Salu-tikksaba

Allikas: Vikipeedia
Salu-tikksaba
Isane ja emane salu-tikksaba Ensays Victoria osariigis Austraalias
Isane ja emane salu-tikksaba Ensays Victoria osariigis Austraalias
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Tikksabalased Maluridae
Perekond Malurus
Liik Salu-tikksaba
Binaarne nimetus
Malurus cyaneus
(Ellis, 1782)
Salu-tikksaba levik
Salu-tikksaba levik

Salu-tikksaba (Malurus cyaneus) on värvuliste seltsi tikksabalaste sugukonda kuuluv linnuliik, kes elutseb Kagu-Austraalias.

2021. aastal valiti liik Austriaalias aasta linnuks. Teisele kohale tuli austraalia konnkurk (Podargus strigoides).

Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Salu-tikksabal on kirjeldatud kuute alamliiki:[2]

  • M. c. cyaneus – (Ellis, 1782): põhialamliik, elutseb Tasmaania osariigis.[3] Austriaalia mannermaa alamliikidega võrreldes enamasti suuremad ja tumedamad, isaslindude värvus tihti sügavamalt taevassinine. Vahel on M. c. cyaneus '​i jagatud kaheks erinevaks alamliigiks: elizabethae ja samueli.[4]
  • M. c. samueli – Mathews, 1912: endeemiline liik Flinders Islandil; isaslindude värvus paigutub King Islandil ja Tasmaanias elavate alamliikete vahele.[5]
  • M. c. elizabethae – Campbell, AJ, 1901: algselt kirjeldatud eraldi liigina. Endeemiline King Islandil.[6] Pikemate jooksmetega (jalgade alumine osa) kui Tasmaanias elutsevad alamliigid, isaslindude sulestik sügavamalt sinine.[7]
  • M. c. cyanochlamys – Sharpe, 1881:[8] algselt kirjeldatud eraldi liigina. Elutseb Mandri-Austraalias. Üldiselt on nad väiksemad ja kahvatumad kui Tasmaania salu-tikksabad, erinedes lisaks sinihõbedase värvuse poolest kroonsulgedel, kõrvadel ning kukla ja ülaselja vahel.[5]
  • M. c. leggei – Mathews, 1912:[9] elutsevad Lõuna-Austraalias. Isaslindude paaritumisaegne sulestik erineb M. c. cyanochlamys '​e alamliigi lindudest selle poolest, et nende kõhud ja lennusulged on sinakama värvinguga.[7]
  • M. c. ashbyi – Mathews, 1912:[9] elutseb Känguru saarel, olles Mandri-Austraalia alamliikidest eraldunud umbes 9000 aastat tagasi. Alamliigi isendid on lähedalasuva Lõuna-Austriaalia mandrialal elutsevatest salu-tikksabadest pikemad, kitsama noka ja tumedamate sulestikuga. [10] Emaslinnud on seejuures maismaal elavatest hallika sulestikuga.[7]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Salu-tikksaba on 14 sentimeetrit pikk[11] ja kaalub 8–13 grammi,[12] kusjuures isaslinnud on tavaliselt pisut suuremad kui emased.[13] Nende saba on keskmiselt 5,9 cm pikk,[14] mis teeb salu-tikksabadest Malurus '​e perekonna ühe kõige lühema sabaga liigi.[15] Noka pikkus on sõltuvalt alamliigist 9 (M. c. cyaneus) kuni 8 mm (M. c. cyanochlamys),[12] see on võrdlemisi pikk, kitsas, terav ja pea poolt laiem. Üldiselt sarnaneb nokk oma ehituselt teistele putuktoidulistele lindudele.[16]

Sarnaselt teistele tikksabalistele on ka salu-tikksaba silmatorkav oma soolise dimorfismi poolest. Isaslindude pulmasulestik on väga silmatorkav, selles värvuses asetuvad kontrasti sillerdav sinise ning must ja hallikas-pruun. Erksavärvilised kroonsuled ja kõrvatutid on figureerivad kesksetena ka liigi pulmamängudes.[17] Isaslinnu pesitsusaegset sulestikku iseloomustab ka kirgassinine värv otsmikul, kõrvade kattesulestikus, sabal ja kukla ja ülaselja vahel. Samuti pruunid tiivad ning must kõri, silmatriip, rind ja nokk. Emaslinnud, nooremad isendid ja mittepesitsevad isaslinnud on kahvatut helepruuni värvi, neil on heledam alakõht ning samuti helepruun (emaslinnud ja noorlinnud) või tuhm hallikassinine (mittepesitsevad isaslinnud) saba. Noorte isendite ja emaslindude nokk on pruun,[18] isastel läheb see esimese talve järel mustaks.[19] Noored isaslinnud vahetuvad pulmasulestikku esimesel pesitsusajal pärast koorumist, ehkki vahel jääb nende pulmasulestikku mõningaid pruunikaid sulgi, mis vahetuvad ühe-kahe aasta pärast.[20] Nii emas- kui isaslinnud vahetavad oma sulgi sügisel pärast paaritumist, misjärel isaslinnud kannavad kuni talve või kevadeni tavasulestikku.[19]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Salu-tikksabad on peamiselt putuktoidulised. Nad söövad mitmesuguseid väikseid putukaid (näiteks sipelgaid, rohutirtse, haisulutikaid), kuid vähemal määral ka seemneid, lilli ja puuvilju.[21][22] Nad otsivad toitu maapinnalt või kuni kahe meetri kõrgusest põõsastikust.[21] Et sellise toiduotsimisviisi tõttu ohustavad neid erinevad kiskjad, otsivad salu-tikksabad toitu mitmekesi koos ja tihti mõne varjumispaiga lähedal. Sipelgad on eriti olulised talviti, mil muud toitu on vähem.[23] Poegi toidetakse tihti mõnevõrra suuremate putukatega (nt suuremad rohutirtsud ja röövikud), kui täiskasvanud linnud ise söövad.[24].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ BirdLife International (2016). Malurus cyaneusa. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
  2. ↑ Gill, Frank; Donsker, David, toim-d (2017). "Lyrebirds, scrubbirds, bowerbirds & Australasian wrens". World Bird List Version 7.3. International Ornithologists' Union. Vaadatud 2. detsember 2017.
  3. ↑ Ellis, William W. (1782). An authentic narrative of a voyage performed by Captain Cook and Capt. Clarke in His Majesty's Ships Resolution and Discovery during the years 1776, 1777, 1778, 1779 and 1780: Vol 1. London, United Kingdom: G. Robinson, J. Sewell and J. Debrett.
  4. ↑ Schodde, Richard (1982). The Fairy-wrens: A Monograph of the Maluridae. Melbourne, Victoria: Landsdowne Press. ISBN 978-0-7018-1051-1.
  5. ↑ 5,0 5,1 Rowley & Russell 1997, lk 145.
  6. ↑ Campbell, Archibald James (1901). "On a new species of blue wren from King Island, Bass Strait". Ibis. 8 (1): 10–11. DOI:10.1111/j.1474-919X.1901.tb07517.x.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Schodde, Richard; Mason, Ian J. (1999). The Directory of Australian Birds: Passerines. A Taxonomic and Zoogeographic Atlas of the Biodiversity of Birds in Australia and its Territories. Collingwood, Victoria: CSIRO Publishing. Lk 90–93. ISBN 9780643102934.
  8. ↑ Sharpe, Richard Bowdler (1881). "Untitled". Proceedings of the Zoological Society of London. 1881: 788.
  9. ↑ 9,0 9,1 Mathews, Gregory M. (1912). "A Reference-List to the Birds of Australia". Novitates Zoologicae. 18: 171–455 [358]. DOI:10.5962/bhl.part.1694.
  10. ↑ Schlotfeldt, Beth E.; Kleindorfer, Sonia (2006). "Adaptive divergence in the Superb Fairy-wren (Malurus cyaneus): a mainland versus island comparison of morphology and foraging behaviour". Emu. 106 (3): 309–19. DOI:10.1071/MU06004. S2CID 44084436.
  11. ↑ Simpson, Ken; Day, Nicholas; Trusler, Peter (1993). Field Guide to the Birds of Australia. Ringwood, Victoria: Viking O'Neil. lk 392. ISBN 978-0-670-90478-5.
  12. ↑ 12,0 12,1 Rowley & Russell 1997, lk 146.
  13. ↑ Rowley, Ian; Russell, Eleanor (1997). Bird Families of the World: Fairy-wrens and Grasswrens. Oxford, United Kingdom: Oxford University Press. lk 36 & lk 146. ISBN 978-0-19-854690-0.
  14. ↑ Rowley & Russell 1997, lk 33.
  15. ↑ Rowley & Russell 1997, lk 33 & 36.
  16. ↑ Wooller, Ron D. (1984). "Bill size and shape in honeyeaters and other small insectivorous birds in Western Australia". Australian Journal of Zoology. 32 (5): 657–62. DOI:10.1071/ZO9840657.
  17. ↑ Rowley & Russell 1997, lk 43–44.
  18. ↑ Simpson, Ken; Day, Nicholas; Trusler, Peter (1993). Field Guide to the Birds of Australia. Ringwood, Victoria: Viking O'Neil. Lk 392. ISBN 978-0-670-90478-5.
  19. ↑ 19,0 19,1 Rowley & Russell 1997, lk 144.
  20. ↑ Rowley & Russell 1997, lk 45.
  21. ↑ 21,0 21,1 Rowley, Ian (1965). "The Life History of the Superb Blue Wren". Emu. 64 (4): 251–97. DOI:10.1071/MU964251.
  22. ↑ Barker, Robin; Vestjens, Wilhelmus (1990). Food of Australian Birds: Vol. 2 – Passerines. Collingwood, Victoria: CSIRO. Lk 557. ISBN 978-0-643-05115-7.
  23. ↑ Rowley & Russell 1997, lk 49–52.
  24. ↑ Rowley & Russell 1997, lk 53

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 Salu-tikksaba – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Salu-tikksaba&oldid=6523151"