Schiaparelli

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Schiaparelli (maandur))
Schiaparelli
Schiaparelli makett 2016. aastal ESOCis.
Organisatsioon ESA
Roskosmos
Alltöövõtjad Thales Alenia Space
Stardi aeg 14. märts 2016
Kanderakett Proton-M
Stardikompleks Bajkongõri kosmodroom
COSPAR ID 2016-017A
SATCAT 41388
Mass 577 kg
Suurused Diameeter: 2,4 m
Kõrgus: 1,8 m
Maandus planeedile Marss
Maandumise kuupäev 19. oktoober 2016


Schiaparelli oli Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) maandur, mis pidi ExoMarsi programmi raames katsetama Marsile maandumiseks vajalikke süsteeme[1]. Maandur ehitati Itaalias ja see nimetati Itaalia ajaloolase ja astronoomi Giovanni Schiaparelli järgi[2]. Maanduri pardal olid mõned teadusseadmed, mis pidid uurima Marsi meteoroloogiat ning mõõtma planeedi atmosfääri elektrivälju[3][4].

Schiaparelli startis ExoMars Trace Gas Orbiteri (TGO) külge kinnitatult 14. märtsil 2016 ja proovis Marsile maanduda 19. oktoobril. Maandumine läks algul kavakohaselt, kuid umbes minut enne maandumist, kaotasid ESA lennujuhid Schiaparelliga ootamatult ühenduse. 21. oktoobril 2016 teatas NASA, et Mars Reconnaissance Orbiter leidis Marsi pinnalt ilmselt maanduri rusud. ESA teatas hiljem, et Schiaparelli hävis Marsile maandumisel[5]. Kuna maandur saatis laskumise ajal pidevalt infot, võimaldas see asuda uurima õnnetuse põhjuseid.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Schiaparelli maandur sai nime Itaalia astronoomi Giovanni Schiaparelli järgi, kes sooritas 19. sajandil Marsi vaatlusi[6]. Ta on tuntud Marsi kanalite avastamise poolest, mis inspireeris hiljem paljusid uskuma, et Marsil on elu[7][8][9]. Schiaparelli tuntuimad tööd on käsitsi joonistatud Marsi kaardid.

Projekti algus ja areng[muuda | muuda lähteteksti]

Maandurimissiooni planeerimine algas koos Aurora programmiga, mille eesmärgiks on valmistuda mehitatud missioonideks[10]. ExoMars on osa Aurorast ja seetõttu seati Schiaparelli eesmärgiks maandumissüsteemide katsetamine, et saada teada, kuidas maandada Marsile suuremaid seadmeid.

Maanduri arendamisel oli oluline aasta 2005, mil ESA kinnitas 650 miljoni eurose eelarve, et ehitada Marsile saatmiseks kulgur ja baasjaam. Praeguste plaanide kohaselt sarnaneb kulgur Spiriti ja Opportunityga ning baasjaam ja kulgur peaksid Marssi uurima eraldi. Kuna mõlema kogukaal oli suur, hakkas ESA kaaluma suurte kanderakettide, nagu näiteks Ariane 5, Atlas V või Proton-M kasutamist. Kuna kõik valikus olnud kanderaketid suutsid orbiidile viia suuri seadmeid, siis otsustati ka suurem kulgur ehitada. Lõpuks otsustati, et maandumisseadmeid peaks eelnevalt katsetama ja seetõttu tuleks Marsile maandur saata. Schiaparelli plaaniti Marsile saata eraldi, kuid lõpliku plaani järgi sai maanduri emalaevaks Trace Gas Orbiter[11].

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Schiaparelli maanduri saadetud info abil plaanivad ESA ja Roskosmos 2020. aastal maandada Marsile ExoMarsi kulguri[12].

Enne starti[muuda | muuda lähteteksti]

Schiaparelli ja TGO saabusid Baikonuri kosmodroomile detsembris 2015 ning viimased katsetused tehti 2016. aasta jaanuari keskpaigas, misjärel kinnitati need veebruaris kanderaketi Proton-M külge.

Start[muuda | muuda lähteteksti]

Sond startis 14. märtsil kell 9:31 (UTC)[13] ja jäi kanderaketi külge veel 10 tunniks, et seada sond õigele kursile. Lennujuhid said TGOlt signaali samal päeval kell 21:29 (UTC) ja telemeetria kinnitas, et süsteemid töötavad veatult.

Varsti pärast TGO eraldumist kanderaketist, märkas Brasiilia teleskoop kanderaketi juures väikeseid objekte, mis andis alust oletada, et raketi aste oli sondist paari kilomeetri kaugusel plahvatanud[14]. Pressikonverentsil eitas Roskosmose peadirektor Igor Komarov kuuldusi plahvatusest ja avaldas telemeetria info[15].

Schiaparelli ja TGO start

Teekond Marsile ja maanduri eraldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast starti asusid maandur ja sond koos teele Marsile ning teekonnal sai maandur oma süsteemide töös hoidmiseks toitekaabli kaudu sondilt elektrit, et säästa maanduri akusid. Teekond Marsile kestis umbes 7 kuud[16].

Pärast seitsmekuulist lendu eraldus Schiaparelli 16. oktoobril 2016[17], kolm päeva enne Marsile saabumist, oma emalaevast. Maandur võttis eraldumise järel suuna Marsi atmosfääri ning TGO-d asuti valmistama ette Marsi orbiidile sisenemiseks. Schiaparelli lülitus pärast emalaevast eraldumist kolmeks päevaks unerežiimile ning tagasi normaalrežiimile lülitus maandur 19. oktoobril, paar tundi enne maandumist[18].

Maandur sisenes Marsi atmosfääri kiirusel 21 000 km/h ning aeglustamisel pidi maandur kasutama kuumuskilpi, langevarju ja retrorakette. Schiaparelli maandumispaigaks oli Meridiani Planum. Samal ajal sisenes TGO Marsi orbiidile ja asus pärast seda orbiiti korrigeerima, et 2017. aasta lõpus alustada Marsi atmosfääri uurimist[19]. TGOst saab ka sidejaam, mis hakkab vahendama Marsi pinnal asuvate automaatjaamade ja kulgurite ning Maa vahelist suhtlust.

Maandumispaik[muuda | muuda lähteteksti]

Opportunity foto Meridiani Planumist. Piirkond on hea paik missioonide maandumiseks, kuna seal asub palju kividest lagedaid tasandikke ja liivadüüne

Maandumispaigaks valiti Marsi tasandik Meridiani Planum, mis on Marsile maanduvate missioonidele eelistatud koht, kuna see on tasane ja madala tõusuga ning annab maanduvatele seadmetele aega oma liikumist enne Marsi pinnale jõudmist aeglustada[20]. Meridiani Planumis maandus 2004. aastal ka kulgur Opportunity, mis on piirkonnas tänaseni töös[21].

Teadlased lootsid, et Schiaparelli saabub Marsile globaalse tolmutormi ajal, et saada infot atmosfääris toimuva kohta ajal, mil seal ei valitse normaalsed tingimused. Maandumispaik oli teadlaste jaoks huvitav ka seetõttu, et Opportunity on sealt leidnud rauamineraali, mis moodustub vee mõjul ning seetõttu arvatakse, et seal võis kunagi olla suures koguses vett[18].

Marsil maandunud missioonide kaart. Schiaparelli maandumispaik on märgitud punase tähega

Tolmutormi uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Maandumine pidi Meridiani Planumis toimuma tolmutormide hooajal, mis oleks andnud teadlastele võimaluse uurida suurt kogust tolmu sisaldavat atmosfääri. Maandur oleks need mõõtmised teinud maandumise ajal ja pärast maandumist.

Tolmutorm Marsil. Opportunity tegi need pildid 2007. aasta globaalse tolmutormi ajal 30 päeva jooksul. Parempoolseimal pildil on tolmutorm blokeerinud 99% päikesevalguse jõudmise Marsi pinnale

Marsil on globaalseid tolmutorme alates 1924. aastast loendatud vähemalt üheksa korda. 1971. aastal oli Mariner 9 Marsi orbiidile saabumisel parajasti tugev torm ning NASA pidi pildistamisega mitu kuud viivitama, enne kui tolm lõpuks hajus[22]. 2007. aastal oli Marsil nii tõsine globaalne tolmutorm, et see lõpetas äärepealt NASA päikeseenergial töötavate kulgurite, Spiriti ja Opportunity töö[23]. Globaalset tolmutormi ennustati ka 2016. aasta sügiseks, kuid Schiaparelli saabudes polnud see veel alanud[23].

Marsile saabumine[muuda | muuda lähteteksti]

Planeeritud maandumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstniku kujutis maanduvast Schiaparelli

Schiaparelli sisenes 19. oktoobril Marsi atmosfääri kiirusel 21 000 km/h. 11 km kõrgusel avanes langevari[24] ja 7 km kõrgusel eraldus kuumuskilp, mis oli maanduri atmosfääri sisenemisel aeglustanud 1650 kilomeetrini tunnis[1].

Pärast kuumuskilbi ära heitmist käivitus radar, mis hakkas mõõtma Marsi pinna kaugust maandurist. Plaanide kohaselt pidi langevari eralduma 1,3 km kõrgusel ning seejärel pidid käivituma retroraketid, et maanduri kiirus lõplikult aeglustada. Kahe meetri kõrgusel pidid retroraketid välja lülituma ja maandur pidi seejärel kukkuma kahe meetri kõrguselt Marsi pinnale. Marsi pinnale kukkumisest tekkiva löögi leevendamiseks oli maanduri kõht deformeeruv[25].

Schiaparelli ja Opportunity kulguri meeskonnad tegid koostööd, et üritada pildistada Schiaparellit maandumas. See oli teoreetiliselt võimalik, kuid hiljem teatas NASA, et maandurit ei õnnestunud pildistada[26]. See oleks olnud esimene kord, mil teisel planeedil töötav kulgur, pildistab teise missiooni saabumist[26].

Õnnetus[muuda | muuda lähteteksti]

Schiaparelli maandumisetapid[27]
Etapp Tulemus
TGOst eraldumine Jah
Töörežiimide muutmine Jah
Atmosfääri sisenemine Jah
Langevarju avanemine Jah
Kuumuskilbi eraldumine Jah
Langevarju eraldumine Enneaegne[28]
Retrorakettide käivitumine Enneaegne
Retrorakettide töö lõpp Enneaegne
Maandumine Ei

Schiaparelli üritas Marsile maanduda 19. oktoobril. Algul läks atmosfääri sisenemine plaanipäraselt, kuni lennujuhid kaotasid maanduriga minut enne maandumist ootamatult ühenduse[29]. Maanduri signaali eduka maandumise kohta ootasid ESA sond Mars Express ning NASA sondid Mars Reconnaissance Orbiter ja MAVEN[30], kuid seda ei tulnudki.

Schiaparelli saatis kogu maandumise ajal informatsiooni toimuva kohta[31], ning saadetud info kinnitas, et langevari avanes 12 km kõrgusel ja kuumuskilp eraldus 7,8 km kõrgusel. Probleemid algasid ühest inertsiaalandurist, mis üheks sekundiks ootamatult küllastus (ei suutnud mõõta suuremaid näite). Anduri vea tõttu sattus navigatsiooniarvuti segadusse ja arvutas kõrguseks negatiivse arvu[32][33]. Seetõttu vabastas maandur langevarju liiga vara ning retroraketid töötasid planeeritud 30 sekundi asemel kõigest kolm sekundit. Pärast pidurdusrakettide seiskamist, asus maandur oma teadusseadmeid sisse lülitama, sest arvas, et maandumine on lõppenud[34][35], kuigi tegelikult oli Schiaparelli 3,7 km kõrgusel. Maandur jätkas informatsiooni saatmist veel 19 sekundit ja selle signaal kadus 50 sekundit enne planeeritud maandumisaega. Schiaparelli kukkus Marsi pinnale kiirusega 540 km/h[36].

Mars Reconnaissance Orbiteri fotod Schiaparelli maandumispaigast enne (pildistatud 29. mail) ja pärast maanduri saabumist (pildistatud 20. oktoobril)

Maanduri rusud leidis 20. oktoobril NASA kosmosesond Mars Reconnaissance Orbiter[37][38] ning õnnetuspaik asub Opportunity kulgurist umbes 54 kilomeetri kaugusel. 25. oktoobril pildistas Mars Reconnaissance Orbiter õnnetuspaika HiRISE-iga, mille piltidelt on eristatavad langevari, kuumuskilp ja maanduri hukkumiskoht[39]. ESA avaldas HiRISE-i fotod 27. oktoobril[40]. Maanduri purunemisel tekkinud kraater on arvatavalt pool meetrit sügav ning arvatakse, et võib-olla saab tekkinud kraatrit ka tulevikus uurida.

25. oktoobril 2016 pildistatud HiRISE-i foto Schiaparelli maandumispaigast. Vasakul all on langevari, keskel maanduri kukkumispaik ja üleval paremal asub kuumuskilp

Kuigi Schiaparelli hävis maandumisel, kuulutas ESA missiooni õnnestunuks, sest see oli täitnud oma peamise eesmärgi ehk katsetanud ExoMarsi maandumissüsteemi ja saatnud informatsiooni atmosfääri sisenemise kohta[41][42]. 20. oktoobril oli ESA saanud kätte enamuse Schiaparelli saadetud informatsioonist ja seda asuti analüüsima[43]. Erinevalt Beagle 2-st saatis Schiaparelli maandumise ajal pidevalt informatsiooni ning seetõttu ei läinud ei info ega ka maandur kaotsi[44].

Õnnetuspaiga fotode uurimine viitab sellele, et kütusepaagid plahvatasid kokkupõrkel Marsi pinnaga ja maanduri kiirus pidi olema väga suur. Paika pildistati novembris uuesti ja pildid kinnitasid, et Schiaparelli oli kokkupõrkel purunenud, sest kraatri ümbrusest leiti maanduri juppe[45]. Lisaks märkasid teadlased, et Marsi tuuled olid langevarju veidi liigutanud[45].

1. novembril 2016 pildistatud HiRISE-i foto, Schiaparelli maandumispaigast, kuumuskilbist ja langevarjust. Pilt tõestab, et valged täpid kraatri ümbruses, pole pildimüra vaid maandurist pärinevad jupid

Teadusseadmed[muuda | muuda lähteteksti]

Missiooni peamiseks eesmärgiks oli katsetada maandumissüsteeme, sealhulgas langevarju, Doppleri radaraltimeetrit, tõukureid jne. Kõrvaleesmärk oli teadusseadmete paketiga DREAMS uurida maandumispaigas valitsevaid tuuli, õhuniiskust, -rõhku ja -temperatuuri, atmosfääri läbipaistvust ja planeedi elektrivälju. Schiaparelli teadusmissioon pidi kestma kaks päeva[46][47].

Maanduri pardal oli Laskumiskaamera(DECA)[1], mis pidi maandumist pildistama ning mille pildid oleks Maale saadetud pärast maandumist. Schiaparelli pardal olid lisaks DECA-le maandumisandmed kogumas AMELIA ja COMARS+, kuid need saatsid informatsiooni laskumise ajal. Maanduri teadusseadmed pidid töötama ainult mõne päeva, kuid maanduri pardal oli ka peegel, mida kosmosesondid oleksid lasermõõtmistel saanud kasutada aastakümneid[4].

Teadusseadmete kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

[48]

  • DREAMS (Dust Characterization, Risk Assessment, and Environmental Analyser on the Martian Surface)
  • MetWind (tuule mõõtmine)
  • DREAMS-H (õhuniiskuse mõõtmine)
  • DREAMS-P (õhurõhu mõõtmine)
  • MarsTem (temperatuuri mõõtmine)
  • Päikese kiirgusintensiivsuse sensor
  • Micro-ARES (atmosfääri elektriväljade mõõtmine)
  • AMELIA (Atmospheric Mars Entry and Landing Investigation and Analysis)
  • DECA (laskumiskaamera)
  • COMARS+ (Combined Aerothermal Sensor Package; mõõtis Marsi atmosfääri sisenemise ajal kuumuskilbile mõjunud kuumust)
  • INRRI (INstrument for landing – Roving laser Retroreflector Investigations[49]; peegel lasermõõtmiste jaoks)

DREAMS[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstniku kujutis elektriliselt aktiivsest tormist Marsil

Marsi pinnal sooritatavate teadusoperatsioonide tarbeks, oli Schiaparelli pardal DREAMS, mis pidi erinevate sensoritega uurima Marssi kaks päeva. DREAMS pidi mõõtma tuult, õhuniiskust, -rõhku ja -temperatuuri, atmosfääri läbipaistvust ja planeedi elektrivälju[46]. DREAMS-i seadmed tootsid mitmed erinevad asutused, nagu näiteks ESTEC (Holland), INTA (Hispaania), CISAS (Itaalia) ja FMI (Soome).

DREAMS pidi Marsi pinnal töötama kaks kuni maksimaalselt kaheksa päeva pärast maandumist[50]. Maanduri saabumine ajastati oletatava globaalse tolmutormi ajale, et koguda andmeid tolmuse atmosfääri kohta, kuid torm polnud Schiaparelli saabudes veel alanud. Lisaks lootsid teadlased DREAMS-i abil saada teada, mis roll on Marsi elektriväljadel tolmutormide tekkel ja maanduri niiskusandur pidi võimaldama teadlastel mõista paremini tolmu elektrifitseerumisprotsesse[4].

Marsi elektrivälju pole kunagi uuritud ja nende roll atmosfääri keemilises koostises ning tolmutormide tekkel on endiselt teadmata. Varem on spekuleeritud, et atmosfääri staatiline elekter mängis rolli Vikingi automaatjaama katsetes, mille testid olid positiivsed mikroobide osas, kuid jaama spektromeetrid ei suutnud tuvastada ühtegi orgaanilist ainet. Kaks eelistatuimat selgitust on, et jaamas toimusid keemilised reaktsioonid vesinikperoksiidi või osooniga, mille tekitas ultraviolettkiirgus või atmosfääris tolmutormide ajal toimuvad elektrilised protsessid[51].

DECA[muuda | muuda lähteteksti]

Laskumiskaamera (DECA) pidi plaanide kohaselt pildistama laskumise ajal Marsi pinnast umbes 15 fotot[52]. Pildistamine pidi algama pärast kuumuskilbi eraldumist ning kuna maandur pidi DECA pildistatud fotod Maale saatma pärast maandumist, siis hävisid need koos Schiaparelliga. Ülekande viivitamise põhjustas soov kaitsta maandurit ja informatsiooni staatilise elektri eest. Kaamera diameeter oli 9 cm ja see kaalus 600 grammi[53]. DECA ehitati Belgias.

DECA peamised eesmärgid olid:

  • pildistada maandumispaika
  • mõõta atmosfääri läbipaistvust
  • koguda infot, et koostada maandumispaigast 3D-kaart

Muud seadmed[muuda | muuda lähteteksti]

Mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]

TGO ja Schiaparelli võrrelduna keskmist kasvu inimese ja Mars Expressiga
Diameeter 2,4 m (koos kuumuskilbiga)
1,65 m (kuumuskilbita)
Kõrgus 1,8 m
Mass [54] 577 kg (kokku)

280 kg Marsi pinnal töötav komponent
45 kg hüdrasiin (kütus)
80 kg kuumuskilp
20 kg tagumine kuumuskilp
Mootorid 3x3 Astrium CHT-400 tõukurid, mille igaühe tõukejõud on 400 N[54]
Elekter Mittelaetav aku
Side UHF raadioside Trace Gas Orbiteriga või muud sobivad sidemeetodid[55]

Elekter[muuda | muuda lähteteksti]

Projekteerimise ajal pakkus Roskosmos, et varustab Schiaparelli 100 W radioisotoopgeneraatoriga, et võimaldada maanduril jälgida ühe Marsi aasta jooksul kohalikku ilma[56]. Plaan jäi teostamata Venemaa keeruliste ekspordireeglite tõttu ning seetõttu otsustati kasutada mittelaetavat akut[57]. Insenerid kaalusid ka päikesepaneelide kasutamist, kuid 2010. aastatel oli ESA otsustanud, et maanduri missioon kestab paar päeva ning keskendutakse maandumissüsteemide katsetamisele[58].

Side[muuda | muuda lähteteksti]

Schiaparelli pardal oli UHF-raadio, et suhelda Marsi tehiskaaslastega. Maanduril oli suhtluseks kaks antenni, millest üks asus kuumuskilbi tagaküljel ja teine maanduri küljes. Kosmosesondidega suhtlus sõltus sondi orbiidist ning mitte iga tehiskaaslane ei saanud maanduriga suhelda, sest mõne sondi orbiit oli selline, et maandur jäi nende suhtes Marsi horisondi taha[55]. Schiaparelli lülitus normaalrežiimile poolteist tundi enne maandumist ja pidevat andmete ülekannet alustas maandur 15 minutit enne maandumist[55].

Schiaparelli maandumist jälgisid Indias asuv Giant Metrewave Radio Telescope ja ESA kosmosesond Mars Express. 19. oktoobril 2016 kulus raadiosignaalidel Maale jõudmiseks 9 minutit ja 47 sekundit ning Schiaparelli maandumine võttis aega kuus minutit. See tähendas seda, et kui Maale jõudsid esimesed signaalid maandumise algusest oli kogu maandumine selleks ajaks tegelikult lõppenud[55].

Arvuti[muuda | muuda lähteteksti]

Schiaparelli maanduril oli kaks arvutit, Central Terminal & Power Unit (CTPU), mis asus maanduri peal soojustatud kastis ja Remote Terminal & Power Unit (RTPU), mis asus maanduri all[59]. CTPU pidi plaanide kohaselt töötlema Marsi pinnal toimuvate operatsioonide infot ning RTPU töötles laskumise ajal saabuvat infot. CTPU töötles ka sideantenni kaudu saabuvaid käske ja RTPU vastutas maanduri töö eest ajal, mil see oli kinnitatud emalaeva külge[60].

Langevari[muuda | muuda lähteteksti]

Langevarju avas pürotehniline mortiir, mis heitis avaneva langevarju maandurist 27 meetri kaugusele[61]. Langevarju katsetati eelnevalt NASA tuuletunnelis ja vähendatud koopiat testiti 2011. aastal ka Maa atmosfääris. Vähendatud koopia testimisel viidi langevari õhupalliga 24,5 km kõrgusele, kus õhupall vabastas oma kandami. Sama katse ajal testiti ka langevarju avamismehhanismi. Maanduri saadetud info kinnitas, et langevari töötas Marsi pinnal ettenähtult, kuid heideti liiga vara ära[62].

Tõukurid[muuda | muuda lähteteksti]

Schiaparelli pardal oli kolme komplekti jaotatuna üheksa tõukurit, mis käivitusid umbes 1 kilomeetri kõrgusel. Tõukurid pidid maanduri kiiruse vähendama 70 meetrilt sekundis (252 km/h) 4 meetrini sekundis (14 km/h). Iga tõukur oli CHT-400 rakettmootor, mis suutis toota tõukujõudu 400 njuutonit. Tõukurite kütuseks oli hüdrasiin ja see oli jaotatud kolme paaki, millest igaüks hoidis umbes 15–16 kg kütust. Tõukurid pidid välja lülituma 1–2 meetri kõrgusel Marsi pinnast ja pärast seda pidi maandur viimased meetrid läbima vabalangemisel.

Ebaõnnestumise mõju ExoMarsile[muuda | muuda lähteteksti]

Detsembris 2016 toimunud ESA ministrite nõukogu kohtumisel oli kaalumisel programmi peatamine. Peamine murekoht oli, et 2020. aastal Marsile saadetav kulgur kasutab sama maandumissüsteemi, mida kasutas ka Schiaparelli ja maanduri hävimise tõttu oli selle töökindlus küsitav. Lisaks oli õnnetuse tõttu kaheldav, et ESA liikmesriigid lisavad ExoMarsi eelarvesse 300 miljonit eurot[63].

ExoMarsi meeskonda on kiidetud juhtunust hoolimata rahulikuks jäämise ning TGO eduka Marsi orbiidile sisenemise esile toomise eest. Lisaks kiideti meeskonda, et enne kulguri Marsile saatmist, otsustati maandumissüsteeme reaalselt katsetada. Schiaparelli ebaõnnestumise põhjuste välja selgitamine on oluline, sest seejärel saab tulevased missioonid projekteerida teistmoodi ja see mõjutab ka avalikku arvamust ning isegi missiooni meeskonnaliikmete tundeid. Näiteks Beagle 2, mis üritas Marsile maanduda 2003. aastal, jäi kadunuks ja peamiseks versiooniks sai, et see ei elanud Marsi atmosfääri sisenemist üle või kukkus Marsi pinnale puruks[64]. Maandur leiti üles 2015. aastal ja alles siis sai kinnituse fakt, et tegelikult oli peaaegu kõik õnnestunud, sest maandur jõudis Marsi pinnale ning ebaõnnestumise põhjustasid osaliselt mitteavanenud päikesepaneelid, mis blokeerisid sellega side[65]. Beagle 2 projektijuht Colin Pillinger sai projekti eest ränka kriitikat ning missiooni isegi naeruvääristati[66][67]. Pillinger suri vähem kui aasta enne maanduri leidmist[68].

Schiaparelli õnnetuse esialgne raport avaldati 2016. aastal ESA ministrite nõukogu istungil ning detsembris otsustati, et ExoMars jätkub, ja selle tarbeks eraldati 436 miljonit eurot[69][70].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Schiaparelli: the ExoMars Entry, Descent and Landing Demonstrator Module
  2. ↑ Space Fellowship: ExoMars lander module named Schiaparelli
  3. ↑ EPSC:DREAMS for the ExoMars 2016 mission:a suite of sensors for the characterization of Martian environment
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 ESA:Schiaparelli science package and science investigations
  5. ↑ Huffington Post: Schiaparelli Mars Lander Is Officially Lost
  6. ↑ ESA:ESA lander module named Schiaparelli
  7. ↑ Folklore.ee:Marsi kanalite ajalugu
  8. ↑ Elu otsingutest Marsil I
  9. ↑ Eesti Ekspress:Marsi uurimise kronoloogia
  10. ↑ Research Gate:Figure 2: ExoMars Rover in stowed configuration
  11. ↑ Spaceflight 101:Brief ExoMars Project History
  12. ↑ The Guardian:Spacewatch: Uncertainties for ExoMars
  13. ↑ BBC News:Mars TGO probe despatched on methane investigation
  14. ↑ Popular Mechanics: Did the New Russia-Europe Mars Mission Narrowly Escape a Launch Disaster?
  15. ↑ Spacenews.com:Roscosmos gives detailed rebuttal to reports of Proton ExoMars launch anomaly
  16. ↑ Nature:Mars launch to test collaboration between Europe and Russia
  17. ↑ European Mars Lander Separates From Mothership, Takes Aim at Red Planet
  18. ↑ 18,0 18,1 DLR:Separate paths for ExoMars - The Schiaparelli probe will separate from its parent spacecraft on 16 October 2016
  19. ↑ New Scientist:ExoMars probe set to sniff out signs of life on the Red Planet
  20. ↑ Business Insider:Russia and Europe are about to land a robot on Mars
  21. ↑ ESA:ExoMars 2016 landing site
  22. ↑ "NASA:Planet Gobbling Dust Storms". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. mai 2017. Vaadatud 25. märtsil 2017.
  23. ↑ 23,0 23,1 JPL:Study Predicts Next Global Dust Storm on Mars
  24. ↑ ESA:The hazards of landing on Mars
  25. ↑ ESA:Preparing to land on Mars
  26. ↑ 26,0 26,1 The Planetary Society:Brief update: Opportunity's attempt to image Schiaparelli unsuccessful
  27. ↑ ESA:ExoMars 2016 Schiaparelli descent sequence
  28. ↑ Scientists in nail biting wait for news of Mars lander
  29. ↑ The Guardian: Mars lander lost signal one minute before landing, ESA confirms
  30. ↑ SPACE.com:European Spacecraft Reaches Mars Orbit, But Lander's Fate Uncertain
  31. ↑ Space News:Europe’s ExoMars enters Mars orbit, but lander feared lost
  32. ↑ "ESA:Schiaparelli landing investigation makes progress". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. september 2018. Vaadatud 27. märtsil 2017.
  33. ↑ Guardian:Mars lander smashed into ground at 540km/h after misjudging its altitude
  34. ↑ The Guardian: Computer glitch may have caused Mars probe crash
  35. ↑ Õhtuleht:Uurimiskomisjon: Euroopa Marsi-maandur kihutas 540-kilomeetrise tunnikiirusega vastu planeeti
  36. ↑ "ESA: Mars Reconnaissance Orbiter views Schiaparelli landing site". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. oktoober 2016. Vaadatud 22. oktoobril 2016.
  37. ↑ NASA Mars:Camera on Mars Orbiter Shows Signs of Latest Mars Lander
  38. ↑ Phys.org:Detailed images of Schiaparelli and its descent hardware on Mars
  39. ↑ "ESA:Detailed images of Schiaparelli and its descent hardware on Mars". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. november 2016. Vaadatud 27. oktoobril 2016.
  40. ↑ Forte:Euroopa kosmoseagentuur pole kindel, kas Marsi maandur on ühes tükis või ei
  41. ↑ Õhtuleht:Euroopa kosmoseseagentuur: Schiaparelli heitis oma pidurduslangevarju liiga vara ära
  42. ↑ "ESA:Schiaparelli descent data: decoding underway". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. oktoober 2016. Vaadatud 27. märtsil 2017.
  43. ↑ Popular Science:How NASA Found The Lost ExoMars Lander So Quickly
  44. ↑ 45,0 45,1 "ESA:Schiaparelli crah site in colour". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. aprill 2017. Vaadatud 27. märtsil 2017.
  45. ↑ 46,0 46,1 Postimees:Vigu näitav peaproov: Schiaparelli kadus Marsile jõudmise asemel kosmosesse
  46. ↑ Entry, descent and surface science for 2016 Mars mission
  47. ↑ NSSDC:ExoMars 2016
  48. ↑ ESA:INRRI integrated on board ExoMars Schiaparelli
  49. ↑ ESA Bulletin:August 2013
  50. ↑ "NASA:Electric Dust Storms on Mars". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. november 2016. Vaadatud 28. märtsil 2017.
  51. ↑ "ESA:What to expect from Schiaparelli's camera". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. märts 2017. Vaadatud 29. märtsil 2017.
  52. ↑ ESA:DECA – the descent camera on Schiaparelli
  53. ↑ 54,0 54,1 Schiaparelli to make Europe's second Mars landing attempt
  54. ↑ 55,0 55,1 55,2 55,3 ESA:Listening to an alien landing
  55. ↑ NASA Spaceflight: ExoMars completes crucial orbit insertion, hope lost for lander
  56. ↑ Space News:Russian Export Rules Force ExoMars Mission Changes
  57. ↑ Future Planetary Exploration:Goals of ESA's Mars Demonstration Lander
  58. ↑ "Terma:Terma unit involved in mission critical descent on Mars". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. detsember 2016. Vaadatud 29. märtsil 2017.
  59. ↑ Spaceflight 101:Schiaparelli Mars Lander (EDM)
  60. ↑ Russian Space Web:ExoMars-2016 landing
  61. ↑ The Register:ExoMars update: Schiaparelli probe's parachute malfunctioned
  62. ↑ Science Magazine:Mars lander crash complicates follow-up rover in 2020
  63. ↑ New Scientist:Beagle 2 may have sped to its death
  64. ↑ BBC NEWS:Beagle 2 'was so close to Mars success'
  65. ↑ Telegraph:Beagle 2: probe find rewrites history and vindicates Colin Pillinger
  66. ↑ Daily Mail:Beagle 2 team finally delivers the news professor Colin Pillinger never lived to hear: His probe DID land on Mars on Christmas Day 12 years ago
  67. ↑ The Indenpendent:Professor Colin Pillinger obituary: Scientist who became the public face of ‘Beagle 2’, the unsuccessful British mission to land a spacecraft on Mars
  68. ↑ Nature World News:ExoMars Rover Gets Funding Despite Schiaparelli Mars Lander Crash
  69. ↑ E&T:ESA states approve ExoMars funding despite crash
Viitamistõrge: Rühma "" <references>-siltide vahel oleval <ref>-sildil nimega "Package" puudub sisu.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Schiaparelli&oldid=6629703"