste seebimullide puhumise võimalikkust kaalutuses.

Seebimulli sees olev gaas on põhiliselt veeaur. Veeaur on õhust kergem ja seetõttu kipuvad äsjapuhutud seebimullid ülespoole tõusma. Jahtudes seebimulli tihedus suureneb ja ta kipub allapoole langema. Seda protsessi saab mõjutada vee lähtetemperatuuriga: soojast veest puhutud mullid lendavad paremini kui külmast veest puhutud.

Kui seebimulle puhutakse õhus, mis on külmem kui -15 °C, siis külmuvad nad kohe, kui mingit pinda puudutavad. Seespool olev õhk jahtub ja hajub aegamisi, põhjustades külmunud mulli purunemise omaenda raskuse all. Kui mull on puhutud pisut kõrgemal temperatuuril (-10...-14 °C), siis lumele langedes külmub ta paari sekundi jooksul. Kui seebimull moodustub õhus, mis on külmem kui -25 °C, siis külmub mull juba õhus ja võib puruneda, kui maha kukkudes mõnd pinda puudutab. Kui mull on puhutud sooja õhuga, külmub ta peaaegu täiuslikuks keraks, aga külmas õhk jahtub ja tõmbub kokku, mull seevastu on külmunud ega saa kokku tõmbuda, mistõttu mull võib sedasi taas puruneda. madalal temperatuuril ei saa suuri seebimulle tekitada.

Kaks poissi puhuvad mulle. Adriaen Hanneman, umbes 1630

Seebimulle on kasutatud meelelahutuseks juba vähemalt 4 sajandit, nagu näitavad flaami kunstnike maalid lastest, kes savipiibu abil seebimulle puhuvad. Londonis asuv kosmeetikatootja A. & F. Pears korraldas 1886 oma seepidele reklaamikampaania, kasutades selleks John Everett Millaisi maali seebimulle puhuvast lapsest. Chicagos asuv ettevõte Chemtoy hakkas 1940. aastatel müüma seebimullilahust.

Uuringud on näidanud seebimullide kasulikkust lastele mitmesuguste füüsika ja matemaatika mõistete ja nähtuste õpetamisel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]