Saatürdraama

Saatürdraama ehk saatüridraama on Atikast pärit etendusvorm, mis ühendab tragöödia ja komöödia jooni. See sai oma nimetuse koori järgi, mis koosnes saatüritest. Saatürdraama koosneb sissejuhatusest, esimesest oodist, dramaatilisest stseenist, koomilisest vaidlusest, koori laulust ja lõpplahendusest.

Ajalugu

Ajalooliselt on saatürdraamad olnud osa Ateenas peetud Dionüüsia tragöödia festivalidest. Need festivalid said alguse 5. sajandil enne meie ajaarvamist. Festivalil osalemiseks tuli moodustada meeskond, kuhu kuulusid näitekirjanik, jõukad sponsorid ja näitlejad. Esitati tetraloogiaid ehk näidendite tervikuid, mis koosnesid kolmest tragöödiast ja ühest saatürdraamast.^[1]

Põhjus, miks tragöödiate järel just saatürdraama esitati, ei ole täpselt teada. Arvatakse, et pärast pikki ja tõsiseid tragöödiaid sooviti publikule pakkuda lihtsamat vaatamist.^[2] Dionüüsia festivali lõppu iseloomustas sageli pidustuse muutumine vabamaks ja pöörasemaks ning saatürdraamad sobisid sellesse hästi oma nilbe ja metsiku laadiga. Sellise lõpu eesmärk oli publikut rohkem kaasata.^[1]

Sarnasus tragöödiaga

Saatürdraamasid kirjutasid sageli samad autorid, kes kirjutasid tragöödiaid, ning sellest on tulnud nähtavad sarnasused ja segiajamised kahe žanri vahel. Mõlemas žanris esinesid tihti samad näitlejad ning ka lavastuslik ülesehitus oli samalaadne. Alguses peeti saatürdraamat tragöödiaga samasse repertuaari kuuluvaks ning arvati, et see on lihtsalt tragöödia lihtsustatud või parodeeriv vorm.^[1]

Saatürdraama sarnaneb tragöödiaga kostüümide, tegelaste käitumise, peategelaste dialoogi ja värsimõõdu poolest. Ainult teksti põhjal võib olla keeruline kindlaks teha, kas etendusvorm on tragöödia või saatürdraama. Sageli käsitletakse neid koos, sest Dionüüsia festivalidel täiendas üks vorm teist.^[1]

Peamine erinevus seisneb kooris. Saatürdraamades on koori kõrval laval ka Papposilenos – vanim ja targim saatür, keda tragöödiates ei esine. Just see tegelane ning koori mängulisem ja vabameelsem laad annavad saatürdraamale tragöödiast erineva õhustiku.^[1]

Euripidese tetraloogia „Alkestis” hägustas tragöödia ja saatürdraama vahelisi piire veelgi. Selle tõttu on hiljem olnud keeruline otsustada, kas mõni Sophoklese näidendikatke kuulub tragöödia või saatürdraama hulka. Arvatakse, et umbes 25–30 Sophoklese teost, mis moodustasid ligikaudu veerandi tema loomingust, peaksid olema saatürdraamad. Vaid väheseid teoseid saab kindlalt saatürdraamaks liigitada.^[1]

Kostüümid

Atikast säilinud vaasid annavad ettekujutuse saatürdraamade koori riietusest. Vastupidi levinud arvamusele, et kõik saatürdraamade kostüümid olid paljastavad ja grotesksed, kujutavad vaasimaalid koori kostüüme armsalt. Publik võttis sellise kujutuse meelsasti vastu.^[1]

Etendajate riietus peegeldas ka Ateena ühiskonna sisemaailma. Tegelaste grotesksed kostüümid ja ebasünnis käitumine väljendasid arusaama, et selline on inimese tegelik põhiolemus. Saatürdraamad võimaldasid ateenlastel avalikult käsitleda selliseid teemasid nagu noorukite ja täiskasvanud meeste fantaasiad, ihad, ärevused ning eelarvamused orjade suhtes.^[3]

Viited

1 2 3 4 5 6 7 Taplin, Oliver; Wyles, Rosie (12. august 2010). The Pronomos Vase and Its Context (inglise). Oxford University Press. ISBN 978-0-19-958259-4.
↑ Thorburn, John E. (2005). The Facts on File Companion to Classical Drama (inglise). Infobase Publishing. ISBN 978-0-8160-7498-3.
↑ Griffith, Mark (2015). Greek Satyr Play: Five Studies (inglise). Lulu.com. ISBN 978-1-939926-04-3.

Välislingid

Perseus Digital Library

[:0-1] 1 2 3 4 5 6 7 Taplin, Oliver; Wyles, Rosie (12. august 2010). The Pronomos Vase and Its Context (inglise). Oxford University Press. ISBN 978-0-19-958259-4.

[2] Thorburn, John E. (2005). The Facts on File Companion to Classical Drama (inglise). Infobase Publishing. ISBN 978-0-8160-7498-3.

[3] Griffith, Mark (2015). Greek Satyr Play: Five Studies (inglise). Lulu.com. ISBN 978-1-939926-04-3.

[1]

[2]

[3]