Mine sisu juurde

Südametunnistus

Allikas: Vikipeedia

Südametunnistuseks nimetatakse instantsi, mille kaudu inimene teadvustab oma sügavad moraaliprintsiibid, on motiveeritud neid järgima ning oma iseloomu, käitumist ja iseennast nende seisukohast hindama. Moraal, mida inimese südametunnistus teadvustab, võib ise pärineda väljastpoolt inimest, näiteks Jumalalt või kultuurilt ja kasvatusest.[1]

Südametunnistuse mõiste erapooletus

[muuda | muuda lähteteksti]

Südametunnistuse mõiste on erapooletu konkreetsete moraaliprintsiipide ja käitumiste suhtes.[2] Tõsi küll, katoliikluses räägitakse ekslikust südametunnistusest, mis ei tunne ära tõelisi moraaliseadusi, mida tal on loomulik soodumus inimese südames tunnistada.[1]

Ilmalikes südamesetunnistusekäsitustes saab südametunnistuse erapooletust mõista kolmeti.[1]

Esiteks, pluralistliku käsituse järgi on südametunnistus nagu tühi kast, mille võib täita ükskõik missuguse moraalisisuga.[3] Näiteks mõnede meedikute südametunnistus ei luba tehisaborti teha ja mõnede meedikute südametunnistus nõuab selle tegemist, et austada naise õigust sellele.[4][1]

Teise käsituse järgi on südametunnistus moraalineutraalne mõiste. Südametunnistusele viitamine ei lisa tavaliselt mingi käitumise või printsiibi moraalsele õigustusele midagi juurde. Kui just mitte moraalirelativistlikult eeldada, et minu uskumus (või südametunnistuse ütlus), et millegi tegemine on õige või väär, teebki selle õigeks või vääraks, et ma seda teen,[5], siis see iseenesest, et miski on südametunnistuse asi, ei tee seda moraalselt paremaks ega halvemaks, vastuvõetavaks ega vastuvõetamatuks. Näiteks ei ole tehisabordi moraalsusel meedikute südametunnistusega mingit pistmist. Sellegipoolest võib südametunnistusele viitamine olla põhjend kellegi moraalivaadete austamiseks, näiteks talle õiguse andmiseks teatud tegevustest keelduda.[1]

Kolmanda käsituse järgi puudutab südametunnistus ainult moraali subjektiivset külge, seda, mida inimesed usuvad, jättes kõrvale objektiivse tõestuse või õigustuse. Kui inimesed ütlevad, mida nad südametunnistuse järgi usuvad, siis nad möönavad, et teised inimesed võivad südametunnistuse järgi uskuda teisi asju. Ta lihtsalt ütleb, mida ta sügavalt usub, soovides, et teised tema uskumust austaksid olenemata sellest, kui head tema argumendid teistele tunduvad.[6] Kui meedikud südametunnistusele viidates keelduvad teatud protseduure tegemast, siis nad tavaliselt ei soovi teisi takistada, vaid oma käed puhtad hoida.[1]

Need kolm käsitust seletavad, miks need, kes oma käitumise õigustamiseks viitavad südametunnistusele, tavaliselt eeldavad, et sellest piisab. Tavaliselt nad on loobunud püüdest teisi oma teo objektiivses õigsuses veenda ning rahulduvad oma subjektiivse õigsuse väitmisega.[7][1]

Südametunnistus kui enesetunnetus ja enesehinnang

[muuda | muuda lähteteksti]

Südametunnistusest rääkides peetakse sageli silmas refleksiooni iseenda kui moraalisubjekti ja oma moraalikäitumise üle. Südametunnistusega katsub inimene end läbi otsekui omaenda sisemise kohtunikuna. Kujund, kuidas indiviid lõheneb kaheks isikuks, kellest üks tegutseb ja teine vaatleb esimese käitumist, peegeldab algset arusaama südametunnisusest Vana-Kreekas hiljemalt 5. sajandil eKr[8]. Ent võib ka kujutleda, et see enesetunnetus on jagatud teistega meie sees – Jumalaga, jumalatega või teiste kujuteldavatega tunnistajatega, näiteks imetletud filosoofiga stoikute järgi[9] või erapooletu vaatlejaga Adam Smithi järgi.[10] Tegu võib olla konkreetse usundi Jumala või jumalatega või praktilise mõistuse postulaadiga nagu Immanuel Kantil, kelle järgi mõistus vajab selleks, et olla praktiline, st anda vorm moraalikäitumisele, ideed kõrgemast võimust, kes tasub indiviididele ja karistab neid nende tegude eest[11].[1]

Teadmine, mis oma käitumise või iseloomu kohta saadakse, on tavaliselt (kuigi mitte alati) moraalse hinnangu alus. Omaenda käitumise vaalemise juures on südametunnistus pigem nagu kohtunik (või kohtuotsus) kui nagu huvitu vaatleja. Näiteks see erapooletu vaatleja, kellega inspireerituna stoikute arusaamast, et südametunnistus on inimese käitumise üle otsustav kujuteldav imetletud filosoof, Adam Smith südametunnistuse samastas, ei ole moraalselt ja emotsionaalsel neutraalne vaatleja, vaid tekitab iseenese suhtes heakskiidu või halvakspanu tunde.[12]. Isegi katoliikluses, kus südametunnistus on eelkõige Jumala seaduse tunnistaja inimese südames, on see inimese ja tema tegude moraalne õigeksmõistmine või hukkamõistmine[13]. Ka Kantil on südametunnistus seesmine kohus[14]: see on moraalne eneseteadlikkus, mis võimaldab rakendada moraaliseadust, mille praktiline mõistus ette paneb, oma moraalikäitumisele, ja otsustada selle üle, kas on oldud moraaliseadusega kooskõlas. Kant ütleb "Kommete metafüüsikas", et südametunnistus on praktiline mõistus, mis hoiab inimese ees tema kohust tema õigeksmõistmiseks või hukkamõistmiseks igal juhtumil, mis käib seaduse alla, ja teadlikkus seesmisest kohtust inimeses.[1]

Inimesed peavad seda, mida nende oma südametunnistus ütleb, õigeks moraalistandardiks, isegi kui see on vastuolus nende mõne tunde või uskumusega, nii et me püüame kohandada oma tundeid ja uskumusi oma südametunnistuse standardiga, mitte ümberpöördult. Aga teise inimese südametunnistust võetakse tavaliselt tema subjektiivse moraalistandardi väljendusena, mida ei ole tingimata tarvis toetada. Ka see näitab, et südametunnistuse mõiste on seotud privaatse moraaliga ja omaenda moraalist kinnipidamisega.[1]

On väidetud, et mõnedel psühhopaatidel – neil, kes käituvad antisotsiaalselt ja hoolimata sellest, mida nad peavad õigeks ja vääraks – ei ole südametunnistust[15]. Näiteks Vujošević (2015) ütleb, et psühhopaatidel on katkenud ühendus moraaliteadmise ning -uskumuste ja enesele suunatud hukkamõistutunnete, näiteks süütunnete vahel: nad ei tunne kahetsus lahknevuse üle oma moraaliideaalide ja oma käitumise vahel, sellepärast nad ei pea end vastutavaks oma tegude eest,[16] kuigi nende moraaliuskumused on sageli "normaalsed"[17].[1]

Kui südametunnistus väljendub enesehinnangutunnetes, siis seda võib mõista nii, et ta seisnebki nendes tunnetes,[18] või nii, et ta kutsub need esile[2].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Alberto Giubilini. Conscience, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2024.
  2. 1 2 Broad 1940.
  3. ↑ Strohm 2011: 120.
  4. ↑ Joffe 1995.
  5. ↑ Philippa Foot. Moral relativism (1979. aasta Lindley loeng). Philippa Foot. Moral Dilemmas: And Other Topics in Moral Philosophy, Oxford: Oxford University Press 2002, lk 20–36.
  6. ↑ McGuire 1963: 259.
  7. ↑ Childress 1979: 329.
  8. ↑ Sorabji 2014: 12.
  9. ↑ Sorabji 2014: 24.
  10. ↑ Adam Smith. The Theory of Moral Sentiments, 1759.
  11. ↑ Immanuel Kant. Kommete metafüüsika, 1797.
  12. ↑ Adam Smith. The Theory of Moral Sentiments, 1759; D. D. Raphael. The Impartial Spectator: Adam Smith's Moral Philosophy, 2007, Oxford University Press 2007: 34.
  13. ↑ Johannes Paulus II. Veritatis splendor, Vatikan: Libreria Editrice Vaticana 1993: 59.
  14. ↑ Allen Wood. Kantian Ethics, New York: Cambridge University Press, 2008, ptk 3: 184.
  15. ↑ Hare 1999.
  16. ↑ Gisli Gudjonsson, Joanna Roberts. Guilt and self-concept in ‘secondary psychopaths’. – Personality and Individual Differences, 1983, 4–1: 65–70..
  17. ↑ Jana Borg Schaich, Walter Sinnott-Armstrong. Do psychopaths make moral judgments? – Kent Kiehl, Walter Sinnott-Armstrong (toim). Handbook on Psychopathy and Law, New York: Oxford University Press, 2013: 107–128.
  18. ↑ Fuss 1964.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Joseph Butler. Fifteen Sermons Preached at the Rolls Chapel, 1726. Veebis
  • Charles D. Broad. Conscience and conscientious action. – Philosophy, 1940, 15(58): 115–130.
  • C. A. Pierce. Conscience in the New Testament: a study of syneidesis in the New Testament, in the light of its sources and with particular reference to St. Paul, with some observations regarding its pastoral relevance today. – Studies in Biblical theology, nr 15, London: SCM Press 1955.
  • Eric D'Arcy. Conscience and its right to freedom, New York: Sheed and Ward 1961.
  • Martin C. McGuire. On conscience. – Journal of Philosophy, 1963, 60(10): 253–263.
  • Peter Fuss. Conscience. – Ethics, 1964, 74(2): 111–120.
  • Jonathan Bennett. The conscience of Huckleberry Finn. – Philosophy, 1974, 49: 123–134.
  • James F. Childress. Appeals to conscience. – Ethics, 1979, 89(4): 315–355.
  • Joseph Ratzinger. Conscience and Truth, 1991. Uustrükk: Communio, 2010, 37: 529–538.
  • Charles C. Moskos, John W. Chambers (toim). The New Conscientious Objection. From Sacred to Secular Resistance, New York: Oxford University Press 1993.
  • Carole E. Joffe. Doctors of Conscience. The Struggle to Provide Abortions Before and After Roe V. Wade, Boston: Beacon Press 1995.
  • Jayne Hoose (toim). Conscience in World Religions, Herefordshire: Gracewings 1999.
    • Ron Geaves. Islam and conscience, lk 155–175.
  • Robert D. Hare. Without Conscience. The Disturbing World of the Psychopaths Among Us, New York: Guilford Press 1999.
  • Douglas C. Langston. Conscience and Other Virtues: From Bonaventure to MacIntyre, Pennsylvania State University Press 2000.
  • Mark R. Wicclair. Conscientious objection in medicine. –, Bioethics, 2000, 14(3): 205–227.
  • Julian Savulescu. Conscientious objection in medicine. – British Medical Journal, 2006, 32: 294–297.
  • Grazyna Kochanska, Nazan Aksan. Children's conscience and self-regulation. – Journal of Personality, 2006, 74(6): 1587–1618.
  • Robert F. Card. Conscientious Objection and Emergency Contraception. – The American Journal of Bioethics, 2007, 7(6): 8–14.
  • Daniel P. Sulmasy. What is conscience and why is respect for it so important. – Theoretical Medicine and Bioethics, 2008, 29(3): 135–149.
  • Paul Strohm. Conscience: A Very Short Introduction, Oxford University Press 2011.
  • Mark R. Wicclair. Conscientious Objection in Health Care, Cambridge: Cambridge University Press 2011.
  • Paul Thagard, Tracy Finn. Conscience: What Is Moral Intuition? – Carla Bagnoli (toim). Morality and Emotions, Oxford: Oxford University Press 2011: 150–169.
  • Richard Sorabji. Moral Conscience Through the Ages, Oxford: Oxford University Press 2014.
  • Gry Wester. Conscientious objection by health care professionals. – Philosophy Compass, 2015, 10(7): 427–437.
  • Marijana Vujošević, Conscience as the rational deficit of psychopaths. – Philosophical Psychology, 2015, 28(8): 1219–1240.
  • Robert F. Card. A New Theory of Conscientious Objection in Medicine. Justification and Reasonability, New York: Routledge 2020.
  • Carolyn McLeod. Conscience in Reproductive Health Care. Prioritizing the Patient, New York: Oxford University Press 2020.
  • Alberto Giubilini, Udo Schuklenk, Francesca Minerva, Julian Savulescu. Rethinking Conscientious Objection in Health Care, New York: Oxford University Press 2025.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Südametunnistus&oldid=7199690"