Ristimärk

Ristimärk ehk ristimärgi tegemine ehk risti ette löömine (ladina keeles signum crucis, kirikuslaavi keeles крeстное знаменıе) on kristlusele omane usurituaal, parema käega tehtav ristikujuline palveliigutus, millega katoliku, õigeusu, anglikaani ja luteri kirikus tunnistatakse usku ristilöödud ja ülestõusnud Jeesusesse Kristusesse. Tihtipeale öeldakse ristimärgi tegemisel "Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel", kinnitamaks kolmainsuse tunnistamist. Ristimärk on ka õnnistamisliigutus. Samuti võib ristimärgi tegemine olla osa kaitsemaagiast.

Ristimärk eri konfessioonides

Ristimärgi tegemise viisis on konfessioonide vahel erinevusi.

Katoliku kirikus on suur ja väike ristimärk. Suure ristimärgi tegemisel puudutab usklik parema käe väljasirutatud sõrmedega laupa, rinda, vasakut ja paremat õlga, öeldes "In nomine Patris, et Filii, et Spiritus Sancti. Amen" (Matteuse 28:19 kirjakoha järgi "Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse"). Väike ristimärk tehakse kolme väikese ristikujulise liigutusena pöidlaga üle lauba, suu ja rinna.

Õigeusu kirikus ja kreekakatoliiklastel tehakse ristimärk kolme kokkupandud sõrmega: pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrmega, mis on koos välja sirutatud, sõrmusesõrm ja väikesõrm on peopesas. Kolm sõrme sümboliseerivad kolmainsust, kaks ülejäänut Kristuse kaht olemust. Usklik puudutab kolme sõrmega laupa, rinda, paremat ja vasakut õlga (õlad vastupidi katoliku kiriku tavale).

Venemaa vanausuliste kogukondades tehakse ristimärk kahe sõrmega ja kõverdatakse pihku pöial, sõrmusesõrm ja väikesõrm. Sellega jäid nad truuks vanemale Venemaal käibinud traditsioonile enne patriarh Nikoni reforme.

Vanades idakirikutes võidakse ristimärk teha vaid nimetissõrmega, nagu see oli kombeks 5. sajandil.

Luteri kirikus tehakse ristimärk nagu katoliku kirikus: väljasirutatud sõrmedega puudutades laupa, rinda, vasakut ja paremat õlga. Martin Lutheri Väike katekismus soovitab seda usklikul teha iga päev enne hommiku- ja õhtupalvet. Ajaloolistel põhjustel on ristimärk jäänud luterlikus jumalateenistuses kõrvale, kuna saksa keeleruumi kirikutavasid mõjutasid hilisemad kalvinistlikud hoiakud, kuid praegune luterlik kirik soovitab vanema traditsiooni taas kasutusele võtta.