Robert Doisneau

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Robert Doisneau
Robert Doisneau photographed by Bracha L. Ettinger in his studio in Montrouge, 1992.jpg
Doisneau (1992)
Sünniaeg 14. aprill 1912
Sünnikoht Gentilly (Val-de-Marne, Prantsusmaa)
Surmaaeg 1. aprill 1994
Surmakoht Montrouge (Hauts-de-Seine, Prantsusmaa)
Rahvus prantslane
Tegevusala fotograafia
Suundumus humanistlik fotograafia
Õppinud L'école Estienne
Auhindu
Koduleht robert-doisneau.com

Robert Doisneau (14. aprill 1912 Gentilly1. aprill 1994 Montrouge) oli prantsuse fotograaf.

Tema tuntuim töö on "Le baiser de l'hôtel de ville" (Hôtel de ville'i suudlus) (1950), mis kujutab Pariisi tänaval suudlevat paari.

Elukäik ja tegevus fotograafina[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Robert Doisneau sündis 14. aprillil 1912 Pariisi äärelinnas Gentillys. Lapsepõlv oli väga keeruline, sest torumehest isa sai Esimeses maailmasõjas surma, kui Robert oli nelja-aastane. Ema suri, kui Robert oli seitsmeaastane. Teda kasvatas tädi, kes temast ei hoolinud ja teda ei armastanud.

1925. aastal, kolmeteistkümneaastasena asub Robert Doisneau õppima L'école Estienne'i (kunsti- ja käsitöökooli). 1929. aastal saab ta litograafi ja graveerija diplomi. Kuueteistkümneaastaselt tegeleb Doisneau küll juba amatöörfotograafiaga, kuid on sedavõrd häbelik, et pildistab esialgu munakive. Julgus pildistada lapsi ja lõpuks ka täiskasvanuid tuleb ajapikku.

Tegevus fotograafina 1930. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastal asub Doisneau tööle Ullmanni ateljeesse. See oli keskendunud farmaatsiatööstusele ja Doisneau ülesanne oli joonistada farmaatsiaäridele silte. Ta tegutseb seal stuudios ka kaameraassistendina ja peagi saab temast fotograaf.

1931. aastal saab temast André Vigneau assistent. Aasta hiljem, 1932. aastal müüb ta päevalehele Excelsior oma esimese fotoreportaaži.

1934-1939 asub Doisneau tööle autotootja Renault' juures Billancourtis tööstusfotograafina. Sel perioodil süveneb tal huvi inimeste ja fotograafia vastu. 1939. aastal vallandatakse ta pideva hilinemise pärast ja Doisneau'l tuleb leiba teenida vabakutselisena, olles sunnitud tegelema nii graveerimise kui ka postkaartide pildistamisega. Prantsusmaa oli sel ajal Euroopa postkaarditööstuse lipulaev - postkaarte osteti nii õnnitluskaartideks kui ka lihtsalt suveniiriks. Hiljem (1991) on Robert Doisneau tunnistanud, et aastad Renault' autotehases olid tema fotograafikarjääri alguse ja nooruse lõpu verstapostiks.

1939. aastal palkab Rapho fotoagentuuri asutaja Charles Rado Doisneau enda teenistusse ja tal tuleb fotoreportaažide tegemiseks Prantsusmaal ringi reisima hakata. Nii teebki ta oma esimesed professionaalsed tänavafotod.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Robert Doisneau töötab Rapfo fotoagentuuris kuni Teise maailmasõja alguseni, mil ta peab astuma sõjaväkke. Prantsuse armees on ta nii fotograaf kui ka sõdur. Armees oli ta kuni 1940. aastani, seejärel kuni sõja lõpuni 1945. aastal kasutab aga ära oma joonistamis- ja graveerimisoskust ning võltsib Prantsuse vastupanuliikumise tarvis passe ja isikuttõendavaid dokumente.

1942. aastal kohtub Doisneau kirjastaja, tüpograaf, ajakirjanik ja kunstikriitik Maximilien Voxiga, kellele teeb hulgaliselt tellimustöid.

Tegevus fotograafina pärast Teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõja lõppu asub Robert Doisneau uuesti tööle vabakutselise fotograafina ja müüb fotosid mitmele väljaandele, sh Life, Le Point.

1945. aastal tutvub Doisneau Aix-en-Provence'is Blaise Cendrarsiga. Doisneau täidab seal Maximilien Voxi tellimust Album du Figaro tarvis. Blaise Cendrars on üks esimesi, keda paelub fotograafi huvi äärelinnaelu vastu ja kes julgustab Robert Doisneaud selles suunas edasi liikuma. 1949. aastal ilmunud raamat La banlieue de Paris (Pariisi äärelinn) kuulutab algust koostööle teiste kirjanikega.

1946. aastal liitub Robert Doisneau uuesti Rapho fotoagentuuriga, mille on taaskäivitanud Raymond Grosset. Grosset koondas agentuuri juurde mitu noort fotograafi, kes teevad juba ajakirjadele kaastööd, sh Édouard Boubat, Willy Ronis, Jean Dieuzaide, René Maltête, Janine Niépce, Sabine Weiss. Doisneau jääb agentuurile truuks karjääri lõpuni, olgugi et Henri Cartien-Bresson kutsub teda ka agentuuri Magnum Photos.

1946. aastal teeb Doisneau fotoreportaaže ka nädalalehele Action. Tänu Grosset'le allkirjastab Robert Doisneau 1948. aastal lepingu ajakirjaga Vogue moepiltide tegemiseks. Toimetajad ootavad, et ta tooks ajakirja värsket ja vabamat õhku, ent Doisneau ei naudi elegantses ümbruses ilusate naiste pildistamist. Talle meeldib öö- ja tänavaelu. Kui vähegi võimalik, põgeneb ta stuudiost ja pildistab Pariisi tänavatel rohkemgi kui seni. Koostöö Vogue'iga kestab 1951. aastani.

1947. aastal tutvub Doisneau Jacques Préverti ja Robert Giraud'ga. Alguse saab pikaaegne sõprus ja viljakas koostöö. Need on inimesed tema keskkonnast.

1960. aastal reisib USAs, kus teeb fotoreportaaže New Yorgist, Hollywoodist ja Palm Springsist.

1966. aastal reisib Kanadas ja teeb reportaaže Montréalist. Viibib mõne päeva ka New Yorgis.

1967. aastal teeb Nõukogude Liidust reportaaži pealkirjaga "50 aastat Nõukogude saavutusi".

1970. aastal pildistab koos Jacquis Dubois'ga Prantsusmaa kohalikke muuseume.

1970. aastateks on Euroopa muutunud ja toimetajad otsivad reportaaže, mis suudaksid tabada moodsat sotsiaalsust. Vana stiil on fotograafias asendunud uute stiilidega. Ajakirju suletakse ja uueks kangelaseks saab televisioon. Meediamaastikul toimunud ja toimuvatest muutustest hoolimata jätkab Doisneau töötamist. Muu hulgas teeb ta portreefotosid sellistest kuulsusest nagu Jean Cocteau, Pablo Picasso, George Braque, Alberto Giacometti ja Ferman Léger. Samuti teeb ta lasteraamatuid.

1975. aastal osaleb Robert Doisneau fotofestivalil Rencontres d’Arles.

1983. aastal saab Robert Doisneau riikliku tellimuse Prantsusmaa regioonide pildistamiseks.

Loomingule iseloomulikku[muuda | muuda lähteteksti]

Robert Doisneau arhiivis on üle 450 000 foto. Tema oskus tabada avalikus ruumis isiklikke, õrnu ja humoorikaid hetki jätab mulje, et need on jäädvustatud erilise pingutuseta, justkui möödaminnes. Doisneau oli loomu poolest tegelikult väga häbelik ja tagasihoidlik, ka tuli õige hetke tabamiseks sageli kaua tänavanurgal oodata.

Teda on mõjutanud Henri Cartier-Bresson, Eugène Atget ja André Kertész. Lastesse suhtus ta pildistamise ajal lugupidavalt ja tõsiselt. Seetõttu kannab ka mitu kooli Robert Doisneau nime.

Tema fotod ei ole kunagi kedagi naeruvääristanud, seetõttu ei tahtnud ta pildistada näiteks neid naisi, kelle pea oli sakslasega magamise pärast paljaks aetud. Veelgi enam, kui ta oli sõlminud 1948. aastal Vogue'iga moefotode tegemiseks lepingu, ei nautinud ta üldse ilusate naiste pildistamist. Robert Doisneau armastas pildistada tänaval ja kasutas selleks iga võimalust.

Robert Doisneau tööd ei kuulu klassikalise dokumentaalfotograafia alla. Isegi kuulsaim foto, "Hotel de ville'i suudlus", on lavastatud ja autor ei ole seda kunagi varjanud. Tegu oli tellimustööga ajakirjale Life.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Robert Doisneau abiellus Pierrette Chaumaisoniga 1936. aastal. Nad olid kohtunud 1934. aastal, kui Pierrette sõitis rattaga külas, kus Robert oli parasjagu puhkusel. Neil on kaks tütart, Annette (sündinud 1942) and Francine (sündinud 1947). Alates 1979. aastast kuni isa surmani töötas Annette tema assistendina.

Pierrette suri 1993. aastal Alzeimeri ja Parkinsoni tõve tagajärjel. Robert suri kuus kuud hiljem, 1994. aastal. Ta põdes ägedat pankreatiiti ja südame veresooned olid ummistunud. Annette kommenteeris: "Me võitsime küll kohtuprotsessid (mitu paarikest oli süüdistanud Robert Doisneaud ilma loata enda pildistamises, öeldes, et just nemad on fotol "Hôtel de ville'i suudlus"), aga isa oli väga šokeeritud. Ta avastas valede maailma ja see tegi talle haiget. "Suudlus" hävitas ta elu viimased aastad. Peale selle veel Alzeimeri ja Parkinsoni tõbe põdev ema, minu arvates on kohane tunnistada, et ta suri kurbusesse." Robert Doisneau ja tema abikaasa on maetud Raizeux' kalmistule teineteise kõrvale.

Robert Doisneau oli elanud kogu elu Lõuna-Pariisis (Gentillys, Val-de-Marne'is, Montrouge'is ja 13. piirkonnas.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

1947 Kodaki auhind

1956 Niépce'i auhind

1979 fotofestivali Rencontres d'Arles raamatuauhind raamatu "L'Enfant et la Colombe" (laps ja tuvi) eest

1980 fotofestivali Rencontres d'Arles raamatuauhind raamatu "Trois secondes d'éternité" (kolm igavikulist sekundit)

1983 Grand Prix national de la photographie

1986 Balzaci auhind

1984. aastal andis Prantsusmaa president François Mitterrand talle rüütliklassi Auleegioni ordeni.[1]

1991 Briti Kuningliku Fotograafiaühingu (Royal Photographic Society) auliige (HonFRPS)

1996 avati Gentillys Robert Doisneau auks temanimeline fotogalerii Maison de la photographie Robert Doisneau

Mitmed algkoolid (école primaire) on saanud nime Robert Doisneau järgi, Véretzis on Robert Doisneau nimeline kool (école élémentaire)

Boulogne-Billancourtis Renault' tehase kunagisel territooriumil on Robert Doisneau auks nimetatud üks tänav - Allée Robert Doisneau.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lynne Warren (2006). Encyclopedia of 20th Century Photography. CRC Press. lk 413. ISBN 978-0-415-97665-7.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]