Süsteemifunktsionaalne lingvistika
Süsteemifunktsionaalne lingvistika (systemic functional linguistic theory, systemic functional grammar, SFL) on Michael Halliday loodud teooria, mille kohaselt on keel semiootiline süsteem, mida ei saa eraldada sotsiaalsest ega kultuurilisest kontekstist. Kõikide tekstide loomisel toetutakse süsteemivõrgustikule, millest tuleneb ka teooria nimetus. Keele abil luuakse ja edastatakse tähendusi ning need tähendused avalduvad süsteemsetes keelevalikutes. Seega, nii grammatilised kui ka leksikaalsed valikud tehakse olemasolevaid süsteemivõrgustikke kasutades.[1] Kuna üht ja sama tähendust saab esitada mitmel viisil, siis toetubki kogu teooria arusaamale, et tekst on keelevalikute kogum.[2]
Keel on seatud kolme sisemise metafunktsiooni järgi, mis ühest küljest annavad võimalusi keelevalikute tegemiseks. Teisalt on metafunktsioonid keelesisesed, sest varasemad keelevalikud on mõjutanud seda, milliseid valikuid järgmistes olukordades tehakse.[1]
Metafunktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
1) Ideatsiooniline ehk kujutuslik metafunktsioon annab objekti. Teisisõnu, keelevalikutega tõlgitsetakse (construe) reaalsust ehk suhtluses edastatakse inimkogemusi: arusaamu, mõtteid, tundeid, nähtusi jne.
2) Interpersonaalne ehk suhestuslik, mis loob suhteid osapoolte vahel. See tähendab, et keele abil antakse edasi enda identiteeti, kujundatakse suhteid teistega ning täidetakse erinevaid suhtluseesmärke (nt käsu andmine, küsimuse esitamine jne).
3) Tekstuaalne metafunktsioon, mis seob eelmised kaks tervikuks. Kogemusi tõlgitsetakse ning interpersonaalseid suhteid edastatakse tekstitasandil keelevalikutega, mis aitavad ühendada eelnimetatud üheks kohesiivseks diskursuseks.[1]
Samas on situatsioonikontekst ehk suhtlusolukord varieeruv ning iga metafunktsioon aitabki kujundada suhtlusolukorra ja keelevalikute kindlat aspekti. Kujutuslik metafunktsioon loob tegevusvälja (field) ehk tekstiga peegeldatakse reaalsust (objekt, protsess, asjaolud). Suhestuslik kujundab suhtelaadi (tenor) ehk osaliste omavahelisi suhteid. Kolmandana loob tekstuaalne metafunktsioon suhtlusmooduse (mode) ehk selle, millisel viisil sõnumit edastatakse (nt suhtluskanal, teksti pikkus, sidusus jne).[3] (Hasan, 2009, 172) Seega, situatsioonikontekst ja keel mõjutavad teineteist vastastikku ning ei saa iseseisvalt toimida. Erinevused žanrite vahel tulenevadki sellest, millise registri autor on valinud.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 M.A.K.Halliday (2004). An Introduction to Functional Grammar. London: Hodder Arnold. Lk 20-31.
- ↑ Reet Kasik (2004). Interpersonaalse tähenduse konstrueerimine. Ühe intervjuu analüüs. Teksti ja taustad III. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 34.
- ↑ Ryqaiya Hasan (2009). The place of context in a systemic functional model. Continuum Companion to Systemic Functional Linguistics. London: Bloomsbury Publishing. Lk 172.