Sündikalism
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2020) |
Sündikalism on töölisliikumine, mis kasvas välja libertiinide mõttevoolust. Sündikalismi esindajad propageerivad anarhistlikku ühiskonnakorraldust, milles puuduvad riiklikud institutsioonid. Nende asemele pakuvad nad patsifistlikul (rahumeelsel) isikuvabadusel, eraomandil ja vastastikustel lepingutel põhinevat ühiskonnakorraldust, milles inimesed organiseeruvad oma tahtest ja vajadustest lähtudes ning lahendavad avalikel aruteludel ühiskonnas tekkinud probleeme ja konflikte.
Majanduslikus kontekstis pooldavad sündikalistid turumajanduslikku anarhismi – täpsemalt: eraomandi-anarhismi (private property anarchism) ja turumajanduslikku anarhismi (ingl free-market anarchism, market anarchism), mis mõlemad tahavad asendada riigi tsentraliseeritud ja hierarhiliselt korraldatud bürokraatliku sunnivõimu omavahel võistlevate institutsioonidega, mis pakuvad elanikkonnale turvalisust, õiguskorda ja sõjalist kaitseteenust. Need peaks asendama riigi maksu- ja eelarvesüsteemist finantseeritava monopoolse organisatsiooni omavahel konkureerivate eraalgatuslike ettevõtetega, mis pakuvad tarbijatele oma teenuseid tasu eest. Vaba, turumajanduslik konkurents peaks tagama õiglase ning parima hinna ja kvaliteedi suhtega toote, likvideerima ebaefektiivsed riiklikud monopolid ning välistama korrumpeerunud ametnike omakasupüüdliku sunnivõimu.
Suuremad sündikalistlikud esindusorgansiatsioonid on Prantsusmaal General Confederation of Labor, Hispaanias National Confederation of Labor, Itaalias Syndicalist Union, Saksamaal Free Workers' Union ja Argentinas Regional Workers' Federation. Sündikalistide hulka võib põhitunnuste järgi arvata ka Iiri organisatsioonid Industrial Workers of the World ja Irish Transport and General Workers' Union ning Kanada One Big Union, kuigi nad ise ei nimeta end sündikalistlikeks.
Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]
Mõiste "sündikalism" tekkis Prantsusmaal (pr Syndicat) ja algselt märkis see kohalikku ametiühingut.[1] Prantsuse sotsialistide ajakiri Confédération générale du travail, hakkas 1903. aastal kasutama mõistet „revolutsiooniline sündikalism“ (pr. syndicalisme révolutionnaire),[2] millega taheti rõhutada prantsuse ametiühinguliikumise erilisust.[1] Nende eeskujul hakati ka teistes riikides märkima radikaalset ametiühinguliikumist nimetama sündikaadiks: Hispaanias ja Portugalis sindicato, Itaalias sindacato. Sellega eristada eraomandust tunnustavad ametiühingud marksistlikest ametiühingutest, mis olid reeglina alistatud parteipoliitilistele eesmärkidele.
Erik Olssen on sõnastanud sündikalismi tunnused, et eristada seda kommunistlikku ideoloogiat järgivatest töölisliikumistest:[3]
- föderalismi eelistamine tsentralismi ees,
- vastuseis erakondadele,
- üldstreiki on kõige äärmuslikum reformide nõudmise meetod,
- riigibürokraatia tahetakse asendada kohaliku majanduskorraldusega,
- ametiühinguid peetakse postkapitalistliku ühiskonna alusblokkideks.
Sündikalismi ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Turumajandusliku anarhia kontseptsiooni hakkas propageerima Jakob Mauvillon (1743–1794), kes oli saksa liberalismile aluse pannud prantsuse hugenoti, Eleazar Mauvilloni poeg ning politoloogiaprofessor Brunswicki ülikoolis. J. Mauvillon otsis poolehoidjaid oma radikaalsele mõttesuunale, nõudes kooli ja postisüsteemi privatiseerimist ning üldise maksukoormuse alandamist. Ta kaitses ka üleüldist sõnavabadust ning turvalisust tagavate institutsioonide vabatahtlikku finantseerimist (see tähendaks, et kulusid kannaksid vaid need, kellel on midagi kaotada ja kes mõistavad selle ohu olemust).
Tema ideid arendasid edasi saksa ajakirjanik Julius Faucher (1820–1878) ning belgia-prantsuse majandusteadlane ja ajakirjanik Gustave de Molinari (1819–1912). Mõlemad olid aktiivsed vabakaubanduse pooldajad. Oma 1849. aastal ilmunud essees „Entretiens sur les lois économiques et défense de la propriété“ (Vestlusi majandusseadustest ja omandi kaitsest) märkis Molinari, et „Valitsusmonopol ei ole millegi poolest parem kui muud monopolid. See ei valitse ei hästi ega odavalt, kui tal pole vaja karta konkurentsi ning valitsetavatelt on võetud õigus vabalt endale juhte valida.“ 1899. aastal ilmunud raamatus „Esquisse de l’organisation politique et économique de la société future“ (Lühiülevaade poliitika ja majanduse korraldusest tulevikuühiskonnas) kaitses Molinari rahva iseorganiseerumise õigust. Ta pidas äärmiselt oluliseks, et see toimuks rahus ja vabaduses. Tema sulest võib lugeda (II osa, 2. ptk vabas tõlkes):
Sõda on täielik vastand inimeste vabale organiseerumisele ning kodakondsuse vastuvõtmisele või sellest loobumisele. Ühine rahu kindlustamine … kaitseks kõiki riigi agressiooni eest … samas kui igaühel oleks vabadus ise otsustada, millise riigi kodanik ta tahab olla. Loobumine kodakondsusest ei ohusta riigi püsimist ja seetõttu ei või seda õigust ka keelata. Rassist, keelest ja kultuurist tulenevad probleemid kaoksid püsiva rahu olukorras. Riikide moraalne ja materiaalne areng tõuseks ennenägematusse kõrgusse, kui need moodustuksid sarnastest ning üksteisest lugupidavate inimeste vabast tahtest ja loomulikest vajadustest lähtudes.
Kui aga riiklikku ühtsust hoitakse koos vägivallaga, siis mõnede soosimine lõhub ühiskonda ja tekitab viha. Need probleemid kaovad, kui ühiskond saab moodustuda vabal tahtel valitud kodumaa kaudu, sest see on üheskoos valitud ja seda armastatakse.
Ajakirjanik ja ettevõtja Benjamin Tucker (1854–1939), kes andis välja ajakirja Liberty ning propageeris Ameerikas turumajanduslikku anarhiat, väitis oma 1891. aastal ilmunud essees:
„Riigikaitse on teenus nagu iga muu. Kuna see on kasulik ja selle järel on nõudlus, siis on see majandushüve, mis allub turumajanduslikule nõudluse-pakkumise reeglile. Vabal turul kujundaks selle teenuse hinda tema omahind. Konkurentsiolukorras valiksid tarbijad selle teenuse pakkuja, kelle hinna-kvaliteedi suhe on parim, kuid nüüd on riik monopoliseerinud selle teenuse tootmise ja müügi ning riik, nagu kõik monopolistid, nõuab selle eest ebaõiglaselt kõrget hinda maksusüsteemi läbi“.
Anarhosündikalistide arvates on inimese vaba tahte vastane kuritegu iga pettus, mille eesmärgiks on jagada ümber eraomanduses olevat vara ja iga jõu kasutamise ähvardus, millega tahetakse sundida inimest muutma oma vabast tahtest sündinud otsust. Jõu kasutamist ja vägivallaga ähvardamist peetakse ebamoraalseks teoks, välja arvatud juhul, kui see on suunatud juba toimuva agressiooni vastu.
Anarhosündikalistliku mõttevoolu esindajateks klassifitseeritakse väga paljusid erineva maailmavaatega inimesi, keda ühendab riikliku organisatsiooni vajalikkuse eitamine ja selle sunnivõimu vastustamine. Nende loetelu on esitatud eelpool, anarhismi peatükis. Majanduslikus kontekstis eristab neid suhtumine eraomandisse. Loomuõigusest lähtujad leiavad, et omand saab tekkida vaid läbi isikliku töö (näiteks tekib õigus põllumaale metsa langetamise ja selle harimiskõlblikuks muutmise järel) ning see õigus püsib senikaua, kuni seda aktiivselt kasutatakse või antakse edasi oma järeltulijatele, kes jätkavad selle kasutamist.
Teoreetikud[muuda | muuda lähteteksti]
Anarhosündikalismi teoreetikuteks on rida väga erinevate elukutsete esindajaid: inglise ajakirjanik, poliitfilosoof ja kirjanik William Godwin (1756–1836), ameerika ettevõtja, leiutaja ja muusik Josiah Warren (1798–1874), saksa filosoof Max Stirner (1806–1856), prantsuse poliitik ja mutualistliku filosoofia looja Pierre-Joseph Proudhon (1809–1865), vene revolutsionäär ja kollektivistliku anarhismi looja Mihhail Bakunin (1814–1876), ameerika kirjanik, filosoof, ajaloolane ja riikliku maksukohustuse vastustaja Henry David Thoreau (1817–1862), vene geograaf, majandusteadlane, filoloog, zooloog, evolutsiooniteoreetik, filosoof ja kirjanik Peter Kropotkin (1842–1921), leedu päritolu ameerika kirjanik ja poliitiline aktivist Emma Goldman (1869–1940), ameerika kirjanik, poliitteoreetik ja oraator Murray Bookchin (1921–2006), ameerika majandusteadlane, revisionistlik ajaloolane ja poliitteoreetik, austria koolkonda esindav Murray Rothbard (1926–1995), ameerika lingvist, filosoof, loogik, kognitiivse teaduse teerajaja, sotsiaalkriitik ja poliitiline aktivist, raamatu „Profit Over People: Neoliberalism and Global Order“ (Kasum enne inimesi: neoliberalism ja maailmakord) autor Noam Chomsky (s 1928), kanada filosoof ja õppejõud Jan Narveson (s 1936), ameerika kirjanik, poliitfilosoof ja õppejõud Robert Nozick (1938–2002), ameerika majandusteadlane, füüsik ja õigusteadlane, libertaarne teoreetik David D. Friedman (s 1945) ning kanada filosoof ja netiraadio tegija Stefan Molyneux (s 1966).[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Darlington, Ralph (2008). Syndicalism and the Transition to Communism: An International Comparative Analysis. Aldershot: Ashgate.
- ↑ Darlington, Ralph (2006). "Revolutionary Syndicalist Opposition to the First World War: A Comparative Reassessment". Revue belge de philologie et d'histoire. 84 (4): 983–1003. doi:10.3406/rbph.2006.5057.
- ↑ Olssen, Erik (1992). "Review of Revolutionary Syndicalism: An International Perspective, edited by Marcel van der Linden and Wayne Thorpe". International Review of Social History. 37 (1): 107–109. doi:10.1017/s0020859000110983.
- ↑ Tammert, Paul (2017). Poliitilised valikud türannia ja heaoluriigi vahel. Tallinn: Aimwell. Lk 160-164.