Savannihaigur

Savannihaigur
Savannihaigur
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Haigurlased Ardeidae;
Perekond	Haigur Ardea;
Liik	Savannihaigur;
Binaarne nimetus
	Ardea melanocephala; Children ja Vigors, 1826
	;

Savannihaigur (Ardea melanocephala) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Savannihaigur on 92–96 cm pikk.^[2] Kaalub 710–1650 g.^[3]

Selg, tiivad ja alapool on hallid. Pea on must, lõug ja kurgualune on valged mustade täppidega. Tiibade alapool on valge. Silmad on kollased, valjasriba kollane või roheline. Noka ülapool on must, alapool kollane. Jalad on mustad.^[3]

Noorlinnu kael on tumehall või pruunikashall, rind helepruun ning alapool valge. Udusulis pojad on helehallid.^[3]

Sarnaneb välimuselt hallhaigruga, kuid savannihaigur on väiksem ja saledam ning tema pea on musta värvi.^[3]

Levik

Savannihaigrud elavad Sahara-taguses Aafrikas. Levila ulatub Senegalist Etioopiani, lõunas Lõuna-Aafrika Vabariigini.^[2]

Elavad niisketel karjamaadel, padurates, jõgede ja järvede ääres, rannikul ning väludel. Võivad pesitseda ka linnades, näiteks Nairobis ja Kampalas.^[2]

Toitumine

Toituvad närilistest, putukatest, sisalikest, madudest, konnadest, lindudest, ämblikest, krabidest, kaladest ja raibetest. Lõuna-Aafrikas toituvad peamiselt suurtest närilistest, kuid detsembris ja jaanuaris söövad ka palju linde, näiteks kangurlinde ja sabatuvisid.^[2]

Toitu otsides kõnnib aeglaselt, mõnikord seisab paigal. Tihti toituvad öösel.^[3] Tavaliselt toituvad üksi, Zimbabwes on nähtud neid toitumas ka parvedes.^[2]

Pesitsemine

Pesitsevad kolooniates, kus võib olla üle 200 pesa. Kolooniates on ka teisi linnuliike. Pesa asub kõrgel puu otsas, vahel ka maapinnal.^[2] Pesa ehitavad vanalinnud koos, kasutades oksi, mille nad võtavad puu küljest.^[4]

Tavaliselt pesitsevad vihmaperioodil.^[2] Kurnas on 2–3 rohekassinist muna mõõtmetega 60 × 43 mm. Tavalselt üks kurn, vahel kaks või kolm.^[3] Mune hauvad mõlemad vanemad^[4] 25 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 40–50 päeva vanuselt, iseseisvalt toituma hakkavad 60 päeva vanuselt.^[3]

Viited

↑ BirdLife International (2024). Ardea melanocephala. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
1 2 3 4 5 6 7 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 406. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 115–117. ISBN 0-19-854981-4.
1 2 Taylor, J. Sneyd (1948). "Notes on the nesting and feeding habits of the black-headed heron, Ardea melanocephala". Ostrich. 19 (3): 203–210. DOI:10.1080/00306525.1948.9639276.

Välislingid

[1] BirdLife International (2024). Ardea melanocephala. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 5 6 7 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 406. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Kushlan-3] 1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 115–117. ISBN 0-19-854981-4.

[Taylor-4] 1 2 Taylor, J. Sneyd (1948). "Notes on the nesting and feeding habits of the black-headed heron, Ardea melanocephala". Ostrich. 19 (3): 203–210. DOI:10.1080/00306525.1948.9639276.

[1]

[2]

[3]

[4]