Rudolf Otto

Allikas: Vikipeedia
RudolfOtto.jpg

Rudolf Otto (25. september 18696. märts 1937) oli saksa luterlik teoloog ja võrdlev usundiloolane.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otto sündis Hannoveri lähistel Peines. Õppis Erlangeni ülikoolis ja Göttingenis, kus ta kaitses doktorikraadi Martin Lutherist ja Immanuel Kantist. 1906 sai temast erakorraline professor ja 1910 ta sai Giesseni ülikooli audoktoriks. 1915 sai Ottost professor Breslau Ülikoolis ja 1917 hakkas ta professoriks Marburgis, kus oli toona kuulsaim protestantlik seminar maailmas. Marburgi jäi ta oma elu lõpuni. 1929 läks ta pensionile ning suri kaheksa aasta pärast, pärast kukkumist 20 m kõrgusest tornist. Palju on ka spekuleeritud ka, kas ta sooritas elu lõpus enesetapu, ent andmed seda ei kinnita.

"Pühaduse idee"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otto kuulsaim töö, "Pühaduse idee", on üks edukamaid Saksa teoloogilisi raamatuid 20. sajandil. Sellest on tehtud arvukalt kordustrükke ja seda on tõlgitud 20 keelde. Raamat defineerib pühaduse mõistet ja ideed kui midagi, mis on "numinoosne". "Numinoosse" all mõistab Otto midagi, mis on "ebaratsionaalne ja meeltega tajumatu kogemus või tunne, mille peamine objekt on väljaspool iset (selfi), inimest ennast, kui midagi "täiesti teistsugust"

Mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

On raske leida 20. sajandi esimesel poolel teoloogi, kes ei olnud Ottost mõjutatud. Mõjukad teoloogid ja antropoloogid Paul Tillich, Mircea Eliade ja Gustav Mensching on kõik tunnistanud, et on olnud Ottost paljuski mõjutatud oma teoloogias.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]