Saprofaag

Allikas: Vikipeedia
Sitasitikas toitumas loomsest väljaheitest

Saprofaagid ehk skisofaagid on loomad, kes toituvad loomse või taimse päritoluga lagunenud orgaanilisest ainest.

Saprofaagid on näiteks vihmaussid, sajajalgsed, sipelgad jt.

Terminoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saprotroofide ja temaga seonduvate lähismõistete osas on kirjanduses segadust ja ebajärjepidevust.

Saprofiil on organism (hrl taim või loom, kes surnud orgaanilise aine peal või sees elab);
saprotroof on mis tahes organism, kes toitub surnud orgaanilisest ainest;
saprofaag on loomorganism (nt sitasitikas), kes toitub surnud orgaanilisest ainest . Sünonüümne on detritovoor ehk detritofaag, mida kasutatakse sageli veekeskkonnas orgaanilisest surnud ainest toituvate loomade kohta. Saprofaagide seas eristatakse:
saprofaagid kitsamas mõistes on surnud taimsest materjalist toituvad loomad;
koprofaagid toituvad loomsetest väljaheidetest (sh sõnnikust);
nekrofaagid toituvad loomakorjustest;
Lisaks räägitakse mõnikord fütosaprofaagidest (toituvad surnud taimsest materjalist ehk ka saprofaagid kitsamas mõistes) ja zoosaprofaagidest (toituvad surnud loomsest materjalist).
saprovoor on saprofaagide kohta harva kasutatav sünonüüm;
saprofüüt (nt pisikäpp) on surnud orgaanilisel ainel elav (ja nt seente kaudu ka toituv) taim. Botaanilis-ajaloolistel põhjustel arvati siia alla varem ka bakterid ja seened, ehkki eesliide "-füüt" viitab taimele.

Saproobideks nimetatakse hüdrobioloogias vee saproobsusastet iseloomustavaid organisme.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]