Rukkirääk
|
See artikkel on linnuliigist; Eesti auhinna kohta vaata Rukkiräägu kultuuriauhind, laste pilli kohta vaata Rukkirääk (pill). |
| Rukkirääk | |
|---|---|
.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurelised Gruiformes |
| Sugukond |
Ruiklased Rallidae |
| Perekond |
Rääk Crex |
| Liik |
Rukkirääk |
| Binaarne nimetus | |
|
Crex crex (Linnaeus, 1758) | |
 Pesitsusala Sinine = talvitusala | |
Rukkirääk (Crex crex, rahvakeeles ka rukkirästas) on ruiklaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Rukkirääk pesitseb Lääne-Euraasias ja Euroopas. Talvituma suundub ta Aafrika põhja- ja idarannikule.[viide?] Pesitsus- ja elutsemisala on 20,6 miljonit ruutkilomeetrit.[viide?] Eestis on rukkirääk tavaline linnuliik, keda pesitseb siin 20 000 – 40 000 paari.[2] Pesitsuskohad asuvad enamasti rohumaadel, heinamaadel ja niitudel.[3]
Rukkiräägu nimetus tuleneb sellest, et tema häälitsust võib kirjeldada "rääkimisena" – see on kahesilbiline "krääk-krääk".[viide?]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Rukkirääk on nurmkanast poole väiksem ja saledam lind, kes sarnaneb kujult rooruigaga, kuid kelle nokk on lühike ja tömp.[viide?]
Linnu üldpikkus on 16–18 cm, tiibade siruulatus 32–35 cm.[viide?]
Linnu sulestik[muuda | muuda lähteteksti]
Linnu sulestik on hallikas-kollakaspruun, tal on sinihallid triibud ja hall rind, ülaltpoolt on ta tumedate tähnidega kirjatud.[viide?]
Lennul on hästi näha punapruun tiivalaik ja saba alt ripnevad jalad.[2]
Levik ja arvukus[muuda | muuda lähteteksti]
Pesitsus ja arvukus[muuda | muuda lähteteksti]
Rukkirääk pesitseb ja elutseb Lääne-Euraasias ning Aafrika põhja- ja idarannikul. Pesitsus- ja elamisala on 20,6 miljonit ruutkilomeetrit.[viide?] Rukkiräägu arvukust hinnati 2022. aastal 3–7 miljonile isendile.[4]
Tavaliselt munevad rukkiräägud 8–12 muna. Osa nendest munadest puruneb heina niitmise ajal, kuna rukkirääkude pesad asuvad heina- ja rohumaadel. Häirimata pesade määr on 80–90%, ent ellujäämisvõimalus niidetavatel heinamaadel väheneb märkimisväärselt.[viide?]
Mehhaniseeritud niitmise tõttu hukkub 38–95% tibudest.[5]
Eestis on rukkirääk veel üsna levinud lind, aga kuulub III kaitsekategooriasse.
Talvitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Aafrikasse talvituma lendavad rukkiräägud kogunevad tavaliselt umbes neljakümne isendiga parvedesse. Linnud lendavad öösiti ja päeval puhkavad. Aafrikasse jõudes hõivavad rukkiräägud 4,2–4,9 ha maad.[6]
Röövloomad ja parasiidid[muuda | muuda lähteteksti]
Pesitsus- ja elamisaladel on rukkiräägule ohuks nii mets- kui ka kodukassid, mingid, tuhkrud, saarmad ja rebased. Leedus on ka märgatud ka kährikuid rukkirääke jahtimas. Lindudest ohustavad rukkirääku hiireviu ja hallvares.[7] Rohumaadel niitmise ja põldudel saagikoristuse tõttu kaitseta jäänud poegadele on ohuks ka valge-toonekurg, loorkull ja muud röövlinnud, kajakad ja vareslased.[8]
Rukkiräägul võib esineda parasiitset lameussi Prosthogonimus ovatus, kes elab lindude munajuhas.[9] Samuti on märgatud parasiitussi Plagiorchis elegans,[10] parasiitkärbeste vastseid ja puuke.[11]
Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Pesa[muuda | muuda lähteteksti]
Rukkiräägu rohukõrtest ja samblast ehitatud pesa asub maapinnal. Pesa läbimõõt on 12–15 cm. Pesa kõrgus on 7 cm.[viide?]
Lohu sügavus on 3–4 cm. Pärast 15–17 päeva haudumist koorub 9–10 poega. Pojad hülgavad pesa mõni tund pärast koorumist, siis hakkavad ringi liikuma ning peagi iseseisvuvad.[2]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Rukkirääk on omnivoor. Põhiline toit on tal vihmaussid, nälkjad, teod, ämblikud, mardikad ja rohutirtsud. Lisaks sööb rukkirääk väiksemaid konni, muruseemet ja teravilja. Talvel toitub rukkirääk rohkem putukatest, nagu näiteks termiidid, prussakad ja sõnnikumardikad.[12]
Sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]
1995. aastal valiti rukkirääk Eesti esimeseks aasta linnuks.[13]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ BirdLife International (2010). Crex crex . IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2008.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Rukkirääk bio.edu.ee.
- ↑ Herzon, Irina; Semm, Maaria. "Rukkirääk kardab niidumasinat".
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "BirdLife International (2022). Species factsheet: Crex crex".
- ↑ "Corn crake Breeding".
- ↑ Taylor, Barry; van Perlo, Berl (2000). Rails. Robertsbridge, Sussex: Pica. ISBN 1-873403-59-3. Lk 320–327.
- ↑ Van Perlo, Ber; Taylor, Barry (2000). Rails. Lk 320–327.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Koffijberg, Kees; Schaffer, Norbert (2006). International Single Species Action Plan for the Conservation of the Corncrake. Crex crex. Lk 21. https://ec.europa.eu/environment/nature/conservation/wildbirds/action_plans/docs/intl_corncrake.pdf
- ↑ Rothschild, Miriam; Clay, Theresa (1953). Fleas, Flukes and Cuckoos. A Study of Bird Parasites. London. Lk 204–205.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Yildirimhan, Hikmet S.; Bursey, Charles R.; Altunel, F. Naci (2011). Helminth parasites of the Balkan green lizard, Lacerta trilineata Bedriaga 1886, from Bursa, Turkey. Lk 1–17.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Hoogstraal, Harry; Traylor, Melvin A.; Gaber, Sobhy; Malakatis, George; Guindy, Ezzat; Helmy, Ibrahim (1964). Ticks (Ixodidae) on migrating birds in Egypt, spring and fall 1962. Lk 355–367.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Corn crake feeding".
- ↑ Aasta linnud Eesti Ornitoloogiaühing.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Rukkirääk |
- Rukkirääk andmebaasis eElurikkus
