Sándor Petőfi

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sandor Petöfi)
Sándor Petőfi. Dagerrotüüpia (1847)

Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 Kiskőrös31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Petőfi nimi on ungari keelealal siiani luuletaja sünonüüm. Viiekümnesse keelde tõlgitud luuletustega on Petőfi üks maailmakirjanduse suurkujudest.

Petőfi 50-pengösel rahatähel (1932)

Elukäik ja looming[muuda | muuda lähteteksti]

Sándor Petőfi vanemad olid slovakid. Petőfi sünninimi on Alexander Petrovics, mille ta ungaripärastas 1842. aasta novembris, kui alustas kirjanikukarjääri. Petőfi lapsepõlvemälestused on seotud Kiskunfélegyházaga, millele ta viitab ka oma luules. Tema sünnikodust on tehtud majamuuseum.

Petőfi alustas kooliteed viie ja poole aastasena. Esimesed kuus aastat õppis ta luterlikes õppeasutustes: Kecskeméti koolis (1828–1831), Sárszentlőrincis (1831–1833) ja Pesti luteri gümnaasiumis (1833–1834). Seejärel veetis ta ühe õppeaasta Pestis piaristide juures (1834–1835). Petőfi õnnelikemad õpinguaastad seostuvad aga Aszódiga (1835–1838), kus ta õppis hästi, luges palju, joonistas ja kirjutas luuletusi. Aszódis tekkis Petőfil soov näitlejaks saada.

Teismeeas tabas Petőfi perekonda aineline häving: peamiselt halbade tehingute ja laenude tõttu vaesus tema seni jõukas isa. Viimase ränga hoobi perele andis 1838. aasta Pesti üleujutus.

Petőfile lõppes poolaasta Selmeci lütseumis läbikukkumisega. Pärast seda töötas ta esmalt Pestis Ungari Teatris omamoodi teatriteenijana. Seejärel veetis ta paar kuud Dunántúlis sugulaste juures.

1839. aasta septembris astus Petőfi Sopronis soldatiks: Petőfi valetas end vanemaks, et ta üleüldse vastu võetaks. Maailma avastamise asemel oli Petőfi osa ajast laatsarettides ning oleks oma soovi eest peaaegu eluga maksnud. 1841. aasta algul, kui Petőfi oli jõudnud teenida eri paigus (Sopron, Graz, Karlovac, Zagreb), lasti ta sandina erru

Kuna Petőfi sai vaid iseendale loota, katsetas ta uuesti õpingutega Pápa kolleegiumis (1841–1842). 22. mail 1842 ilmus Petőfi luuletus "A borozó" ("Veinijooja", Athenaeum). Kolleegiumi isetegevusringi edu ega luuletuse ilmumine ei lahendanud aga Petőfi toidumuret. Samas sai kolleegiumis alguse sõprus kirjanik Mór Jókaiga.

1841. aasta suvel ühines Petőfi Dunántúli rändnäitlejatega. 1842.–1843. aastal mängis Petőfi Székesfehérváris ja Kecskemétis eri truppide koosseisus. Toona huvitasid teda võrdselt nii kirjandus kui ka näitlemine. Bratislava parlamendi kogunemispaigas ei leidnud Petőfi võimalust esineda, mistõttu elas ta parlamendi teatiste ümberkirjutamisest, Pestis ja Gödöllős romaanide tõlkimisest. Petőfi näitlejakarjääri jätkamist takistas nõrk tervis: 1843.–1844. aasta talve veetis ta haigena Debrecenis.

Petőfi sagedalt ilmuvad luuletused soodustasid kirjanduslike kontaktide teket. 1844. aastal otsustas Petőfi minna jala Pesti, et oma luuletused välja anda. Samasugune kavatsus ebaõnnestus varem nii Bratislavas (1841) kui ka Kecskemétis (1843). Kecskemétis kavandatud luulekogu käsikiri pealkirjaga "Ibolyák" ('kannikesed') ilmus alles 1996. aastal.

Mihály Vörösmarty ning Pesti opositsioonilisi kodanikke ja haritlasi koondava Rahvusliku Ringi toetusel toimus Petőfi elus otsustav pööre: tema luuletused avaldati trükis ning 1. juulil 1844 sai Petőfi Pesti Moelehe abitoimetajaks. Petőfi kindlustas elatise intensiivse tööga. Tema teosed ilmusid kiiresti üksteise järel: 27. oktoobril 1844 "A helység kalapácsa" ("Küla vasar"), 10. novembril "Versek 1842–1844" ("Luuletused 1842–1844"), 6. märtsil 1845 "János vitéz" ("Sangar János"), 20. märtsil "Cirpuslombok Etelke sírjáról" ("Küpressioksad Etelke haualt"). Viimati nimetatud teos oli kirjutatud 15-aastaselt surnud Etelka Csapó mälestuseks.

Üksteisele järgnenud kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. Petőfi luuletusi deklameeriti, kopeeriti ja viisistati – nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Petőfi aga ei rahuldunud rahvalauliku staatusega.

Sel eluetapil ei õnnestunud Petőfil kaasat leida. Berta Mednyánszky vastu tuntud lootusetut armastust kajastab tsükkel "Szerelem gyöngyszemei" ("Armastuse pärlid", 20. oktoober 1845).

Pärast järjekordset kogu ("Versek 1844–1845" ehk "Luuletused 1844–1845") 10. novembril 1845 seisis Petőfi silmitsi vältimatuga – iseenda, ungari kirjanduse ja kriitika olukorra, sõpruse ja mõttekaasluse truuduse küsimuse ning ühiskondliku ebaõiglusega. Petőfi vanemate juures Szalkszentmártonis tabas luuletajat pool aastat (1845–1846) kestnud kriis. Sel perioodil osales Petőfi luule uuenemises ("Felhők" ehk "Pilved", 23. aprill 1846) ning katsetas romaani- ja näitekirjanduse žanritega ("A hóhér kötele" ehk "Timuka köis", 4. juuni 1846; "Tigris és hiéna" ehk "Tiiger ja hüään", 2. jaanuar 1847). Ühtlasi tegi Petőfi olulisi otsuseid oma elus. Temast sai vabakutseline kirjanik ja esimene luuletaja, kes Ungaris oma loomingust ära elas, ning ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu Tízek Társasága (Kümne Selts). Petőfi romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise tõttu vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabadus- ja looduskultusega.

8. septembril 1846 Transilvaaniasse reisile minnes tutvus Petőfi Careis Júlia Szendreyga, kellega ta kohtumise esimesel aastapäeval abiellus. Nende kirja- ja luulevormis sõnumid, millest ilmnesid nt vääritimõistmine ja vanemate keelud, väljendasid ungari kirjanduses esimest korda poeediarmastust, milles neiu otsustab oma pere asemel kaasa kasuks. Petőfi kirjutas armastusluulet oma abikaasale nii pulmareisil Koltós (september–oktoober 1847) kui ka pärast seda.

1847. aastal tutvus Petőfi János Aranyga, kes jätkas poeedi elutööd pärast tema surma.

15. märtsil 1847 ilmusid Petőfi kogutud luuletused – seniste luuletuste täielik kogu. Teos oli nii menukas, et 1848. aastal tuli välja anda uus, kaheosaline köide. Petőfi oli vaieldamatult rahvusluuletaja, kuid ta ei osalenud traditsioonilistes feodaalsetes politiseerivates foorumites. Reformide asemel ootas Petőfi 1848. aasta Euroopa Rahvaste kevadet. Petőfi oli üks Ungari revolutsiooni algatajatest ja 12-punktilise nõudmiste nimekirja kaasautor. 1848. aasta 15. märtsil sai Petőfi "Nemzeti dal" ("Rahvuslaul") Pesti revolutsiooni, Euroopa ainsa veretu revolutsiooni sümboliks. Petőfi osales sündmuste kujunemises ka hiljem Közcsendi és a Pest megyei Közbátorsági Választmány saatkonna liikmena, kuid järjekindla vabariikliku veendumuse tõttu oli ta koos märtsi noortega üha rohkem isolatsioonis. Petőfi isolatsiooni süvendasid 1. mail ilmunud ja peaaegu vastukajata jäänud "Lapok Petőfi Sándor naplójából" ("Lehekülgi Sándor Petőfi päevikust") ning kümme päeva hiljem ilmunud Shakespeare'i tragöödia "Coriolanus" tõlge. 1848. aasta suvel kandideeris Petőfi Szabadszállási esimestel rahvasaadikutega riigikogu valimistel, kuid jäi kohalikule kandidaadile alla. Ebaõnnestumise mõjul kirjutas Petőfi jutustava luuletuse "Az apostol" ("Apostel", juuli–september 1848), mille terviktekst ilmus trükis alles 1874.

Vabadussõja ja relvastatud enesekaitse alguse tõttu ei pidanud luuletaja tervenisti läbi elama oma kangelase Szilvesteri saatust. 1848. aastal astus Petőfi kindral József Bemi adjutandina Ungari sõjaväkke ja võitles Habsburgidega. Alates oktoobrist, kui Petőfi oli oma vanemad ja lapseootel abikaasa kindlasse kohta viinud, teenis ta Debrecenis kodukaitseväe kaptenina. 15. detsembril 1848 sündis Debrecenis Petőfi poeg Zoltán.

Petőfil oli palju probleeme sõjaväelise distsipliiniga: 1849. aastal loobus ta kahel korral oma auastmest. Petőfi leidis lõpuks oma koha Transilvaania armees kindral József Bemi kõrval. Bem armastas Petőfit nagu oma poega: kindral tegi Petőfist oma adjutandi, 1849. aasta aprillis autasustas teda ning mais andis Petőfile majori auastme. Petőfit pidas oma lemmikluuletajaks ka Artúr Görgey, kes aitas poeedil konflikte lahendada.

Mõlemad vanemad kaotanud Petőfi kavatses armeest lahkudes oma perele ja kirjandusele pühenduda. Seetõttu kolis ta koos perega pärast Vene interventsiooni Mezőberényisse sugulaste juurde, kust nad liikusid edasi Bemi juurde Transilvaaniasse. Petőfi jättis oma pere Turdasse ja astus uuesti armeesse koos näitlejast sõbra Gábor Egressyga. Kindrali adjutant Petőfi osales hoolimata oma ohvitseri keelust Fehéregyházi kokkupõrkes 31. juulil 1849. Pärast lahingu kaotust relvitult põgenenud luuletajat nähti viimati Fehéregyházi–Héjjasfalvi maanteel. Petőfi jäi kadunuks 1849. aasta Segesvári lahingus.

Petőfi esimese eestikeelse tõlkekogu "Valitud luuletusi" (1955) järelsõnas on kirjutatud: "Petőfi on kõik oma tunded, mõtted ja teod värssidesse valanud, nii et ta loomingus peegeldub kogu ta lühike elu. Ta lõi palju kauneid luuletusi armastusest oma naise, vanemate, rahva ja kodumaa vastu, kuid armastusest kõrgemaks pidas poeet alati vabadust. Sándor Petőfi on suurimaid vabaduse- ja revolutsioonilaulikuid mitte ainult ungari, vaid ka maailma kirjanduses. Ta isiklik suurus seisab selles, et ta alati tegudega tõestas oma kirglikke sõnu ja andis viimaks elugi selle eest, mis alati oli moodustanud ta olemasolu keskse mõtte – vabaduse eest".[1]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Petőfi järgi on nimetatud üks Budapesti sild Petőfi sillaks, sadu tänavaid Ungari linnades, hulk koole, kirjandusmuuseum ja raadiojaam.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Ungari keeles ilmunud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1842–1844 "Összes Versei" ("Kogutud luuletused")
  • 1844 "A helység kalapácsa" ("Küla vasar")
  • 1844 "Versek 1842–1844" ("Luuletused 1842–1844")
  • 1845 "János vitéz" ("Sangar János")
  • 1845 "Cipruslombok Etelke sírjáról" ("Küpressivõrad Etelke haualt")
  • 1845 "Versek 1844–1845" ("Luuletused 1844–1845")
  • 1846 "Felhők" ("Pilved")
  • 1846 "A hóhér kötele" ("Timuka köis")
  • 1847 "Összes költeményei" ("Kogutud luuletused")
  • 1848 "Lapok Petőfi Sándor naplójából" ("Lehti Sándor Petőfi päevikust")
  • 1951–1964 "Összegyűjtött művei" ("Kogutud teosed")

Petőfi varastele luuletustele avaldas mõju rahvalaulutraditsioon. Hiljem õppis "õppimata, loomulik poeet" ära neli keelt ja tõlkis ungari keelde muu hulgas Shelley, Heine, Schilleri, Bérangeri ja Moore'i luuletusi ning Shakespeare'i "Coriolanuse". Petőfi 1846. aasta eleegiliste, mõtlike luuletuste vorm on katkendlikum, romantilisem ("Felhők" ehk "Pilved"). Petőfi loodusluuletustes on täpse kirjelduse kõrval romantiline väärtusmaailm. See on esil ka tema revolutsiooniluuletustes, mis on täis tegutsemishimu ja ennustavad maailma vabadust ("Egy gondolat bánt engemet" ehk "Mind mõte vaevab murega" ja "Nemzeti dal" ehk "Rahvuslaul"). Vabadus- ja armastustunne põimuvad Petőfi luuletustes üheks. Ent tema armastusluules ("Szeptember végén" – 'septembri lõpus') ja vabadussõja ebaõnnestumise aegu kirjutatud luuletustes ("Pacsirtaszót hallok megint" ehk "Lõolaulu jälle kuulda saan") on taas kuulda eleegilist tooni.

Eesti keeles ilmunud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luulenäide[muuda | muuda lähteteksti]

Petőfi üks tuntumaid luuletusi on "Rahvuslaul" ("Nemzeti dal"):

Üles, madjar! Kodu kutsub.
Aeg on käes – kas nüüd või iial!
Valige, nüüd aeg teilt küsib:
vabadus, või orjus püsib.
Madjarite jumalale
vannume,
vannume: ei enam orjust
kanna me!
/.../

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Valitud luuletusi". Luuletused tõlkinud Ellen Niit, järelsõna kirjutanud Paula Palmeos. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 134–135.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Felix Oinas, "Petöfi: vabaduse ja armastuse laulik" (värsid tõlkinud Karl Eduard Sööt ja August Sang, sari Suurmeeste elulood, nr 51, Tartu: EKS, 1939)
  • Petőfi Sándor, "Válogatott versek" (Budapest: Osiris Kiadó, 2006)
  • Petőfi Sándor, "Valitud luuletusi" (tõlkinud Ellen Niit, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955)
  • Petőfi Sándor, "Vabadus, armastus: valik luuletusi ja poeeme" (tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Ellen Niit, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]