Schöni skandaal
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Schöni skandaal puudutab Saksa füüsikut Jan Hendrik Schöni (1970), kes tõusis esile pärast mitmeid näilisi avastusi pooljuhtide füüsika vallas, mis hiljem osutusid pettuseks.[1] Enne pettuse avastamist oli Schön saanud Otto-Klung-Weberbanki füüsikaauhinna ja 2001. aastal Braunschweigi auhinna ning 2002. aastal Materjaliuuringute Seltsi väljapaistva noore uurija auhinna, mis kõik hiljem tühistati.
Skandaal vallandas teadusringkondades arutelu teadusartiklite kaasautorite ja retsensentide vastutuse üle. Arutelu keskendus sellele, kas vastastikune eksperthinnang, mis on mõeldud vigade leidmiseks ning artiklite asjakohasuse ja originaalsuse kindlakstegemiseks, peaks ka tuvastama tahtliku pettuse.
Esiletõus[muuda | muuda lähteteksti]
Schön lõpetas 1988. aastal gümnaasiumi Feldkirchis Austrias. Seejärel õppis Konstanzi Ülikoolis füüsikat, mille lõpetas 1993. aastal. Samas valmis tal 1997. aastal fotogalvaanilise eksperdi Ernst Bucheri juhendamisel doktoritöö vaskgalliumdiseleniidi kasutamisest päikesepatareide tootmiseks. 1997. aasta lõpus liitus Schön Bertram Batloggi grupiga Belli Laboratooriumis. Seal töötas ta koos Christian Klociga, uurimisteemaks nanotehnoloogia orgaaniliste pooljuhtidega, kus tavapärased pooljuhtelemendid (räni-pooljuhid) asendati kristalsete orgaaniliste, s.t. süsinikupõhiste materjalidega. Schön väitis, et on saavutanud senisest oluliselt parema orgaaniliste ainete elektrijuhtivuse ning et neid materjale saab kasutada ülijuhtidena ja laserite aktiivainena.
2001. aastal ilmus Schönil koos kaasautoritega artikkel keskmiselt iga kaheksa päeva järel, neist 17 ajakirjades Nature ja Science. Neis artikleis teatas ta paljudest murrangulistest tulemustest, sealhulgas fullereenipõhistest kõrge temperatuuriga ülijuhtidest ja ühest molekulist koosnevast transistorist. Stuttgardis asuv Max Plancki tahkiseuuringute instituut kavatses nimetada Schöni tol ajal oma noorimaks direktoriks. Schöni tulemused pälvisid ülemaailmset tähelepanu. Niisugused saavutused oleksid põhjustanud murrangu elektroonikas ning oleks võimaldanud drastilist elektroonikaseadmete odavnemist.
Süüdistused ja uurimine[muuda | muuda lähteteksti]
Paraku ei suutnud ükski uurimisrühm Schöni saavutusi korrata, kuigi paljudel olid kasutada samasugused seadmed ja võimalused kui Konstanzi ülikoolis.[1] 2002. aasta kevadel märkasid mitmed uurijad, et Schöni artiklites korduvad samad andmed tulemustena mitmes erinevas katses.[1] Kui ajakirja Nature toimetajad juhtisid sellele Schöni tähelepanu, vabandas ta, et esitas kogemata sama graafiku kaks korda.
2002. aasta mais moodustas Belli Laboratoorium uurimiskomisjoni, mis hankis teavet kõigilt Schöni kaasautoritelt ja intervjueeris kolme peamist kaasautorit (Zhenan Bao, Bertram Batlogg ja Christian Kloc). Uurimiskomisjon leidis, et Schönil olid töötlemata andmefailid kustutatud ja kõik tema katseproovid ära visatud või parandamatult kahjustatud.[1] Septembris 2002 avaldas Belli Laboratooriumi uurimiskomisjon oma järeldused. Aruanne sisaldas üksikasju 24 Schöni väärkäitumise süüdistuse kohta. Leiti, et Schön on 16 publikatsioonis võltsinud mõõtmisandmeid.[1] Kaheksa väärkäitumise juhtu ei olnud seotud teaduspublikatsioonidega ning puudusid veenvad tõendid üleastumise kohta. Uurimiskomisjon leidis, et terveid andmekogumeid oli esitatud kui mitmes erinevas katses saaduid. Samuti leidis uurimiskomisjon, et mõned artikleis väidetavalt mõõtmisandmeid esitavad graafikud olid hoopiski tehtud arvutis mõõtmisi simuleerides.
Aruandes leiti, et kõik väärteod pani toime Schön üksi. Schöni kaasautorid, ka meeskonna juht Bertram Batlogg vabastati süüdistustest. Schön tunnistas, et paljude nende tööde andmed olid vigased, küll aga väitis ta, et segadused tekkisid juhuslikult. Siiski tunnistas ta, et on teatud andmeid "kohandanud", et saada selgemaid tõendeid selle kohta, mida ta oma katsetes tegelikult täheldas. Samas kinnitas Schön endiselt, et ta sai niisugused tulemused oma katsetes ega ei ole petnud. Delfti Tehnikaülikooli ja Thomas J. Watsoni uurimiskeskuse teadlased ei suutnud sarnastes katsetes Schöni tulemusi kinnitada. Juba enne süüdistuste avalikuks saamist olid mitmed uurimisrühmad püüdnud edutult reprodutseerida enamikku Schöni suurejoonelistest tulemustest orgaaniliste molekulaarmaterjalide füüsika vallas.
Tagajärjed ja sanktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Pärat uurimiskomisjoni aruande avaldamist vallandas Lucent Technologies, mille koosseisu kuulus Belli Laboratoorium, Schöni ette teatamata. See oli Belli Laboratooriumi esimene teadaolev teadusliku pettuse juhtum. Ajakiri Science võttis tagasi 8 Schöni artiklit, ajakiri Physical Review 6 artiklit, Applied Physics Letters 4 artiklit ja ajakiri Nature võttis tagasi 7 artiklit. Kahtlusi on avaldatud veel mitme Schöni artikli kohta. 2004. aasta juunis tühistas Konstanzi ülikool Schöni doktorikraadi.