Robert Doisneau
| Robert Doisneau | |
|---|---|
 Doisneau (1992) | |
| Sünniaeg | 14. aprill 1912 |
| Sünnikoht | Gentilly (Val-de-Marne, Prantsusmaa) |
| Surmaaeg | 1. aprill 1994 |
| Surmakoht | Montrouge (Hauts-de-Seine, Prantsusmaa) |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | fotograafia |
| Suundumus | humanistlik fotograafia |
| Õppinud | L'école Estienne |
| Auhindu |
|
| Koduleht |
robert-doisneau |
Robert Doisneau (14. aprill 1912 Gentilly – 1. aprill 1994 Montrouge) oli prantsuse fotograaf.
Tema tuntuim teos on "Le baiser de l'hôtel de ville" ("Hôtel de ville'i suudlus") (1950), mis kujutab Pariisi tänaval suudlevat paari.
Elukäik ja tegevus fotograafina[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Robert Doisneau sündis 14. aprillil 1912 Pariisi äärelinnas Gentillys. Lapsepõlv oli väga keeruline, sest torumehest isa sai Esimeses maailmasõjas surma, kui Robert oli nelja-aastane. Ema suri, kui Robert oli seitsmeaastane. Teda kasvatas tädi, kes temast ei hoolinud ja teda ei armastanud.
1925. aastal, 13-aastaselt asus Robert Doisneau õppima L'école Estienne'i (kunsti- ja käsitöökooli). 1929. aastal sai ta litograafi ja graveerija diplomi. 16-aastaselt tegeles Doisneau küll juba amatöörfotograafiaga, kuid oli sedavõrd häbelik, et pildistas esialgu munakive. Julgus pildistada lapsi ja lõpuks ka täiskasvanuid tuli ajapikku.
Tegevus fotograafina 1930. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]
1930. aastal asus Doisneau tööle Ullmanni ateljeesse. See oli keskendunud farmaatsiatööstusele ja Doisneau ülesanne oli joonistada farmaatsiaäridele silte. Ta tegutses seal stuudios ka kaameraassistendina ja peagi sai temast fotograaf.
1931. aastal sai temast André Vigneau assistent. 1932. aastal müüs ta päevalehele Excelsior oma esimese fotoreportaaži.
1934–1939 töötas Doisneau tööle autotootja Renault' juures Billancourtis tööstusfotograafina. Sel perioodil süvenes tal huvi inimeste ja fotograafia vastu. 1939. aastal vallandati ta pideva hilinemise pärast ja Doisneau'l tuli leiba teenida vabakutselisena, olles sunnitud tegelema nii graveerimise kui ka postkaartide pildistamisega. Prantsusmaa oli sel ajal Euroopa postkaarditööstuse lipulaev – postkaarte osteti nii õnnitluskaartideks kui ka lihtsalt suveniiriks. Hiljem (1991) on Robert Doisneau tunnistanud, et aastad Renault' autotehases olid tema fotograafikarjääri alguse ja nooruse lõpu verstapostiks.
1939. aastal palkas Rapho fotoagentuuri asutaja Charles Rado Doisneau enda teenistusse ja tal tuli fotoreportaažide tegemiseks Prantsusmaal ringi reisima hakata. Nii teebki ta oma esimesed professionaalsed tänavafotod.
Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]
Robert Doisneau töötas Rapfo fotoagentuuris kuni Teise maailmasõja alguseni, mil pidi astuma sõjaväkke. Prantsuse armees oli ta nii fotograaf kui ka sõdur. Armees oli ta kuni 1940. aastani, seejärel kuni sõja lõpuni 1945. aastal kasutas aga ära oma joonistamis- ja graveerimisoskust ning võltsis Prantsuse vastupanuliikumise tarvis passe ja isikut tõendavaid dokumente.
1942. aastal kohtus Doisneau kirjastaja, tüpograaf, ajakirjanik ja kunstikriitik Maximilien Voxiga, kellele tegi hulgaliselt tellimustöid.
Tegevus fotograafina pärast Teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast sõja lõppu asus Robert Doisneau uuesti tööle vabakutselise fotograafina ja müüs fotosid mitmele väljaandele, sh Life, Le Point.
1945. aastal tutvus Doisneau Aix-en-Provence'is Blaise Cendrarsiga. Doisneau täitis seal Maximilien Voxi tellimust ajakirja L'Album du Figaro tarvis. Blaise Cendrars on üks esimesi, keda paelus fotograafi huvi äärelinnaelu vastu ja kes julgustas Robert Doisneaud selles suunas edasi liikuma. 1949. aastal ilmunud raamat "La banlieue de Paris" ('Pariisi äärelinn') kuulutas algust koostööle teiste kirjanikega.
1946. aastal liitus Robert Doisneau uuesti Rapho fotoagentuuriga, mille on taaskäivitanud Raymond Grosset. Grosset koondas agentuuri juurde mitu noort fotograafi, kes teevad juba ajakirjadele kaastööd, sh Édouard Boubat, Willy Ronis, Jean Dieuzaide, René Maltête, Janine Niépce, Sabine Weiss. Doisneau jäi agentuurile truuks karjääri lõpuni, olgugi et Henri Cartien-Bresson kutsus teda ka agentuuri Magnum Photos.
1946. aastal tegi Doisneau fotoreportaaže ka nädalalehele Action. Tänu Grosset'le allkirjastas Robert Doisneau 1948. aastal lepingu ajakirjaga Vogue moepiltide tegemiseks. Toimetajad ootavad, et ta tooks ajakirja värsket ja vabamat õhku, ent Doisneau ei naudi elegantses ümbruses ilusate naiste pildistamist. Talle meeldis öö- ja tänavaelu. Kui vähegi võimalik, põgenes ta stuudiost ja pildistas Pariisi tänavatel rohkemgi kui seni. Koostöö Vogue'iga kestis 1951. aastani.
1947. aastal tutvus Doisneau Jacques Préverti ja Robert Giraud'ga. Alguse sai pikaaegne sõprus ja viljakas koostöö. Need on inimesed tema keskkonnast.
1960. aastal reisis USAs, kus tegi fotoreportaaže New Yorgist, Hollywoodist ja Palm Springsist.
1966. aastal reisis Kanadas ja tegi reportaaže Montréalist. Viibis mõne päeva ka New Yorgis.
1967. aastal tegi Nõukogude Liidust reportaaži pealkirjaga "50 aastat Nõukogude saavutusi".
1970. aastal pildistas koos Jacquis Dubois'ga Prantsusmaa kohalikke muuseume.
1970. aastateks oli Euroopa muutunud ja toimetajad otsisid reportaaže, mis suudaksid tabada moodsat sotsiaalsust. Vana stiil oli fotograafias asendunud uute stiilidega. Ajakirju suleti ja uueks kangelaseks sai televisioon. Meediamaastikul toimunud ja toimuvatest muutustest hoolimata jätkas Doisneau töötamist. Muu hulgas tegi ta portreefotosid sellistest kuulsusest nagu Jean Cocteau, Pablo Picasso, George Braque, Alberto Giacometti ja Ferman Léger. Samuti tegi ta lasteraamatuid.
1975. aastal osales Robert Doisneau fotofestivalil Rencontres d’Arles.
1983. aastal sai Robert Doisneau riikliku tellimuse Prantsusmaa regioonide pildistamiseks.
Loomingule iseloomulikku[muuda | muuda lähteteksti]
Robert Doisneau arhiivis on üle 450 000 foto. Tema oskus tabada avalikus ruumis isiklikke, õrnu ja humoorikaid hetki jätab mulje, et need on jäädvustatud erilise pingutuseta, justkui möödaminnes. Doisneau oli loomu poolest tegelikult väga häbelik ja tagasihoidlik, ka tuli õige hetke tabamiseks sageli kaua tänavanurgal oodata.
Teda on mõjutanud Henri Cartier-Bresson, Eugène Atget ja André Kertész. Lastesse suhtus ta pildistamise ajal lugupidavalt ja tõsiselt. Seetõttu kannab ka mitu kooli Robert Doisneau nime.
Tema fotod ei ole kunagi kedagi naeruvääristanud, seetõttu ei tahtnud ta pildistada näiteks neid naisi, kelle pea oli sakslasega magamise pärast paljaks aetud. Veelgi enam, kui ta oli sõlminud 1948. aastal Vogue'iga moefotode tegemiseks lepingu, ei nautinud ta üldse ilusate naiste pildistamist. Robert Doisneau armastas pildistada tänaval ja kasutas selleks iga võimalust.
Robert Doisneau teosed ei kuulu klassikalise fotodokumentalistika hulka. Isegi kuulsaim foto, "Hotel de ville'i suudlus", on lavastatud ja autor ei ole seda kunagi varjanud. Tegu oli tellimustööga ajakirjale Life.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Robert Doisneau abiellus Pierrette Chaumaisoniga 1936. aastal. Nad olid kohtunud 1934. aastal, kui Pierrette sõitis rattaga külas, kus Robert oli parasjagu puhkusel. Neil on kaks tütart, Annette (sündinud 1942) and Francine (sündinud 1947). 1979. aastast kuni isa surmani töötas Annette tema assistendina.
Pierrette suri 1993. aastal Alzheimeri ja Parkinsoni tõve tagajärjel. Robert suri kuus kuud hiljem, 1994. aastal. Ta põdes ägedat pankreatiiti ja südame veresooned olid ummistunud. Annette kommenteeris: "Me võitsime küll kohtuprotsessid (mitu paarikest oli süüdistanud Robert Doisneaud ilma loata enda pildistamises, öeldes, et just nemad on fotol "Hôtel de ville'i suudlus"), aga isa oli väga šokeeritud. Ta avastas valede maailma ja see tegi talle haiget. "Suudlus" hävitas ta elu viimased aastad. Peale selle veel Alzheimeri ja Parkinsoni tõbe põdev ema, minu arvates on kohane tunnistada, et ta suri kurbusesse." Robert Doisneau ja tema abikaasa on maetud Raizeux' kalmistule teineteise kõrvale.
Robert Doisneau oli elanud kogu elu Lõuna-Pariisis (Gentillys, Val-de-Marne'is, Montrouge'is ja 13. piirkonnas.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1947 Kodaki auhind
- 1956 Niépce'i auhind
- 1979 fotofestivali Rencontres d'Arles raamatuauhind raamatu "L'Enfant et la Colombe" ('laps ja tuvi') eest
- 1980 fotofestivali Rencontres d'Arles raamatuauhind raamatu "Trois secondes d'éternité" ('kolm igavikulist sekundit') eest
- 1983 Grand Prix national de la photographie
- 1986 Balzaci auhind
- 1984 Auleegioni ordu rüütel[1]
- 1991 Briti Kuningliku Fotograafiaühingu (Royal Photographic Society) auliige (HonFRPS)
- 1996 avati Gentillys Robert Doisneau auks temanimeline fotogalerii Maison de la photographie Robert Doisneau
Mitmed algkoolid (école primaire) on saanud nime Robert Doisneau järgi, Véretzis on Robert Doisneau nimeline kool (école élémentaire)
Boulogne-Billancourtis Renault' tehase kunagisel territooriumil on Robert Doisneau auks nimetatud üks tänav – Allée Robert Doisneau.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Lynne Warren (2006). Encyclopedia of 20th Century Photography. CRC Press. lk 413. ISBN 978-0-415-97665-7.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Robert Doisneau – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Koduleht
- Sissekanne Encyclopædia Britannicas (inglise keeles)
- https://www.henricartierbresson.org/wp-content/uploads/2014/08/FR-Dossierdepresse_Doisneau.pdf (prantsuse keeles)
- https://www.famousphotographers.net/robert-doisneau (inglise keeles)
