Sümfooniate loend helistike järgi

Allikas: Vikipeedia

Siin loetletakse tuntumaid sümfooniaid sordituna helistike järgi.

C-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Klassitsismiajastul oli C-duur kõige tavalisem helistik sümfoonia jaoks, kus mängisid olulist osa trompetid ja trummid. Ka romantismis, kus üldiselt eelistati minoorseid helistikke, oli see helistik väga populaarne.

c-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]

C-moll oli nagu enamik teisigi minoorseid helistikke seotud klassitsismiperioodi Tormi ja tungi liikumisega. Alates Ludwig van Beethoveni 5. sümfooniast annab c-moll sümfoonias edasi kangelaslikku võitlust. Varased klassitsistlikud c-moll sümfooniad lõppesid tüüpiliselt c-moll akordiga, mille terts oli kõrgendatud pool tooni. Beethoveni eeskujul hakkasid enamik romantilisi heliloojaid oma c-moll sümfooniad lõpetama C-duuris. Veel üks võimalus, mida näiteks kasutab Gustav Mahler, on lõpetada Es-duuris.

cis-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isegi Gustav Mahleri ajal olid cis-moll sümfooniad haruldased.

D-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

d-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]

Es-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

es-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]

E-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

e-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]

F-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

f-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]


fis-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi fis-mollis on ainult kolm dieesi, ei olnud see klassitsismiajastu sümfooniates tavaline helistik.

G-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Barokis ja klassitsismis oli G-duur üks enimkasutatavatest helistikest. Romantismis kasutati seda vähem.

g-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]

As-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

As-duuri kasutati tihti sümfooniate keskmistes osades (näiteks c-moll sümfooniate aeglastes osades), kuid on väga vähe sümfooniaid, millel see on põhihelistik.

A-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

a-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]

B-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

H-duur[muuda | redigeeri lähteteksti]

h-moll[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Percy Goetschius, Masters of the Symphony. Boston: Oliver Ditson Company (1929): 331
  2. Paul Bryan, Johann Waṅhall, Viennese Symphonist: His Life and His Musical Environment Stuyvesant: Pendragon Press (1997): 330. The manuscript copy at Donaueschingen gives the key as "A" while the one at Prague gives it as "Gis" (G sharp).
  3. Heartz, Daniel (1995). Mall:Google books, p. 87, W. W. Norton & Company (1995) ISBN 0393965333