Saaremaa sild

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Saaremaa sild on Eestis pikka aega kavandatud sild üle Suure väina Muhu saare ja Mandri-Eesti ühendamiseks.

Esimesi plaane Suurde väina püsiühenduse rajamiseks tehti juba 19. sajandil, kuid kava peeti liiga kalliks. Valitsus algatas Saaremaa püsiühenduse kava koostamise 2006. aasta märtsis. Sellest saati on silla ehitamiseks eri trassidel tehtud korduvalt plaane, kuid need on jäänud rahaliste, keskkonnakaitseliste jms takistuste taha. Tänini ei ole Saaremaa silla rajamiseks selget otsust.[1][2][3]

2011. aastal tegi tollane Kuressaare linnapea Urve Tiidus püsiühenduse variantidest kokkuvõtte: "Pakutakse välja kolm varianti: sild parvlaeva teest põhja pool, sild või tunnel lõuna pool. Keskkonnamõjude strateegiline hindamine koos majanduslike mõjudega annab eelise põhjapoolsele sillale. Rahaliselt oleks tunnel sillast kallim, kuid lõunapoolne sild jälle rajajale odavam."[4]

Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna valitsusliidu programmis aastateks 2011–2015 on lubatud jätkata Saaremaa püsiühenduse rajamist.[5] Samas leidis ajakirjandus 2011. aasta novembris, et Saaremaa püsiühendus puudub arengukavast "Eesti 2030+".[6] Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kinnitas siiski, et Saaremaa sild on endiselt riiklik prioriteet.[7]

Silla poolt kõneleb eelkõige lootus Saaremaa paremale ühendusele mandriga, kuna parvlaevaliiklus sõltub suuresti ilmast, seda häirivad tormid, järsud muutused veetasemes ning merejää. Talviti kasutatakse autoliikluseks Saaremaa ja mandri vahelist jääteed, ent see on võimalik üksnes pikaajalise pakase korral.

Samuti tuleks sild tõenäoliselt odavam kui tunnel: sillaehitus võiks maksta 340 miljonit eurot, tunnel sõltuvalt tehnoloogiast kuni 410 miljonit eurot. Püsiühenduse loomise ettevalmistustega 1997. aastast tegeleva maanteeameti teatel on geoloogilistele, keskkonna- ja majandusuuringutele kulutatud sellest saati aga enam kui 1,9 miljonit eurot.[8]

Vastuargumendid[muuda | muuda lähteteksti]

Sillaehitamise vastu on toodud mitmesuguseid argumente. Projekti üks juhte Tavo Kikas siseministeeriumist leidis 2011. aasta novembris, et silla järele oli suurem vajadus kümmekond aastat varem, mil praamiliiklus oli ebakindel, kuid tänapäeval on olukord paranenud ja pikad praamijärjekorrad kadunud[6]. Ka Balti Laevaremonditehase juhi ja suuromaniku Fjodor Bermani hinnangul ei vaja Saaremaa püsiühendust mandriga, kuna laevaliiklus on niigi hea.[9]

2011. aasta novembris kiitis keskkonnaamet heaks Saaremaa püsiühenduse kava keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande, milles eksperdid eelistasid sillale tunnelit, mis avaldaks loodusele vähem mõju. Samas ei pidanud keskkonnaameti eksperdid ei silla ega tunneli mõju loodusele oluliseks, kui rakendada leevendavaid meetmeid. Nendega ei nõustunud Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Terioloogia Selts, Eestimaa Looduse Fond ning Eesti Roheline Liikumine, kelle ekspertide sõnul oleks sild ohtlik rändlindudele, ristudes miljonite lindude kevadrände teega, samuti kahjustaks oluliselt Natura 2000 ala.[1]

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi loodusteadlaste Jaanus Remmi ja Asko Lõhmuse uuringu järgi on Suur väin tõkestanud võõrliikide tungi Saaremaale ning vähendanud metsloomataudide levikut Saaremaal, silla ehitamise järel tõusev liiklustihedus avaldaks aga laiemat mõju kogu Saare maakonna imetajakooslusele.[10] Eesti Terioloogia Seltsi hinnangul võiks sild peatada Liivi lahes ja Väinameres elavate viigerhüljeste rände ning ohustaks asurkonna püsimist.[8]

Poliitik Tõnis Palts on nimetanud silda ebareaalseks, tema arvates tuleb panustada praami- ja lennuliiklusse.[11] Projekti alusuuringute kohaselt võib tugeva tuulega katkeda liiklus ka sillal: see võidakse sulgeda tuulega 30 m/s.[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]