Eesti Rahva Muuseumi sanitaar-topograafiline arhiiv

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sanitaar-topograafiline arhiiv)
Jump to navigation Jump to search

Eesti Rahva Muuseumi sanitaar-topograafiline arhiiv on osa Eesti Rahva Muuseumi käsikirjade arhiivist.

Arhiivi ainese moodustavad aastail 1922–1927 professor Aleksander Rammuli juhtimisel kogutud andmed, 340 käsikirjalist vihku 10 304 leheküljega. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, millistes tervishoidlikes oludes elas eesti rahvas, millised nakkushaigused olid levinud ja mida tehti nende vältimiseks. Kogutud andmete põhjal anti aastail 1928–1938 välja maakondade tervishoiulised kirjeldused.

Andmestik sisaldab üksikasju, mida peetakse etnoloogilise materjali kogumisel (mitte ainult Eestis) liiga madalaks ja tähelepanu mitte väärivaks või mida tavaliselt varjatakse. Arhiivi andmestik lükkab ümber levinud müüdi eesti talupoegade erilisest puhtusearmastusest. Tihti puudusid saunad ja väljakäigukohad (viimased olid ehitatud Saksa okupatsioonivõimude käsul 1918. aastal ja seda korraldust kui pealesunnitut üritati igati saboteerida), nägu pesti pühapäeva hommikuti, hambaid ei pestud enamasti üldse, eluruume ei koristatud, need haisesid loomade virtsast, majades leidus rohkelt parasiite, õhk oli lämmatavalt kuum ja niiske.

Eluruumid olid väga madalad ja pimedad, kõikvõimalikku koli täis kuhjatud. Isegi uutes eluruumides olid üles riputatud värskelt nülitud nahad, kuna nii oli lihtsalt kogu aeg olnud. Isegi pärast korstende ehitamist lasti esimene suits ikka sisse, kuna muidu poleks toad soojaks läinud. Põrandaid ei pestud, sest siis oleksid raske vaevaga käsitsi lõigatud põrandalauad mädanema läinud. Mõtted kodukaunistamisest, puhtusest ja ilust olid võõrad nii talumeestele kui ka paljudele haritlastele.

Tihti oligi rehielamu algelistes oludes võimatu puhtust pidada, kuid suure osa ebahügieenilistest tingimustest põhjustas ainult talupoeglik kavalus ja harjumus.

Steriilset puhtust on kogu maailmas olnud võimalik pidada ja enesestmõistetavaks lugeda ainult väga hiljutisest ajast ja peamiselt tsiviliseeritud maades. Näiteks Rootsis olid talumajad 19. sajandi algupoolel väga mustad, neid koristati jõulude ja jaanipäeva ajal; talupoja käsi pidi olema nii must, et kui sinna panna seeme, läheks see kasvama.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Heiki Pärdi. "Loomulike vajaduste" rahuldamise viisid Eestis 20. sajandi algupoolel. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XLVI, Tartu, 2002, lk. 51–79.
  • Saaremaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1928.
  • Läänemaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1929.
  • Pärnumaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1930.
  • Virumaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1931.
  • Võrumaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1932.
  • Valgamaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1933.
  • Viljandimaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1933.
  • Järvamaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1934.
  • Petserimaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1935.
  • Harjumaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1937.
  • Tartumaa tervishoiuline kirjeldus. Tartu, 1938.