Ruhi

Ruhi (käänamine: ruhi : ruhe : ruhte) on ühest puutüvest õõnestatud paat (ühepuupaat), mis meenutab küna. See on maailma vanimaid paadivorme.

Hülgenahast paadid polnud siseveekogudel liikumiseks piisavalt usaldusväärsed, mistõttu hakati otsima võimalusi ehitada veekindlamaid sõidukeid. Tekkis mõte valmistada veesõiduk jämeda puu tüvest. Selleks sai ruhi – seest tühjaks õõnestatud puutüvi, mida hakati kasutama liikumiseks jõgedel ja väiksematel järvedel.

Ruhi õõnestati haava- või männipuust. Eestis kasutati selliseid veesõidukeid veel 20. sajandi alguses ning põhjaeesti murretes kasutati selle kohta ka sõna "küna".

Ruhe valmistamiseks tükeldati puutüvi paraja pikkusega osadeks, muudeti õõnsaks kivikirvega ja põletati seest tühjaks. Lihtne ruhi kujutas endast tömpide otstega õõnsat, paksude parrastega ühepuupaati, mille laius nii otstes kui ka keskel oli ligilähedaselt ühesugune.

Robustse välimusega veesõidukit kasutasid siseveekogude ääres elavad inimesed eelkõige kalapüügiks. Ruhte lükati edasi tõugates veekogu põhjast pika lati või mõlaga. Ruhed muutusid mitme aastatuhande kestel sedavõrd populaarseks, et neid kasutati Eestis veel ka 19. sajandil. Kiviaja inimesed liikusid rannalähedastes vetes kas ruhtede või nahkpaatidega.

Ruhi oli raske veesõiduk, kuna selle seinad olid paksud. Niisamuti oli probleeme ruhe püstuvusega – see võis kergesti ja ootamatult ümber minna. Vees kiiremaks liikumiseks pidi veesõiduki kere olema esi- ja tagaosas kitsam ning robustsest ruhest voolujoonelisema kujuga. Tasakaalu saavutamiseks kinnitati ruhele lattidest või laudadest tiivad või ühendati ruhed paarikaupa kaksikruhtedeks.

Juba varasel ajal arendati lihtsast ühepuupaadist – ruhest – välja keskelt laiemaks painutatud haabjas.

Välislingid

• Ruhi, Eesti Rahva Muuseum