Salevere Salumägi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Salevere Salumägi (september 2010)
Salevere Salumägi, näha on ka Salevere pank

Salevere Salumägi on kõrgendik Pärnu maakonnas Lääneranna vallas.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Salevere Salumägi on mandrijää ja Läänemere kujundatud pinnavorm. Merepoolne järsk kõrgendik moodustub järsust paeseinast, mis koosneb biohermsest lubjakivist. Järsk astang on arvatavasti 6000–5000 aastat vana. Ligikaudu 4000–6000 aastat tagasi oli kõrgendik merest ümbritsetud saar. Selge ilmaga avaneb Salumäe tipust vaade Topi lahele ja Matsalu lahe suudmele. Samuti võib näha kaugemal asuvaid laidusid: Papilaid, Kakrarahu, Kumari laid ja Kesselaid. Panga seinast voolab välja Silmaallikas, mis vanadel aegadel olnud ka ohvripaigaks. Allika vesi olevat noorendava ja raviva toimega, eriti silmahaiguste korral. Allika kõrvalt läheb mööda Salevere matkarada, pikkusega 1,5 km. Salevere astangu alaosa on mattunud varisenud pinnase kivide alla. [1][2]

Salevere salumets[muuda | muuda lähteteksti]

Salevere salumägi 2

Salevere Salumäe jalamil kasvab liigirohke Salevere salumets. Salumets kasvab viljakal ja niiskel pinnasel, kus valitsevad laialehelised puud: saar, pärn, jalakas ja vaher. Põõsastest kasvavad toomingas, lodjapuu, pihlakas, kuslapuu jpt. Mitmed rohttaimed nagu lõokannus, kopsurohi, mitmeõieline kuutõverohi, maikelluke, ussilakk, salu-tähthein, püsikseljarohi, lõhnav madar, mets-nõianõges, imekannike, siumari, koldnõges jt on iseloomulikud üksnes salumetsadele.[1] Haruldastest rohttaimedest on siin kasukoha leidnud mets-kuukress, parasiitne käopäkk. Eestis levisid salumetsad 6500–3000 aastat tagasi, sooja atlantilise kliimaperioodi ajal. Praeguseks ajaks on salumetsad üsna haruldased ja esinevad põhiliselt pehmema kliimaga mere- ja rabasaartel ning Eesti lääne- ja põhjarannikul. Salevere Salumäge katab omanäoline loomets. Varasematel aegadel oli pangapealne taimestik hõredam ning seda kasutati puisniitkarjamaana. Puudest on enam levinud tammed, põõsastest aga sarapuud.

Loomastik[muuda | muuda lähteteksti]

Viinamäe tigu koos võsateoga

Salevere Salumägi on tuntud kui usside ehk madude koondumiskoht, kohalikud kutsuvad Salumäge ka ussimäeks. Sügisel koonduvad rästikud, nastikud ja vaskussid pangaseina kivipragudesse talvituma. Kevadel võib näha suuri rästikute ja nastikute kogumeid ennast päikese käes soojendamas.[1] Siiski ei tasu karta, sest talveunest ärkavad uimased maod kogunevad elurajooni lähedale, tänu millele neid matkarajal ei leia. Matkaraja äärde ja lähedusse jääb kuklaste pesa. Lindudest esineb kõige enam metsvinti, salu-lehelindu, peoleod, rähni, ööbikut, punarinnad, puukoristajad ja mitut liiki tihaseid. Jaanuari- ja veebruariöödel kostab Salumäel kodukakupaari huikeid. Niiskete ilmadega ilmuvad välja must seatigu ja Eesti suurim maismaatigu – viinamäetigu.

Traditsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Salumäe matkarajale jääb lõkkeplats, kus kohalik rahvas peab jaanipäeva, volbriööd ja aastavahetust.

Uusaastapidu on Epp Kärveti ja Ele Differti eesvedamisel ning kohaliku kogukonna toel alates 2000. aastast peetud üsna imelisel moel. Matkarajale, pangaalusele ja allikaümbrusse asetatakse sajad küünlad, mis süüdatakse südaööl põlema. Astangualusele põllule on igal aastal loodud erilaadseid kujundeid: rõngasristist inspireerituna seatakse küünlad kuni 70-meetrise läbimõõduga kujunditesse.

Igal volbriööl süüdatakse laulu ja tantsu saatel volbrilõke. Iga inimene paneb teemakohalise kostüümi selga ning üheskoos pidutsetakse Salumäel varahommikuni.

Legend[muuda | muuda lähteteksti]

Kord olnud Vanapagan jälle liikumas. Ta mureks olnudki ainult see, kuidas inimestele rohkem meelepaha valmistada ja neid oma võimusesse saada. Et saada omale pelgupaika ja kindlust nii ühes kui teises paigas, otsustanud Vanapoiss omale ehitada kaks põrgut. Ühe ta tahtis ehitada Mõisakülla ja teise Saaremaale. Hakanud siis esiteks selle põrgu ehitamiseks peale, mis pidanuks tulema Mõisakülla. Asunud vähe maad Suure väina kaldalt sisemaa poole tööle. Kõigepealt tahtnud Vanapagan maa pehmeks tampida, et siis oleks kergem ja hõlpsam sellesse põrgut ehitada. Tampinud siis Vanapoiss juba suur hulga maad tümaks ja pehmeks. Seda Vanapagana nobedat askeldamist aga märganud Suur Tõll üle väina. See olnud parajasti mingisuguse asja toimetuse Muhus ringi liikumas. Nähes Vanapaganat haaranud Tõll maast paraja kaika ja sellega visanud Vanapaganat üle väina. Kepp läinudki märki ja tabanud Vanapagant nii õnnetult, et selle mõlemad sarved peast minema lennanud. Üks neist kukkus maha Mõisaküla juurde ja teine Saleverre. Neist said siis nii kaks Salumäge: Salevere Salumägi ja Mõisaküla Salumägi. See koht, kuhu Vanapagan tahtis ehitada põrgu ja maa selleks tümaks tampis, on praegugi näha. See on Mõisaküla raba. Praegu Salevere kohalik vanarahvas räägib, et Salevere Salumägi oleks nagu neetud, sest kõik vihma-, lume- ja äikesepilved ning kõik tormid lähevad ümber Salumäe. Salumäe kohal ei ole enamasti kunagi koledat ilma, paistab ainult päike, kuid kui kord nii aasta jooksul pilved Salumäe kohal peatuvad, sajab selle kohal nii, et kõik uputab.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Salevere Salumägi". pivarootsi.ee.
  2. "Salevere Salumägi". Lääneranna muuseumid.
  3. ERA II 227, 473/5 (4) < Hanila, Massu v., Üllaste k. — A. Kelder < Ann Puusepp, 75 a. (1939