Sèvresi rahu
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2021) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Detsember 2021) |
Sèvresi leping (prantsuse: Traité de Sèvres) oli 1920. aastal Esimese Maailmasõja liitlaste ja Osmanite riigi vahel sõlmitud leping. Leping loovutas suure osa Osmanite territooriumist Prantsusmaale, Ühendkuningriigile, Kreekale ja Itaaliale ning tekitas Osmanite riigis suured okupatsioonitsoonid. See oli üks reast lepingutest, mille Keskriigid sõlmisid Liitlasriikidega pärast oma kaotust Esimeses maailmasõjas. Vaenutegevus oli lõpetatud juba Mudrose vaherahuga.
Leping allkirjastati 10. augustil 1920 Sèvresi portselanivabriku näituseruumis Sèvresis Prantsusmaal.
Sèvresi leping tähistas Osmanite riigi jagamise algust. Lepingu sätted hõlmasid loobumist enamikust territooriumitest, kus türklased ei asunud, ja nende loovutamist Liitlaste administratsioonile.
Vahemere idaosa maade loovutamisel võeti kasutusele uued poliitikad, sealhulgas Briti Palestiina mandaat ning Prantsuse mandaat Süüriale ja Liibanonile.
Sätted õhutasid vaenu ja Türgi rahvuslust. Lepingu allkirjastajatelt võttis Mustafa Kemal Atatürki juhitud Suur Rahvusassamblee nende kodakondsuse, mis sütitas Türgi Vabadussõja. Atatürk juhtis Türgi rahvuslasi sõjas alistama Sèvresi lepingule allakirjutanute ühendarmeed. 1923. aasta Lausanne'i leping, mis asendas Sèvresi lepingu, lõpetas konflikti ja sellega loodi Türgi Vabariik.
Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
| Osad | Artiklid | |
|---|---|---|
| I | Rahvasteliidu pakt | 1-26 |
| II | Türgi piirid | 27-35 |
| III | Poliitilised klauslid | 36-139 |
| IV | Vähemuste kaitse | 140-151 |
| V | Sõja-, mere- ja õhuklauslid | 152-207 |
| VI | Sõjavangid ja hauad | 208-225 |
| VII | Karistused | 226-230 |
| VIII | Finantsklauslid | 231-260 |
| IX | Majandusklauslid | 261-317 |
| X | Õhunavigatsioon | 318-327 |
| XI | Sadamad, veeteed ja raudteed | 328-373 |
| XII | Töö (Versailles' lepingu XIII osa) | 374-414 |
| XIII | Mitmesugused sätted | 415-433 |
Osapooled[muuda | muuda lähteteksti]
George Dixon Grahame allkirjastas Ühendkuningriigi poolt, Alexandre Millerand Prantsusmaa poolt ja krahv Lelio Longare Itaalia poolt. Üks liitlasriik, Kreeka, ei nõustunud tõmmatud piiridega, peamiselt poliitilise muutuse tõttu pärast 1920. aasta Kreeka parlamendivalimisi, ja ei ratifitseerinud lepingut kunagi. Need olid kolm allakirjutanut Osmanite riigi poolt:
- Endine saadik Bağdatlı Mehmed Hâdî Paşa,
- Endine haridusminister Rıza Tevfik Bölükbaşı,
- Osmanite saatkonna teine sekretär Bernis Reşat Halis.
Vene NFSV ei olnud lepingu osaline, kuna sõlmis 1918. aastal Osmanite riigiga Brest-Litovski rahulepingu.
Versailles' rahu sõlmiti Saksa keisririigiga enne Sèvresi lepingut ja see annulleeris Saksa kontsessioonid Osmanite sfääris, sealhulgas majanduslikud õigused ja ettevõtted.
Samal kuupäeval allkirjastasid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia kolmepoolse lepingu. See kinnitas Suurbritannia nafta- ja kaubanduskontsessioone ning andis endised Saksa ettevõtted Osmanite riigis üle kolmepoolsele ettevõttele.
Ühendriigid, kes keeldusid senatis võtmast Rahvasteliidu mandaati Armeeniale, otsustasid Osmanite riigi jagamises mitte osaleda. USA tahtis püsivat rahu nii kiiresti kui võimalik, koos sõjaliste kulutuste hüvitamisega rahaliselt. Pärast seda, kui senat Armeenia mandaadi tagasi lükkas, oli USA ainsaks lootuseks aga selle lisamine lepingusse mõjuka Kreeka peaministri Eleftherios Venizelose poolt.
Eraldised[muuda | muuda lähteteksti]
Leping tõi Türgile kaasa mitmeid territoriaalseid kaotusi ja sisaldas mitmeid sätteid, mis kehtisid Türgile kuuluvaks tunnistatud territooriumi suhtes.
Mitteterritoriaalsed[muuda | muuda lähteteksti]
Rahalised piirangud[muuda | muuda lähteteksti]
Liitlased pidid kontrollima Osmanite riigi rahaasju, nagu riigieelarve kinnitamine ja järelevalve, finantsseaduste ja -määruste rakendamine ning täielik kontroll Osmanite panga üle. 1881. aastal asutatud Osmanite riigivõla haldus kujundati ümber nii, et see hõlmas ainult Briti, Prantsuse ja Itaalia võlakirjaomanikke. Osmanite võlaprobleem oli alguse saanud Krimmi sõja (1854–1856) ajast, mille ajal oli Osmanite riik laenanud raha välismaalt, peamiselt Prantsusmaalt. Samuti taastati Osmanite riigi kapitulatsioonid, mille 1914. aastal kaotas Talat Paşa.
Riik pidi tagama oma territooriumi läbivatele inimestele, kaupadele, laevadele jms. transiidivabaduse ning transiitkaubad pidid olema tollimaksuvabad. Tulevased muudatused maksusüsteemis, tollisüsteemis, sise- ja välislaenudes, impordi- ja eksporditollimaksudes ning soodustustes vajasid elluviimiseks Liitlasriikide finantskomisjoni nõusolekut. Et ennetada Saksamaa, Austria, Ungari või Bulgaaria majanduslikku taastulemist, nõudis leping riigilt nende riikide kodanike omandi likvideerimist tema territooriumil. Avaliku likvideerimise pidi korraldama reparatsioonikomisjon. Bagdadi raudtee omandiõigused läksid Saksamaa kontrolli alt välja.
Sõjalised piirangud[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite sõjavägi pidi olema piiratud 50 700 meheni ja Osmanite merevägi võis ülal pidada vaid 7 luupi ja 6 torpeedokaatrit. Osmanite riigil keelati õhuväe loomine. Leping hõlmas liitlastevahelist kontrollkomisjoni ja sõjaliste klauslite täitmist jälgivat organisatsiooni.
Rahvusvahelised kohtuprotsessid[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Osmanite sõjakurjategijate vastutuselevõtmine
Leping nõudis armeenlaste genotsiidi eest vastutavate isikute kindlaksmääramist. Sèvresi lepingu artikkel 230 kohustas Osmanite riiki "andma Liitlasriikidele üle isikud, kelle loovutamist viimased võivad nõuda, kuna nad vastutavad sõjaseisukorra jätkumise ajal toime pandud tapatalgute eest territooriumil, mis moodustas Osmanite riigi osa 1. augustil 1914". Siiski peatati Sèvresi lepinguga nõutud liitlastevahelise tribunali katse sõjakurjategijad vastutusele võtta ning genotsiidi korraldanud mehed pääsesid süüdistuse esitamisest ning reisisid suhteliselt vabalt mööda Euroopat ja Kesk-Aasiat.
Välismaised mõjutsoonid[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsusmaa[muuda | muuda lähteteksti]
Lepingu alusel Türgile jäänud territooriumil sai Prantsusmaa Süüria ja Anatoolia kaguosa naaberpiirkonnad, sealhulgas Antepi, Urfa ja Mardini. Kiliikia, sealhulgas Adana, Diyarbakır ja suur osa Ida-Kesk-Anatooliast kuni Sivasi ja Tokatini kuulutati Prantsusmaa mõjutsooniks.
Kreeka[muuda | muuda lähteteksti]
Kreeka valitsus haldas Smürna okupatsiooni alates 21. maist 1919. Protektoraat loodi 30. juulil 1922. Leping andis "tema suveräänsete õiguste kasutamise üle kohalikule parlamendile", kuid jättis piirkonna Osmanite riigile. Lepingu kohaselt pidi Smürnat haldama kohalik parlament, pärast viie aasta möödumist tuli Rahvasteliidu järelevalve all korraldada plebistsiit, et otsustada, kas Smürna kodanikud soovivad liituda Kreekaga või jääda Osmanite riiki. Leping nõustus Kreeka haldusega Smürna enklaavis, kuid ala jäi Türgi suveräniteedi alla. Et kaitsta kristlikku elanikkonda Türgi poolsõjaväelaste rünnakute eest, laiendas Kreeka armee oma jurisdiktsiooni ka naaberlinnadele, luues nn "Smürna tsooni".
Itaalia[muuda | muuda lähteteksti]
Itaaliale anti ametlikult Dodekaneeside valdus, mis oli olnud Itaalia okupatsiooni all alates Itaalia-Türgi sõjast (1911–1912), hoolimata Ouchy lepingust, mille kohaselt pidi Itaalia saared Osmanite riigile tagastama. Suured osad Lõuna- ja Lääne-Kesk-Anatooliast, sealhulgas sadamalinn Antalya ja ajalooline Seldžukkide pealinn Konya, kuulutati Itaalia mõjutsooniks. Antant oli Antalya provintsi Londoni lepinguga Itaaliale lubanud ja Itaalia koloniaalvõimud soovisid, et tsoonist saaks Lüükia nime all Itaalia koloonia.
Territoriaalsed sätted[muuda | muuda lähteteksti]
| Aeg | Riigid km² | |||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| 1914 | Osmanite riik 1 589 540 km² | |||||||
| 1918 (Sèvresi leping) |
Osmanite riik 453 000 km² |
Wilsoni Armeenia 160 000 km² |
Süüria 350 000 km² |
Mesopotaamia 370 000 km² |
Hidžaz 260 000 km² |
Asir 91 000 km² |
Jeemen 190 000 km² | |
Väinade tsoon[muuda | muuda lähteteksti]
Tehti ettepanek luua Väinade tsoon, mis hõlmas Bosporuse, Dardanellid ja Marmara. Navigeerimine oleks Dardanellides rahu ja sõja ajal avatud kõigile kauba- ja sõjalaevadele, sõltumata lipust. See viiks tõhusalt nende vete rahvusvahelistumiseni, mis ei kuulu blokaadi alla, ja seal ei saaks korraldada ühtegi sõjaakti, välja arvatud Rahvasteliidu otsuste jõustamiseks.
Vabatsoonid[muuda | muuda lähteteksti]
Teatud sadamad kuulutati rahvusvahelise tähtsusega sadamateks. Rahvasteliit nõudis täielikku vabadust ja absoluutselt võrdset kohtlemist sellistes sadamates, eriti seoses tasude ja vahenditega, et tagada majandussätete elluviimine äriliselt strateegilistes kohtades. Piirkondi hakati nimetama "vabatsoonideks". Sadamad olid Konstantinoopol San Stefanost Dolmabahçeni, Haydarpaşa, Smürna, Aleksandretta, Haifa, Basra, Trabzon ja Bathumi.
Traakia[muuda | muuda lähteteksti]
Ida-Traakia (kuni Çatalca jooneni), Imbrose ja Tenedose saared ning Marmara saared loovutati Kreekale. Saari ümbritsevad veed kuulutati rahvusvaheliseks territooriumiks ja jäeti "Väinade tsooni" haldusesse.
Kurdistan[muuda | muuda lähteteksti]
Kurdistani piirkonnas, sealhulgas Mosuli vilajetis, oli kavas korraldada selle saatuse otsustamiseks referendum.
Kurdide vahel ei olnud üldist kokkulepet Kurdistani piiride osas, kuna kurdide asustusalad ning piirkonna poliitilised ja halduspiirid erinesid. Kurdistani kui terviku piirjooned pakkus 1919. aastal välja Şerif Paşa, kes esindas Pariisi rahukonverentsil Kürdistan Teali Cemiyeti. Ta määratles piirkonna piirid järgmiselt:
Türgi Kurdistani piirid algavad etnograafilisest vaatepunktist põhjas Kaukaasia piirialal Zivenis ja jätkuvad lääne suunas Erzurumi, Erzincani, Kemahi, Arapgiri, Besnisse ja Divriğisse; lõunas järgivad joont Harran, Sincari mäed, Tel Asfar, Arbīl, As-Sulaymānīyah, Akk-el-man, Sinne; idas Ravandiz, Başkale, Vezirkale, see tähendab Pärsia piiri Araratini.
See tekitas poleemikat teiste kurdi rahvuslaste seas, kuna see välistas Vani piirkonna (võimalik, et meelehea armeenlaste pretensioonidele selles piirkonnas). Emîn Alî Bedirxan pakkus välja alternatiivse kaardi, mis kaasas Vani ja väljapääsu merele praeguse Türgi Hatay provintsi kaudu. Kurdi ja Armeenia delegatsioonide ühisdeklaratsiooni käigus loobuti kurdide nõuetest Erzurumi vilajetile ja Sasonile, kuid argumendid Ağrı ja Muşi üle jäid.
Kumbagi ettepanekut ei toetanud Sèvresi leping, mis kirjeldas kärbitud Kurdistani praegusel Türgi territooriumil (jättes välja Iraani kurdid, Briti kontrolli alune Iraak ja Prantsuse kontrolli alune Süüria). Praegune Iraagi–Türgi piir lepiti kokku 1926. aasta juulis.
Artikkel 63 andis selgesõnaliselt täieliku tagatise ja kaitse assüüria-kaldea vähemusele, kuid see säte jäeti Lausanne'i lepingust välja.
Armeenia[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklites Wilsoni Armeenia ja Armeenia Vabariik (1918–1920)
Armeenia tunnistati "vabaks ja sõltumatuks" riigiks lõigus VI "Armeenia", artiklid 88-93. Artikliga 89 nõustuvad "Türgi ja Armeenia ning ka teised kõrged lepinguosalised esitama Ameerika Ühendriikide presidendi vahekohtule küsimuse Türgi ja Armeenia vahelise piiri kehtestamise kohta Erzerumi, Trebizondi, Vani ja Bitlise vilajettides ning nõustuma tema sellekohase otsusega, samuti mis tahes tingimustega, mida ta võib ette näha Armeenia juurdepääsu kohta merele ja mis tahes nimetatud piiriga külgneva Türgi territooriumi osa demilitariseerimise kohta".
Leping täpsustas, et Armeenia ning Aserbaidžaani ja Gruusia vahelised piirid määratakse kindlaks nende riikide vaheliste otseläbirääkimiste teel, kusjuures otsuse teevad liitlasriigid, kui need riigid ei jõua kokkuleppele.
Briti mandaatmaa Iraak[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Briti mandaatmaa Iraak
Briti mandaatmaa Iraagi lepingu üksikasjad viidi lõpule 25. aprillil 1920 San Remo konverentsil. Naftakontsessiooni piirkonnas sai Suurbritannia kontrolli all olev Turkish Petroleum Company (TPC), millel oli kontsessiooniõigus Mosuli provintsile. Briti ja Iraagi läbirääkijad pidasid uue naftakontsessiooni üle teravaid arutelusid. Rahvasteliit hääletas Mosuli dispositsiooni üle ja iraaklased kartsid, et ilma Briti toetuseta kaotab Iraak ala. 1925. aasta märtsis sai TPC uue nime Iraq Petroleum Company (IPC) ja talle anti täielik kontsessioon 75 aastaks.
Briti mandaatmaa Palestiina[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Briti mandaatmaa Palestiina
Sèvresi lepinguga võeti vastu 1917. aasta Briti Balfouri deklaratsiooni kolm Palestiinat puudutavat põhimõtet:
- Artikkel 95: Kõrged lepinguosalised nõustuvad artikli 22 sätete kohaldamisel usaldama Palestiina haldamise sellistes piirides, mille võivad kindlaks määrata peamised liitlasriigid mandaatmaale, mille valivad nimetatud riigid. Mandaatmaa vastutab Briti valitsuse poolt algselt 2. novembril 1917 tehtud ja teiste liitlasriikide poolt vastu võetud deklaratsiooni elluviimise eest, mis pooldab juudi rahva rahvusliku kodu rajamist Palestiinasse, mõistes selgelt, et ei tohi teha midagi, mis võiks kahjustada olemasolevate mittejuutide kogukondade kodaniku- ja usuõigusi Palestiinas või juutide õigusi ja poliitilist staatust mis tahes muus riigis.
Prantsuse mandaat Süüriale ja Liibanonile[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Prantsuse mandaat Süüriale ja Liibanonile
Prantsuse mandaat lepiti kokku San Remo konverentsil ja hõlmas piirkonda Eufrati ja Süüria kõrbe (idas) ning Vahemere (läänes) vahel ning see ulatus Nuri mägedest (põhjas) Egiptuseni (lõunas), pindalaga u. 160 000 km² ja rahvaarvuga u. 3 000 000, sealhulgas Liibanon ja laiendatud Süüria, mis mõlemad määrati hiljem Rahvasteliidu mandaadi alusel ümber. Piirkond jagunes Prantsuse alluvuses neljaks valitsuseks järgmiselt: Aleppo valitsus Eufrati piirkonnast Vahemereni; Suur-Liibanon, ulatudes Tripolist Palestiinani; Damaskus, sealhulgas Damaskus, Hama, Hems ja Hauran; ning Arisariehi mäe maa. 1920. aasta märtsis Damaskuses toimunud Süüria Rahvuskongressi poolt Süüria kuningaks kuulutatud Fayşal I sunniti sama aasta juulis prantslaste poolt lahkuma. Järgmisel aastal sai temast Iraagi kuningas.
Hidžazi kuningriik[muuda | muuda lähteteksti]
Hidžazi kuningriik Araabia poolsaarel pälvis rahvusvahelise tunnustuse ja selle pindala oli hinnanguliselt 260 000 km² ja seal elas u. 750 000 inimest. Peamised linnad olid pühapaigad 80 000 elanikuga Makka ja 40 000 elanikuga Medina. Osmanite ajal oli see olnud Hidžazi vilajett, kuid sõja ajal sai sellest Briti mõju all iseseisev kuningriik.
Loobumine[muuda | muuda lähteteksti]
Sèvresi leping kehtestas Osmanite riigile palju karmimad tingimused, kui Versailles' rahuga Saksa keisririigile kehtestatud tingimused. Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia olid Osmanite riigi jagamist salaja kavandama hakanud juba 1915. aastal. Avatud läbirääkimised kestsid enam kui 15 kuud, algasid 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil, jätkusid Londoni konverentsil 1920. aasta veebruaris ja said kindla kuju alles pärast San Remo konverentsi 1920. aasta aprillis. Viivitus tekkis seetõttu, et riigid ei suutnud kokkuleppele jõuda, mis omakorda sõltus Türgi rahvusliku liikumise tulemustest. Sèvresi lepingut ei ratifitseeritud kunagi ning pärast Türgi Vabadussõda enamik Sèvresi lepingule allakirjutanuid allkirjastas ja ratifitseeris 1923. ja 1924. aastal Lausanne'i lepingu.
Sel ajal kui Sèvresi leping veel arutlusel oli, läks Mustafa Kemal Paşa juhitud Türgi rahvuslik liikumine Konstantinoopolis asuvast monarhiast lahku ja moodustas 1920. aasta aprillis Ankaras Türgi Suure Rahvusassamblee. Ta nõudis türklastelt võitlust kreeklaste vastu, kes püüdsid võtta maad, mis oli Osmanite riigi valduses ja anti lepinguga Kreekale. Sellest sai alguse Kreeka-Türgi sõda (1919–1922), mis lõppes Türgi võiduga.
18. oktoobril asendati Damad Ferid Paşa valitsus ajutise valitsusega, mida juhtis suurvesiir Ahmet Tevfik Paşa, kes teatas kavatsusest kutsuda kokku senat Sèvresi lepingu ratifitseerimiseks, kui rahvuslik ühtsus saavutatakse. Selleks oli vaja taotleda koostööd Mustafa Kemaliga, kes väljendas lepingu suhtes põlgust ja alustas sõjalist pealetungi. Selle tulemusena saatis Türgi valitsus Antantile noodi, et lepingu ratifitseerimine oli sel ajal võimatu.
Lõpuks õnnestus Mustafa Kemalil oma Vabadussõda ja ta sundis enamiku endistest sõjaaegsetest liitlastest läbirääkimiste laua taha naasma.
Peale Mustafa Kemali relvastatud vastuseisu lepingule Anatoolias ei olnud Süüria araablased nõus Prantsuse võimuga leppima, Mosuli ümbruse türklased ründasid britte ja araablased olid relvastatud Briti võimu vastu Bagdadis. Ka Egiptuses valitses korratus.
Järgnenud lepingud[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklites Türgi Vabadussõda, Karsi leping ja Lausanne'i leping
Türgi Vabadussõja ajal võitles Türgi sõjavägi edukalt Kreeka, Armeenia ja Prantsuse vägedega ning tagas sõltumatuse territooriumil, mis on sarnane tänapäeva Türgiga, mille poole püüdles Misak-ı Milli.
Türgi rahvuslik liikumine arendas oma rahvusvahelisi suhteid Moskva lepinguga Nõukogude Venemaaga 16. märtsil 1921, Ankara lepinguga Prantsusmaaga, mis tegi lõpu Prantsuse-Türgi sõjale, Aleksandrapoli lepinguga armeenlastega ja Karsi lepinguga idapiiri kinnitamiseks.
Vaenutegevust Suurbritanniaga väina neutraaltsooni üle välditi napilt 1922. aasta septembri Çanakkale kriisis, kui 11. oktoobril sõlmiti Mudanya vaherahu, mille tulemusena naasid endised Esimese Maailmasõja liitlased 1922. aasta novembris türklastega läbirääkimistelaua taha. See kulmineerus 1923. aastal Lausanne'i lepinguga, mis asendas Sèvresi lepingu ja tagastas türklastele suure territooriumi Anatoolias ja Traakias. Lausanne'i lepingu kohaselt olid Prantsusmaal ja Itaalial ainult majandusliku suhtluse piirkonnad, mitte mõjutsoonid. Konstantinoopolit ei muudetud rahvusvaheliseks linnaks ning Türgi ja Bulgaaria vahele loodi demilitariseeritud tsoon.