Sambapühak
Sambapühak ehk stüliit (kreeka στυλίτης stylitēs sõnast στῦλος stȳlos 'sammas'), ka sambnik või sambur, oli kristlik askeet, kes seisis pikki perioode kõrge samba otsas paastudes ja palvetades.[1] Sambapühakud olid eluaegse pühendumuse järgijad, kuid on teada, et mõned neist tegutsesid preestritena ja mõned lahkusid sambalt piiskopiks valimisel.
Sambapühakud järgisid kolme liiki askeesi: alaline elamine ühes kohas, kodutus ja seismine. Sambaid oli eri kõrguses, kolmest meetrist palju kõrgemateni. Samba tipus oli horisontaalne plaat, mille suurus lubas erakul end rahus välja sirutada, kuid mõni pühak seisis järjepanu väga pikalt puhkamata. Allakukkumise eest kaitses rinnatis.[2] Enamasti puudus vari vihma ja päikesepaiste eest, ehkki vahel võis pühaku pea kohal olla väike katus.
Toidu ja armulaua andmise jaoks erakule kasutati redelit. Alates 6. sajandist võidi mõni sambapühak ordineerida preestriks. Mõned erakud ei lahkunud sambalt kunagi, mõned võisid seda teha mõnel olulisel põhjusel, näiteks tagakiusamiste ajal või piiskopiametisse valimisel.
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Sambapühakud olid eriti levinud Bütsantsi impeeriumis Süüria ja Palestiina provintsides 5. ja 6. sajandil. Tava hääbus umbes mongolite sissetungi ajal 13. sajandil. Viimased teadaolevad sambapühakluse juhtumid pärinevad 19. sajandi Gruusiast ja Rumeeniast.
Traditsioon pärineb Süüriast. Sambapühakluse rajaja ja kuulsaim esindaja oli Siimeon Sambnik vanem. Väidetavalt elas ta 30 aastat Antiookia lähedal sambal ja oli laialt tuntud mõjukas jutlustaja. Tema samba ümber püstitatud kirikute kompleks, Püha Siimeon Sambniku kirik, on varemetena tänapäevani säilinud.
Sambapühakuid
[muuda | muuda lähteteksti]Ajaloost on teada ligikaudu 150 sambapühakut, kellest tuntumad on
- Siimeon Sambnik vanem (388–459) Süürias
- Taaniel Sambnik (409–493) Konstantinoopolis
- Siimeon Sambnik noorem (521–592) Antiookia lähedal mäel
- Alypius Sambnik (suri 640) Adrianoopoli lähedal
- sambnik Luukas (879–979) Halkedoni lähedal
- sambnik Laatsarus (968–1054) Galesioni mäel Efesose lähedal [3]
- Johannes Atarebist (suri 737), tuntud kirjanikuna [4]
- Theodoulos Oksas (9. sajand), Bütsantsi sambapühak, Kristuse pärast meeletu ja ikoonimaalija
- Abraham Tel Adanist (10. sajand), valiti piiskopiks
Mitut Kreeka ja Lähis-Ida sambapühakut nimetab Johannes Moschuse (suri 619) "Pratum spirituale". Teateid on sellest, et sambapühakute hulgas oli ka naisi. Teada on üheksa sambapühakut, kes valiti piiskoppideks. Kaks Süüria õigeusu kiriku patriarhi olid enne piiskopiametisse valimist sambapühakud.
Sambapühaklus ei jõudnud läänekristlusse. Toursi Gregorius nimetab siiski oma 6. sajandi lõpul loodud teoses "Historia Francorum" kohtumist püha Wulflaicusega, Yvoi (Carignani lähedal Ardennides) diakoniga, kes tegi katset elada samba tipus, kust aga kirikujuhid ta peatselt lahkuma sundisid.[5]