Romade holokaust
Romade holokaust (roma keeles Porajmos) oli Euroopa romade vastu suunatud genotsiid, mille viis läbi natsi-Saksamaa. Romakeelse nimetuse Porajmos võttis kasutusele roma aktivist Ian Hancock. Genotsiidis hukkunud romade arvu on raske hinnata, sest puudus statistika Ida- ja Lõuna-Euroopas elanud romade arvu kohta. Ka dokumentantsioon genotsiidi mõrvade kohta oli puudulik.
Romade genotsiidis hukkus erinevatel hinnanguliselt 200 000 -1 500 000 inimest. [1][2][3] Ajaloolaste hinnangul tapsid natsisakslased ja nende kaastöötajad 250 000–500 000 romat, mis moodustas 25% - 50% tol ajal Euroopas elanud arvatavalt veidi vähem kui miljonist romast.[4] Ian Hancocki viidatud hilisemad uuringud hindasid aga hukkunute arvuks ligikaudu 1,5 miljonit Euroopas hinnanguliselt elanud 2 miljonist romast.[5]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Romasid diskrimineeriti Saksamaal juba ammu enne natsionaalsotsialistide võimuletulekut 1933. aastal, mil nad alustasid oma genotsiidikavatsuste järk-järgulist ja sihikindlat elluviimist. Avalikkuses oli romavastasus isegi tugevam kui vaenulikkus juutide vastu. Saksamaa ja Austria võimud toetasid romade integreerimist Saksa ühiskonda kui lahendust "mustlaste tagakiusamisele", kuid kodanikud pooldasid, et lõimumine toimuks kusagil mujal kui nende kodukandis.[2]
Pärast natside võimuletulekut Saksamaal tõrjuti romasid eri viisidel, näiteks lõhuti nende laagrid ja piirati romade ameteid ja tegutsemist. Peagi rajati suurlinnadesse romade laagrid, mis olid okastraadiga ümbritsetud ja valvatud getod.[2]
Nürnbergi seadused piirasid ka romade õigusi, kuigi neid seaduses eraldi ei mainitud. 1938. aastal asutati Saksamaal Riikliku Kriminaalpolitsei Ameti juurde "Mustlaste tekitatud korrarikkumiste vastane riiklik keskus". Rasshügieeni uuringute põhjal jaotati romad kategooriatesse, millest kõige madalamad olid täisverelised mustlased. Alates 1938. aasta algusest hakati romasid saatma koonduslaagritesse. Paljud pooldasid ka romade sundsteriliseerimist. Romade hävitamisest sai natside valitsuse deklareeritud poliitiline eesmärk. Kuna stereotüübid mustlastest kui kerjustest, varastest, tsiviliseerimata inimestest olid ühiskonnas levinud, siis ei äratanud nende karm kohtlemine ka ühiskonnas vastupanu.[2]
Vahetult pärast Teise maailmasõja algust 2. septembril 1939. aastal, keelati "mustlaste ja mustlaste kombel hulkuvate isikute liikumine" Saksa impeeriumi piirialadel. 1939. aasta oktoobris ei tohtinud "mustlased ja segarassilised mustlased" enam oma elu- ega asukohast lahkuda. Selle käsuga algas romade tagakiusamise viimane etapp. Umbes 30 000 Saksamaa pinnal elanud romat otsustati sunniviisiliselt Poolasse sunnitöölaagritesse toimetada. Inimvedu algas 16. mail 1940. aastal.[2]
Heinrich Himmler andis 16. detsembril 1942. aastal välja korralduse, mille alusel hakati järgneval aastal romasid viima üle sellistesse koonduslaagritesse nagu Auschwitz. Pärast seda alustasid sakslased romade massihukkamist Poola hävituslaagrites. Lisaks sakslastele osalesid mõrvades ka kohalikud korrakaitseorganid ja teised sakslaste abiväelased.[2]
Pikka aega pärast sõda ei saanud tagakiusamise üle elanud romad abi ja mõistmist. Kuni 1970. aastateni pidasid Saksamaa võimud, poliitikud ja kodanikud romasid endid vastutavateks neile osaks saanud saatuse eest. Koonduslaagrites viibimist peeti nende kuritegevuse ja antisotsiaalsuse tagajärjeks.[2]
Ka Nürnbergi protsessil ei käsitletud romade vastu suunatud kuritegusid. Natsi-Saksamaa kriminaalpolitsei rassihügieeni üksuse juht Robert Ritter ei kandnud pärast sõda juriidilist vastutust. Lääne-Saksamaa tunnistas romade genotsiidi alles 1982. aastal.[6] [7]
Romade holokaust Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Romade genotsiidi Eestis on vähe uuritud, seda on raskendanud dokumentide vähesus ja tegelik ülevaade romade arvust.[3]
1934. aasta loenduse järgi elas Eestis 766 romat.[8] Suurim rühm oli läti romad, kõige varem Eesti alale jõudnud ja eestlastega integreerunud rühm oli Laiuse romad ning Vene piiri lähedal elasid vene romad.[3]
Saksa okupatsiooniperioodil käsitleti Eestis romasid nende eluviisi alusel erinevalt. Rändavad romad, kes moodustasid kuni kolmandiku kogukonnast, võeti aastatel 1941-1942 massiliselt kinni ja hukati 1942. aasta lõpuks. Paiksed romad allutati esialgu politsei järelevalvele või saadeti sunnitöölaagritesse, kuid 1943. aastal kaotati nende kohta kehtinud erisused. Romad koondati maakonnakeskustesse ja viidi Tallinna keskvanglasse, kus hoiti kinni enam kui 500 romat. Kõigi nende saatus pole teada, kuid osa neist hukati Tallinna lähedal Kalevi-Liiva polügoonil.[3][8]
Saksa okupatsiooni ajal tapeti üle poole Eestis elanud romadest, hinnanguliselt jäi ennesõjaaegsest kogukonnast alles vaid 5-6%.[9] Keeleuurija professor Paul Ariste hinnangul jäi genotsiidi järel ellu umbes paarkümmend peret 800–1000 inimesest, enamik neist läti romade rühmast. Ka holokausti uurija Anton Weiss-Wendt pakub hukkunute arvuks 800–850. Genotsiidi tõttu kadus Eestis Laiuse roma kogukond. [3]
2007. aastal püstitati Eesti roma organisatsioonide algatusel ja Soome romadest partnerite toel Kalevi-Liivale roma holokausti ohvritele mälestusmärk. 1990. aastatel alustas pikaajaline roma aktivist ja MTÜ juht Roman Lutt tööd, et tunnustataks romade holokausti Eestis. Roman Luti hinnangul, mis põhineb romade mälestustel, võis hukkunuid olla üle 2000 ning ka Kalevi-Liival asuvale mälestuskivile on kantud hukkunute arvuna 2000. [3]
Mälestuspäev 2. august
[muuda | muuda lähteteksti]2. augustil tähistatakse rahvusvaheliselt romade genotsiidi mälestuspäeva, millega mälestatakse holokaustis hukkunud romasid. Euroopa Liit on tähistanud mälestuspäeva alates 2015. aastast. Päeva nimetatakse saksa keeles sageli ka Zigeunernacht ("mustlaste öö").[10] Berliinis Brandenburgi väravate läheduses paikneb 2012. aastal avatud romade holokausti memoriaal.[11]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Romanies and the holocaust: a reevaluation and an overview". The Historiography of the Holocaust (s.383–396). Palgrave-Macmillan/RADOC. 2004. Lk Mall:Wayback. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.3.2016. Vaadatud 1.7.2009.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Benz, Wolfgang (2000). Holokausti. (Der Holocaust, 1995.) (soome). Tampere: Vastapaino. ISBN 951-768-075-9.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Roht-Yilmaz, Eva-Liisa; Ross, Anette; Dabla, Zalina (29. jaanuar 2021). "Romade genotsiid Eestis". Õpetajate Leht. Vaadatud 21. septembril 2024.
- ↑ "Genocide of European Roma (Gypsies), 1939–1945". encyclopedia.ushmm.org (inglise). Vaadatud 18. septembril 2024.
- ↑ Hancock, Ian (28. september 2011). "Romanies And The Holocaust: A Reevaluation And An Overview". web.archive.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. september 2011. Vaadatud 18. septembril 2024.
- ↑ "Forgotten Genocide: How a Quarter of Europe's Roma Were Murdered by the Nazis, then Erased From History". 17.11.2019. Vaadatud 20.11.2019.
- ↑ "Sinti and Roma in the Federal Republic of Germany". Vaadatud 20.11.2019.
- ↑ 8,0 8,1 Ross, Anette; Roht-Yilmaz, Eva-Liisa (november 2019). "Romad Eestis: minevik ja tänapäev". Horisont 6/2019. Lk 30-37. Vaadatud 24. septembril 2024.
- ↑ "Juutide ja mustlaste genotsiid Eestis | Eesti juured". www.eestijuured.ee. Vaadatud 21. septembril 2024.
- ↑ Miranda Vuolasranta. "Romanien holokausti". Holokaustin uhrien muisto ry. Vaadatud 2.8.2020.
- ↑ "Merkel opens Roma Holocaust memorial in Berlin". BBC News (Briti inglise). 23. oktoober 2012. Vaadatud 1. oktoobril 2024.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Euroopa romade (mustlaste) genotsiid, 1939–1945 holokaustientsüklopeedia, Ameerika Ühendriikide holokausti memoriaalmuuseum
- Sarita Friman-Korpela. "Romanien joukkotuho". Originaali arhiivikoopia seisuga 11.5.2019.