Roheline liikumine
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2022) |
|
See artikkel räägib üldmõistest; Eesti organisatsiooni kohta vaata artiklit Eesti Roheline Liikumine |
Roheline liikumine ehk ökoliikumine on keskkonnaprobleeme esile toov teaduslik, poliitiline ja sotsiaalne liikumine. Keskkonnakaitsjad propageerivad ressursside jätkusuutlikku kasutamist, mõjutavad avalikku korda ja inimeste individuaalset käitumist. Pidades inimest ökosüsteemi üheks osaks, on roheline liikumine keskendunud ökoloogiale, tervisele ja inimõigustele.
Roheline liikumine on rahvusvaheline ja seda esindavad suured ning väikesed organisatsioonid paljudes riikides. Oma rohkete liikmete ja erinevate arusaamade pärast pole rohelisel liikumisel sageli ühiseid eesmärke. Liikumisse võivad olla kaasatud näiteks eraisikud, usutegelased, poliitikud, teadlased ja mittetulundusühingud.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Varajane teadlikkus[muuda | muuda lähteteksti]
Tööstusrevolutsiooni ajal 19. sajandi keskel suurenes õhusaaste märkimisväärselt ja sellega tekkisid esimesed keskkonnaalased õigusaktid. Huvi keskkonna vastu on täheldatud juba romantismi ajal 19. sajandi alguses. Näiteks luuletaja William Wordsworth oli tol ajal reisinud palju Lake Districti ja kirjutas sealsest olukorras oma arusaama järgi.[1]
Roheline liikumine sai alguse tööstusrevolutsiooni ajal, kui atmosfääris suurenes õhusaaste märkimisväärselt. Suurte tehaste tekkimine ja samaaegne kivisöe tarbimise kasv põhjustas õhusaaste tööstuspiirkondades. Pärast 1900. aastat lisandus suurele hulgale tööstuskemikaalide jääkidele ka inimese elutegevusest tulenev saaste.[2] Suurbritannias tekkisid esimesed keskkonnaseadused keskklassi tekitatud poliitilise surve tõttu reguleerimaks leelismetallide koguseid, mis kaasnesid naatriumkarbonaadi tootmisel.
Keskkonda säilitav liikumine[muuda | muuda lähteteksti]
Esmakordselt püüti keskkonda säilitada India metsades, võttes arvesse praktilisi ja teaduslikke säilitamise põhimõtteid. Hakkas arenema kaitsmise eetika, mis sisaldas kolme põhimõtet: inimtegevus kahjustab keskkonda, kodaniku kohuseks on säilitada keskkonda tulevastele põlvedele ja teaduse empiiriliste meetoditega tuleb tagada nende toimumist. Selle ideoloogia silmapaistvaks edendajaks oli James Ranald Martin, avaldades mitmeid meditsiinilis-topograafilisi aruandeid, mis näitasid kahjustuste ulatust metsaraie ja maade kuivendamise tulemusena.[3] Kohalikku säilitamist alustas 1842 Indias Madrasi linnas botaanik Alexander Gibson, kes võttis vastu metsakaitseprogrammi, mis oli teaduslike põhimõtetega. See oli esimene kord, kui riik sekkus metsade majandamisse.[4] Lõpuks avaldas lord Dalhousie valitsus 1855. aastal mahuka metsade kaitsmise ja säilitamise programmi – mudeli, mis kiirelt levis teistesse kolooniatesse ja Ameerika Ühendriikidesse. 1860. aastal keelustati ka alepõllundus.[5]
Keskkonnakaitse areng ühiskonnas[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandi lõpus hakkasid kujunema esimesed eluslooduse kaitsmise ühingud. Zooloog Alfred Newton tutvustas mitme uurimistöö tulemusi sooviga kaitsta põliseid metsloomi aastatel 1872–1903. Tema soov kaitsta loomi küttimise eest paaritumise ajal pani aluse organisatsioonile Royal Society for the Protection of Birds (RSPB) 1889. aastal.[6]
Kõigest hoolimata oli esmaseks keskkonnaprobleemiks aastatel 1850–1950 õhusaaste. Suurbritannia keskkonnakaitseorganisatsioon moodustati 1898. aastal, mis teeb temast vanima valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Selle lõi kunstnik William Blake Richmond, olles häiritud kivisöesuitsust. Industrialiseerimise vastaseks reaktsiooniks hakati Suurbritannias 1870. aastal väärtustama puhkealasid, mis vastandusid linnade kiirele arengule ning õhu- ja veesaastele.[7]
Varajane "tagasi loodusesse" liikumine nägi ette romantismi aja ideede kaasamist kaasajastu keskkonnateadusse. Selle mõtte eestvedajateks olid tolle aja intellektid John Ruskin, William Morris, Georg Bernard Shaw ja Edward Carpenter, kes kõik olid tarbimise, saastamise ja muu loodusele kahjuliku tegevuse vastased. See liikumine oli vastureaktsiooniks tööstuslinnade olukorrale, kus puudus kanalisatsioon, oli kõrge saastetase ja inimesed pidid elama kitsastes tingimustes. Idealistid võrdlesid linna maaeluga, mis nüüd tundus millegi müstilise ja utoopilisena.[8]
Sarnane liikumine Ameerika Ühendriikides algas 19. sajandi lõpus. Tekkis vajadus kaitsta läänes paiknevaid maavarasid ja selleks andsid oma panuse John Muir ja Henry David Thoreau. Thoreau oli huvitatud inimese suhtest loodusega ja õppis seda, elades lihtsat ja looduslähedast elu. Oma kogemustest avaldas ta raamatu "Walden", kus väidab, et inimesed peaksid elama looduslähedalt. Muir hakkas pärast mägedes matkamist ning ökoloogia ja geoloogia õppimist uskuma, et on toimunud loodusest võõrandumine. Tal õnnestus algatada Yosemite rahvuspark 1892. aastal. Kaasaegse keskkonnateadlikkuse aluspõhjaks kujunesid looduse kaitse ja säilitamise põhimõtted. Algsel looduskaitsel Ameerika Ühendriikides oli ka palju ebaõnnestumisi.
20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandil kogusid populaarsust ja tunnustust keskkonda väärtustavad ideed. Tulemuslikkust hakati saavutama siis, kui suudeti päästa ohustatud liike, sealhulgas ameerika piisonit. Viimase linnu surm liigist Ectopistes migratorius ja ameerika piisoni ohustatus aitas mõtteid suunata loodusliku mitmekesisuse säilitamisele ja populariseerida roheliikujate ideid. Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson algatas 1916. aastal rahvusparkide ühenduse. Liikumise eestvedajad kutsusid inimesi üles kasutama säästlikumalt loodusvarasid. Nad pooldasid reformi, kuna uskusid, et metsade, viljaka mulla, mineraalide, metsloomade ja veevarude saastamine ning hävitamine toob kaasa ühiskonna languse.[9]
Roheline liikumine USA-s ei saanud tegelikku hoogu sisse enne, kui pärast Teist maailmasõda. Siis hakkasid inimesed mõistma, et keskkonnaga on hooletult ümber käidud, saastunud vee ja õhu kaudu on levinud mitmed haigused. 1940. aastast pärineb kirjanik Aldo Leopoldi lause: "Võimalikult suurt hüve võimalikult suurele hulgale inimestele". Sellega tahtis näidata, et usub keskkonnateadlikkusse ja ökosüsteemide säilitamisse.
Rohelise liikumise alusepanijaks peetakse ka Rachel Carsoni raamatut "Hääletu kevad". See räägib DDT surmavast mõjust linnupopulatsioonidele ja kirjeldab, mis on inimese ahnuse tagajärgedeks.[10]
Esimest korda tähistati Maa päeva 22. aprillil 1970. Selle algataja Gaylord Nelson oli innustatud päeva loomisest, et jagada keskkonnateadlikkust pärast õlireostuse juhtumit Santa Barbara rannikul 1969. aastal. Tehnoloogiasaavutused, sealhulgas tuumarelvade levik ja arusaam Maast kui kosmose väga väikesest osast, tekitasid arusaama, et Maa on väga ainulaadne ja pisike osa kogu universumist. 1972. aastal sai ÜRO kokku Stockholmis ja mitmete esindajate poolt tuli arutellu riigi ja globaalse keskkonna teema. See konverents viis ÜRO keskkonnaprogrammi loomiseni.
1970. aastate keskel liikus tuumaenergia kasutamise vastasus kohalike protestimiste tasemele. Suurim meeleavaldus toimus 1979 New Yorgis, kus osales 200 000 inimest.[11] Alates 1970. aastatest on lisandunud keskkonnateadustele, ökoloogiale ja tehnoloogiale uurimiseks ka osoonikihi hõrenemine, globaalne kliimamuutus, happevihmad ja geneetiliselt muundatud organismid.
Roheline liikumine Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]
1952. aastal hakati kasutama väljendit "Londoni sudu". Sudu koosnes udust ja kivisöe suitsust ja põhjustas tuhandete inimeste surma. See pani aluse puhta õhu seadusele 1956. aastal. 1957. aastal toimus keskkonnaõnnetus Edela-Inglismaal Cornwalli rannikul, kus läks ümber õlitanker ja sellega kaasnes mereelustiku suremine. 1972. aastal algatas ÜRO keskkonnaprogrammi ja selle najal loodi ka Euroopa Liidu viie aasta keskkonnaprogramm. Põhiliseks ideeks oli, et tuleb ennetada võimalikke katastroofe ning saastaja peab vastutama ja maksma.
1980. aastatel hakkasid poliitilist edu saama roheliste parteid, mis tegelikult olid juba umbes 10 aastat varem oma tegevusega alustanud. 1986. aastal toimus Tšornobõli tuumakatastroof Ukrainas. Mõni aeg pärast seda lagunes Nõukogude Liit. Edasi võttis ÜRO vastu Agenda 21. 1997. aastal loodi Kyōto protokoll, mille eesmärk on reguleerida kasvuhoonegaaside emissiooni. 2000. aastate alguse aktivistid uskusid, et keskkonnapoliitika otsused varjutavad energia-, turvalisus-, ülerahvastumis- ja terrorismiprobleeme.[12]
Roheline liikumine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Rohelise liikumise kujunemine Eestis on seotud pärast II maailmasõda mitmesuguste looduskaitseaktsioonide, -liikumiste ja -organisatsioonide arenguga. Nende näiteiks on Tartu üliõpilaste looduskaitseringi ja koolides Roheliste Maskide tegevus.
1988. aastal luuakse fosforiidisõja haripunktil massilise rahvaliikumisena organisatsioon Eesti Roheline Liikumine, mille kogunemistel osales korraga üle 5000 inimese. Esimesse juhatusse valitakse Lennart Meri, Endel Lippmaa, Rein Einasto jt tuntud ühiskonnategelased.
Roheline liikumine sai sellise nime all aga laialdase alguse spontaansest rahvuslikust vabastusliikumisest, mis poliitiliste väljundite piiratuse tõttu realiseeris end võitluses fosforiidikaevanduste vastu fosforiidisõjas.
Eesti roheline liikumine tegutses oma algaastatel paralleelselt Rahvarindega: mõlemad olid loodud vastukaaluks ametlikule võimule Eestis. Rohelised nõudsid sellise riigivõimu kehtestamist, mis seaks elu- ja loodushoiu igasuguse riikliku tegevuse esmaseks kriteeriumiks. Eesti Roheline Liikumine toetas Rahvarinnet, aga Rahvarinne suhtus rohelisse liikumisse kui äärmusliikumisse. Rohelise liikumise algust nähti ka kohalike roheliste gruppide ja malevate, samuti piirkondlike volikogude moodustamises. Eksisteerisid näiteks Tallinna, Tartu, Narva, Rakvere, Saarte, Valgamaa ja Viljandi Roheliste Liikumine.
1989. aastal moodustati Eesti Roheline Partei, millele järgnesid Eesti Roheline Erakond ja Eesti Rohelised, kuid nende tegevus lõppes seoses 1998. aastal kehtestatud 1000 liikme künnisega Eesti erakondadele.
Rohelise erakonna algatusgrupp asutati 7. mail 2005. 3. detsembril 2005 toimus Jänedal erakonna algatusgrupi esimene töökoosolek. Novembriks 2006 koguti rohelise erakonna registreerimiseks seadusandluses nõutavad 1000 inimest ning 25. novembril toimunud üldkogul asutati Erakond Eestimaa Rohelised. Oma esimestel valimistel saadi 7,1% häältest ja 6 kohta XI Riigikogus. Järgmistel valimistel 2011. aastal jäi erakond parlamendist välja.[13]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Wordsworth, William (1835). A guide through the district of the lakes in the north of England with a description of the scenery, &c. for the use of tourists and residents (5th ed.). Kendal, England: Hudson and Nicholson. Lk 88.(vaadatud 03.10.2014)
- ↑ Fleming, James R.; Bethany R. Knorr. "History of the Clean Air Act". American Meteorological Society. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2011. Vaadatud 26. oktoobril 2014. (vaadatud 04.10.2014)
- ↑ Stebbing, E.P (1922). The Forests of India. Kd 1. Lk 72–81. (vaadatud 04.10.2014)
- ↑ Greg Barton (2002). Empire Forestry and the Origins of Environmentalism. Cambridge University Press. Lk 48. ISBN 9781139434607. (vaadatud 30.09.2014)
- ↑ MUTHIAH, S. "A life for forestry". Metro Plus Chennai. Chennai, India: The Hindu. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. november 2007. Vaadatud 26. oktoobril 2014. (vaadatud 30.09.2014)
- ↑ "Milestones". RSPB. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. mai 2010. Vaadatud 26. oktoobril 2014. (vaadatud 03.10.2014)
- ↑ "Canon Hardwicke Drummond Rawnsley", Visitcumbria.com (vaadatud 03.10.2014)
- ↑ Jan Marsh (1982). Back to the Land: The Pastoral Impulse in England, 1880–1914. Quartet Books. ISBN 9780704322769. (vaadatud 04.10.2014)
- ↑ Chapman, Roger (2010). Culture wars: an encyclopedia of issues, viewpoints, and voices. M.E. Sharpe, Inc. Lk 162. ISBN 0-7656-1761-7. (vaadatud 04.10.2014)
- ↑ Griswold, Eliza. "How 'Silent Spring' Ignited the Environmental Movement". New York Times. (vaadatud 04.10.2014)
- ↑ Interest Group Politics In America p. 149. (vaadatud 04.10.2014)
- ↑ "Celebrating Europe and its environment". European Environment Agency. (vaadatud 05.10.2014)
- ↑ 14. Liiv, Peeter; Siim, Enn; Kaasik, Tõnis (koost.) 1989. Ausalt ja avameelselt roheliste liikumisest meil ja mujal, Eestimaa keskkonnaprobleemidest, rohelisest kultuurist. Tallinn: Perioodika. (vaadatud 30.09.2014)