Riia piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia
Riia linna vapp
Riia Jaani (Püha Ristija Johannese) kirik Skārņu ('Kitsas') tänaval, mis on ehitatud tõenäoliselt I piiskopilinnuse kabeli peale. Ka siin on sokkel laotud töödeldud dolomiidist. Vaade läänest

Riia piiskopilinnus, hiljem peapiiskopi linnus, oli praeguses Lätis Riia vanalinnas (Vecrīga)[1] asunud peapiiskopi residents-palee (varasel ajajärgul ka majandusmõis).

Linnus-residents on asunud eri aegadel kahes eri paigas. I linnus moodustas XIII sajandi algul koos Mõõgavendade ordu Georgenburgi (Jürgensburgi) linnusega ühise kvartali vanalinna idaosas, mis jääb tänapäeval Skārņu ('Kitsas'), Jāņa ('Jaani') ja Kalēju ('Sepa') tänava vahele. Kalēju tänava asemel oli keskajal Riia linna kirdepoolne linnamüür vastu Riia oja, kus asus varjuline laevasadam. II linnus asus XIII sajandi II veerandist kuni keskaja lõpuni Riia toomkirikust läänes, Miesnieku, Mazā Muzeja ja Palasta tänava piirkonnas täpselt lokaliseerimata asukoha ja suurusega krundil.[2]

Tänapäeval nimetatakse I piiskopilinnuse asukoha kvartalit Jāņa sētaks – Jaani hooviks ja kõrvalolevat I ordulinnuse kvartalit Konventa sētaks – Konvendihooviks.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

Jāņa sēta – Jaani hoov. Seal asus tõenäoline Riia I piiskopilinnuse kenasti dekoreeritud peavärav, kust pääses praeguse Skārņi ('Kitsa') tänava poolt linnuse hoovi. August 2010

I piiskopilinnus:

  • 1207 – Domus episcopi
  • 1215 – in domo episcopi[3]

II piiskopilinnus:

  • Curia domini archiepiscopi,
  • des bischoppes hof,
  • Des hern ertzbischops hof,
  • Dat Stift.[4]
  • Bischöfliche Stift, Bischöfliche Pfalz[3]

Täpsemalt teadmata on ka, kust kohast on tulnud Riia (Rīga) nimi. Arvatakse, et liivlastel oli keskaegse Riia külje all "Riia järv" – väike lahesopp, mida läti keeles hiljem Rīdzinaks kutsuti. Ka Läti Henrik ei oska selle kohta midagi öelda, arvates, et linna asutamiseks piiskopi poolt ostetud maatükk, kuna see veesoonte ja karjamaade tõttu vesine on, ladinakeelsest rigare '​st tuleneb. See tähendab niisutamist ja pesemist ning peaks osundama ristimispaigale.[5]

Pildil on kujutatud Riiat umbkaudu 1400 a. seisuga. Põhjapoolse linnamüüri ääres asetsevad kõrvuti vanad Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi kinnistud. Näha on vasemal Püha Jüri linnusekiriku kompleks ja paremal hilisem dominiiklaste Ristija Johannese kirik. Pilt Wilhelm Neumanni Riia ajalooraamatust.

On ka teine seletus. 1199, pärast ametisse pühitsemist läheb uus Üksküla piiskop Albert Ojamaalt (Gotland) Taani kaudu Saksamaale. Taanis külastab ta Lundi peapiiskoppi Absaloni, kuningas Knud IV ja tulevast kuningat hertsog Valdemari, et neilt abi ja õnnistust saada eelseisvaks algavaks ristiretkeks. Mida ta ka saab[5], esimeste ristisõdijate vägi koosneb Saksa, Taani ja Norra kaupmeestest, munkadest ja palveränduritest. Skånes Lundis olles on vägagi võimalik, et ta külastab seal ka 50 km kaugusel põhja pool asuvat Herrevadi kloostrit. See oli esimene tsistertslaste klooster Taanis ja Põhjamaades, asutatud juba 1144 ning tollal ka nende peaklooster, kuskohast algasid ja jätkusid kõigi teiste selle ordu kloostrite rajamised ja misjonitegevused. Tsistertslane oli teine Üksküla piiskop Berthold Schulte, samuti esimese Üksküla piiskopi Meinhard von Segebergi kaasvõitleja, Turaida preester, esimene Dünamünde ('Väinasuu') kloostri abt ja Eestimaa piiskop Theoderich ja arvatavasti ka piiskop Albert ise. Tollal, XII sajandi lõpukümnendil ehitasid just Herrevadi mungad kloostrist 15 km põhja pool asuvat Rya kihelkonnakirikut, mis on tänapäeval varemetes[6]. Rya '​ks nimetatakse ka vana Skånest ja Edela-Rootsist pärit lambatõugu[7], mis annab pika karvaga jämedakoelist villa (anglosaksi ryhae - 'jäme villakiud') ja millest valmistatud esemeid samamoodi kutsutakse (ryio hatter - 'peakate', ryghior ja ryorna - 'kangad kirikus ja laevavooderduses', rug - 'vaip'), sealhulgas ka piiskopi ülerõivaste kangast[8]. Kui nüüd piiskop Albert ikkagi oma asutatavale linnale nime pani, siis võis ta Herrevadist kindlasti inspiratsiooni saada. Üsnagi otseses tähenduses olid vastristitud ja veel ristitavad (liivlased ja ülejäänud paganad) otsekui lambakari, keda peab suunama, hoidma ja kasvatama ning kelle peakarjane piiskop Albert oli, aga kelle villaga ennast ka "katta" sai. Seda rõhutab Läti Hendrik oma kroonikas vägagi tihti.

Riia peapiiskopi vapp. Pilt Siebmacheri vapiraamatust, 1605

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskop Albert von Buxhövden alustas I piiskopilinnuse ehitamist kohe koos Riia linna asutamisega Riia linna idanurka sadamakoha lähedale ja arvatavasti pidi see olema enne Holmi linnusest lahkumist. II linnus rajati Riia linna läänenurka liivlaste käest ostetud ja seelide või kurelaste poolt maha põletatud kaluriküla asemele. Tollal jäi see Riia linna kaitsemüürist väljapoole.

Riia, Jāņa ('Jaani') tänav. Selle hoone kohal oli keskajal dominiiklaste kloostri klausuur, mille välissein võis ühtida piiskopilinnuse pikihoone kaguseinaga. Juuli 2017

Aastad 1200–1234, kui I piiskopilinnus kuulus piiskopile[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskop Albert von Buxhövden, Riia linna asutaja

1200. aastal sai piiskop Albert liivlastelt maatüki saksa kolonistide asula rajamiseks Väina (Daugava) jõkke suubuva Riia oja suudme äärde.[5] Koht oli hoolega valitud ja väga soodne: Riia oja moodustas seal laia suudme, mida isegi Riia järveks (lacus Riga) kutsuti ning mille järskude kallaste äärde said koged hõlpsalt randuda, ilma et oleks vaja olnud eraldi kaid ehitada. Ka oli sadam lääne- ja põhjatuulte eest hästi kaitstud[9]. Täpselt samasuguste looduslike tingimustega ja kohageograafiaga oli Saare-Lääne piiskopi Heinrich I poolt oma toomkapiitlile rajatud Vana-Pärnu piiskopilinnuse- ja sadamakoht[10].

1201. aastal piirati kolonistide poolt umbes 5,5 ha (pool keskaegsest Viljandi linnast) suurune poolringikujuline linna ala Riia oja ääres piirdemüüri või palktaraga.[11]

1202. aastaks tõi piiskop Albert oma toomkapiitli koos piiskopitooli ja katedraalkirikuga Riiga. Ilmselt siis kahe aastaga pidi olema linnuse esimene järk valminud. Suure tõenäosusega oli see juba algselt kivist hoone. Samal aastal hakati sinna kõrvale, mööda Riia oja ülesvoolu, rajama Mõõgavendade ordu Georgenburgi (paekivi ja dolomiidi kasutamise tõttu ka Wittensteiniks kutsutud) linnust. Pidid ju mõõgavendade rüütlid kaitsma piiskoppi ning turvama ja teostama kogu Liivimaa alistamise poliitikat. Algusaastatel tegutseti üsna üksmeelselt koos, ja lähestikku oli hea kiiresti reageerida olukorrale – vastavalt kas kaitseks või rünnakuks. 50 meetri kaugusele ordu- ja piiskopilossist ehitas linnakommuun endale Peetri kiriku – nii moodustus kolmest võimust linna administratiivne keskus.

Riia panoraam 1572. aastal. Esiplaanil Riia ordulinnusest paremal on ka kahe torniga piiskopilinnus

Piiskopilinnust on kirjalikult esmamainitud 1207. aastal, kui piiskop Albert võttis seal vastu Koknese vürsti Vjatško.

Aastatel 1207–1209 ehitasid palverändurid ümber ja kõrgendasid esialgseid Riia linnamüüre 6-7 meetrini. Müüri paksus küündis 1,8 meetrini. Ilmselt kõrgendati sealjuures ka I piiskopilinnuse loodemüüri.[12]

1209. aasta suvel tappis mõõgavend Wickbert[13] "piiskopihoovi" kõrval ordulinnuses (Curia S. Georgii) majalinnuse ülakorrusel mõõgavendade esimese meistri Vinno (Venno von Rohrbach)[3]. Võimalik, et nende õukonnaintriigide tõttu hakkaski piiskop Albert mõtlema eraldi asuva residentsi – linnuse peale.

Kuralased 1210. aastal Riiat ründamas. Voldemāra Vimbase maal

1210. aasta suvel ründasid kuralased Riiat, ja et kuralased seal asu ei leiaks, põletasid riialased maha linna lääneserva lähedal Väina jõe ääres paiknenud liivlaste kaluriküla.[14] Järgmisel aastal ostis piiskop Albert nende maad.

1211. aasta 25. juulil pandi piduliku tseremoonia käigus nurgakivi uuele Liivimaa kaitsepühakule neitsi Maarjale pühitsetud toomkirikule.[15] Võimalik, et samaaegselt hakati varemalt liivlaste käest ostetud ja väljaspool linnamüüre asuvale maatükile ehitama ka uut piiskopilinnust. Sama aktiga annetati toomkapiitlile maatükk Väina (Daugava) jõe kaldal uue linnamüüri ääres.

Aastatel 1211–1215 kõrgendati linna müüre veelgi: kõrgus küündis nüüd 10 meetrini ja paksus 2,5 meetrini.

1215. aasta 4. märtsil puhkes Riia linnas tulekahju, maha põlesid puidust linnamajad ja Maarja kirik kõige vanemas linnaosas, kannatada said ilmselt kivist piiskopilinnus ja -kirik ning tuli ulatus kuni mõõgavendade Jürgensburgi (St. Jürgenshof) kastelli kirikuni välja[16]. Piiskopilinnusest pidi põgenema ka piiskop Philipp Ratzeburgist, kelle eelmisel aastal Saksamaale siirdunud Albert oli Riiga oma asetäitjaks jätnud. Tulekahju levikule aitasid kaasa ka kitsad linnatänavad puit- ja vahvärkhoonestusega kvartalite vahel. Piiskopi- ja ordulinnusega külgnevale tänavale jäigi Kitsa (Skārņu) tänava nimi. Ilmselt kiirenes pärast seda uue linnuse ja kiriku ehitustööde käik.

Liivimaa linnused 1185-1230, Riia kohal on märgitud piiskop Alberti vana ja uus ringmüürkastelliga torn- või majalinnus ning mõõgavendade vana St. Jürgenshofi kastell-linnus
Riia Peetri kiriku esine plats 2013 aastal. Nende väiksemate eluhoonete vahelt läks I ordulinnuse ja I piiskopilinnuse vaheline piir. Suur hoone vasakul on endine Püha Jüri linnusekirik. Vaade edelast

1234. aasta 8. septembril kinkis Alberti järglane piiskop Nicolaus von Nauen oma vana residentsi – palee, mis asus Riia vanas linnaosas Riia oja ääres, koos juurdekuuluvate maadega Rooma paavsti legaadi Modena Wilhelmi soovil dominiiklaste ordule (Domini canes – 'jumala koerad'). Modena Wilhelm ise oli dominikaani munk. Sellest aktist on näha, et linnus oli pärast tulekahju täiesti taastamiskõlbulik. Linnuse edelaotsas asunud kabeli asemele ehitasid dominiiklased Püha Ristija Johannese (Jaani) kiriku[9].

Linnuste ajalugu XIV–XIX sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

1297. aastal, kui riialased Liivimaa ordu vastu üles tõusid, lõhkusid nad dominiiklaste Jaani kiriku katuse ja ehitasid sinna peale katapuldid, et sealtkaudu kõrvalasuvat ordulinnust pommitada.

1326. aasta 12. veebruarist on säilinud ürik, kus on mainitud väikseid väravaid II piiskopilinnuse ja toomkiriku surnuaia vahel. Siit nähtub, et piiskopihoov oli jagatud kivimüüriga kaheks eri kinnistuks, millest ühes valitses linnust koos majandushoonetega peapiiskop ning teises olevad toomkirik koos kloostri, surnuaia ja toomhärrade majadega jäi toomkapiitli hallata.[4]

1330. aastal ostsid dominikaani mungad I piiskopilinnuses asuva kloostri laiendamise eesmärgil Riia linnalt maatüki, mis jäi kloostri surnuaia ja endise Mõõgavendade linnuse kagumüüri vahele. Maariba olevat ulatunud Skārņi ('Kitsas') tänavalt kuni linnamüürini Kalēju tänava joonel. See tähendab, et mingi maatükk nende vahel pidi olema linna käsutuses juba piiskopilinnuse ja mõõgavendade linnuse tegutsemise perioodil. Siis ehitasid mungad ka väikseks jäänud kabeli ümber suuremaks kloostrikirikuks.

XIV sajandil müüriti I piiskopilinnuse alal oleva Ristija Johannese kiriku seina nende endi soovil kaks munka. Neile vee ja toidu andmiseks jäeti müüri sisse kitsas pilu. Sinna müüri äärde nad ka maeti.

1391. aastal leidis aset intsident seoses peapiiskop Johann IV von Zinteni ja Liivimaa ordu vahel lahvatanud tüliga, kui riialased keeldusid andmast piiskopile kahe piiskopihoovi kinnistu juurde kuuluva linnamüürivärava võtmeid, viidates oma turvalisusele. See viitab sellele, et peapiiskopi seisund ja autoriteet Riia linnas olid sageli ebakindlad.

Aastatel 14831491, kui käis sõda Liivimaa ordu ja riialaste vahel, lõhuti ja purustati I piiskopilinnuse hoonestuses asunud dominiiklaste klooster ja kloostrikirik peaaegu täielikult. Järele jäid ainult madalakslõhutud müürid, kiriku loodeportaal ja peaväravad. Lepingu järgi tuli sõja kaotanud Riia linnal – magistraadil ja linnakodanikel – klooster oma "kulu ja kirjadega" taastada. Sajandivahetuseks ehitatigi klooster uusgooti stiilis üles.

Stiilinäide taastatud Riia XIII sajandi linnamüürist. Kui see vahitorn flankeerib tugevalt väljapoole müüriliini, siis taoline kaitsemüüriga seotud I piiskopilinnuse valdustorn jäi enamjaolt sissepoole. Ka sellel tornil on sokkel laotud suurtest tahutud paekividest

XV sajandi allikate põhjal oli nn Piiskopikünkal asunud kivist müüriga piiratud II piiskopilinnuses (der Bischofshof) paleehoone (der Palas), Püha Bartolomeuse kabel ja hobusetallid. Palees sai vastu võtta ja sinna majutada poolsada inimest.

1495. aastal, peapiiskop Michael Hildebrandi ajal, toimusid II piiskopilinnuses ja kogu hoovis suured ümberehitustööd, mis läksid maksma 4000 Riia marka. Arvatavasti olid need ühed viimased põhjalikumad ehitustööd kinnistul.

1523. aasta Riia magistraadi otsusega dominiiklaste klooster ja kirik endise I piiskopilinnuse asukohas suleti ja "mustad mungad" aeti Riiast välja. Riiga jõudis reformatsioon. Mungad läksid 100 km mööda Väina jõge üles Koknese piiskopilinnusesse. Vabanenud kloostrihoonetesse tehti hobusetall ja lehmalaut, hiljem arsenal.[9]

Riia II piiskopilinnus. Oletatakse, et selle hoone all aadressil Miesnieki 12 asuvad tellistega võlvitud keldrid kuulusid algselt linnuses asunud hoonetele. Võimalik, et sellel kohal asus palee peahoone

1547. aasta tulekahjus hävis kogu kirdepoolne Riia nn Piiskopi linnaosa, sealhulgas toomkirik ja II piiskopilinnus. Linnust enam üles ei ehitatud ja ilmselt resideerisid järgnevad peapiiskopid põhiliselt oma kolmes väljaspool Riiat asuvas pealinnuses: Lemsalus, Raunas ja Kokneses.

1563. aastani, kuni oma surmani elas II piiskopilinnuse hoovis viimane peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern (ka von Brandenburg). Ilmselt siiski osa hoonestust tulekahju järel taastati.

1572. aastal koostatud Georg Brauni ja Frans Hogenbergi atlases "Civitates Orbis Terrarum" on pilt "Riga, die hauptt Statt in Lyfflantt". Esiplaanil vasakul on näha ka kahe torniga II piiskopilinnuse pikihoone, mis asub läänepoolse suure ümara suurtükitorni ja Riia ordulinnuse (Das Schlos) vahel. On ka teine ülesvõte sellest joonistusest, kus pikihoone katus ja tornid on sinised.

1582. aastal anti I piiskopilinnuse alal olnud endine dominiiklaste kloostrikirik läti kogudusele, kes pidas oma jumalateenistusi siiani Püha Jakobi kirikus. Kogudus laiendas ka kirikut aastatel 1587–1589 kagu suunas piki Skārņi tänavat.[9] Samal aastal annetas Rzeczpospolita kuningas Stefan Batory kogu II piiskopilinnuse hoovikompleksi alad Riia linnale, märkides, et ehitised selles on liiga vanad ja lagunenud.

XVI–XVII sajandil, kui lammutati toomkapiitli kinnistut ülejäänud Riia linnast eraldav müür, rajati selle kulgemise järgi ka praegune Riia Toomkirikust ida poolt mööduv Jauniela tänav. II piiskopilinnuse alal olevad tänavad tekkisid hiljem seoses linnamajade ehitamisega sinna.

1652. aastal andis Riia raad korralduse ehitada tema omandusse läinud II piiskopilinnus koos kõrvalhoonetega ümber leiva- ja leivavilja laoks. See ümberehitus kestis järk-järgult järgnevad 200 aastat.

Linnuste ajalugu XIX sajandist tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]

1828. aastal paigutati I piiskopilinnuse õuele, nn Jaani hoovi politseikasarmud, mis olid seal kuni XX sajandi alguseni. Siis kutsuti õue Politseihooviks.

1877. aastal müüs Riia linn II piiskopilinnuse hoonestusest ümberehitatud laohoone eraomanikele sinna elumajade ehitamiseks. Järgmisel aastal praeguse Muuseumi tänava ja Väina (Daugava) jõe vahel olnud ait-laohoone lammutati. Alles võis jääda ilmselt osa keldreid ja vundamente. Linnuse ühe majandushoone sein sai Miesnieku tänava 12 elumaja seinaks. Lammutamise aja tegid linnuse huvipakkuvate ehitusdetailide kohta märkmeid arhitekt Nikolai Bokslaff ja kunstnik Julius Dering, kuid lammutatava vana lao kohta keegi kahjuks mõõtmisi ei teinud ega plaane ei koostanud.

1930. aastal lammutati I piiskopilinnuse alal oleva Jaani kiriku kõrvalt üks vana hoone, et ehitada sinna uus pastoraat. Selle alt leiti vanad keldrid ja kõrvalt I korruse põranda alt 2 romaani stiilis ümarsamba alust ja fragmente väga vanast müürilaost.[9]

1938. aastal lammutati I piiskopilinnuse hoovi kirdeküljel asunud hoone, kus oli vanim lätikeelne kool. Selle maja seintest tuli nähtavale vana linnamüür, mis oli ka ühtlasi piiskopilinnuse kirdemüür. See rekonstrueeriti aastatel 19571969 arhitekt E. G. Slavietiese projekti järgi.

1962. aastal avastati arhitekt Tatjana Vitola tehtud eelprojekteerimisega seotud väljakaevamistel Jaani (Püha Johannese) kiriku all kaks paksust dolomiidist seinafragmenti. Need arvatakse olevat I piiskopilinnuse kabeli seinad.

1968. aastal leiti Jaani tänava (Jāņa iela) nr 3 maja hoovipoolse osa all võimsad dolomiidist vundamendid, mis on ühel liinil kunagise linnamüüriga ja peaksid kuuluma I piiskopilinnuse valdustornile. Seal kõrval oli ilmselt ka väike värav piiskopihoovist otse sadamasse.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõlemad piiskopilinnused ei olnud arvatavasti traditsioonilised linnus-kaitseehitised, vaid pigem madala hoovimüüri ja tänavaäärsete hoonetega ümbritsetud ja ilma ümbritseva vallikraavita kvartaliõued. Siiski oli esimeses piiskopilinnuses peahoonel vastu linnamüüri ka nelinurkne torn ja teisel piiskopilinnusel peahoone otstes ümartornid.

I piiskopilinnuse ehitusajaks arvatakse aastaid 1201–1215, II linnusel 1215–1234. Nappide andmete põhjal ja lähedase ehitusaja tõttu tunduvad mõlemad linnuse peahooned olevat olnud ühestiililised kahekorruselised pikihooned, mille ühes otsas oli kabel (linnusekirik).

I piiskopilinnuse maa-ala mõõdud arvatakse olevat 50 × 60 meetrit, plats seega üldpindalaga 300 m². 1968. aastal avastatud linnusetorni keldriruumide järgi leiti torni põhiplaani mõõtudeks 10 × 12 meetrit. Oletatakse, et I ehitusjärgus oli kastellilaadne hoov, mille nurgad asetsesid põhiilmakaarte suunas. Kastelli idanurka kerkisid iseseisvate rajatistena neljakandiline valdustorn ehk nn donjon ja lõunanurka kabel, mis hiljem ühendati nende vahele ehitatud pikihoonega, kus olid juba refektoorium, kapiitlisaal ja piiskopi eluruumid.[9] Ilmselt pidi piiskop seal elama kuni II piiskopilinnuse esimeste rajatiste valmimiseni 1230. aastatel.

Tähelepanuväärne on I piiskopilinnuse juures säilinud hoovi peavärav, mida kaunistab profiiltellistest laotud kujund ümber värava-ava, mis meenutab piiskopi peakatet mitrat. Piiskopimütsi kujutist on keskajal ehitiste juures mõnelgi pool kasutatud, nagu näiteks Brandenburgi piiskoppide residentsi Ziesari piiskopilinnuse valdustorni katuse juures. Tõsi, see pärineb küll XVI sajandist[17], kuid ilmselt jätkab vanu ehitustraditsioone. Ka tumedamate tellistega laotud muster väravaehitisel leidis kasutamist juba XIII sajandil nii sakraal- kui ka kaitseehitistel, nagu näiteks Lätis Volmaris (Valmiera) 1283. aasta paiku rajatud Püha Siimeoni linnakiriku torni seintel.[18]

Arhitekt Nikolai Bokslaff, kes 1878. aastal jälgis II piiskopilinnuse tõenäolise leivalaoks ümber ehitatud peahoone lammutamist, kirjeldab, et "suunaga piki Väina (Daugava) jõe kallast avanes suure saalruumi vare, mille seintel oli märgata võlvkaarte jälgi, mis toetusid ornamenteeritud soklikandadele. Pilastrite vahel seintel olid näha suured kinnimüüritud ümarkaarsete sillustega aknaavad. Aknaservad on laotud suurtest töödeldud paekiviplokkidest". Oma kujult paistavad need suured aknad sarnanevat Riia I ordulinnuse Püha Jüri kabeli akendega, millest võiks järeldada, et tegemist oli samal ajajärgul XIII sajandi I poolel rajatud II piiskopilinnuse pikihoone kabeliga.

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna enamik linnuserajatistest on juba keskaja lõpul riialaste poolt maha lammutatud ja allesjäänu hiljem tugevasti ümber ehitatud, siis on mõlemast linnusest alles vaid maapõues ja eri kvartalites asuvate elumajade keldrikorrustel vundamendi- ja keldrimüürid ning eluhoonete seintes on kohati järel ka I korruse müüritist. Linnuste vundamendid on laotud suurtest tahutud paekiviplokkidest, mille poolest on need muust müüritisest kergesti eristatavad.

Lätlaste ja sakslaste koostöös on viimastel aastatel üritatud restaureerida ja taastada Jāņa sēta ('Jaani hoovi') ja kõrvaloleva Konventa sēta ('Konvendihoovi') kvartalite hoonestust.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://balticmaps.eu/?lang=lv&centerx=524111.9711849016&centery=6313559.376584125&zoom=7&layer=map&ls=c Läti kaart
  2. http://balticmaps.eu/?lang=lv&centerx=506547.63200948783&centery=6311667.766474907&zoom=0&layer=map&ls=c Riia kaart
  3. 3,0 3,1 3,2 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 32
  4. 4,0 4,1 http://www.castle.lv/latvija/epz2.html Rimša castle
  5. 5,0 5,1 5,2 Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 35
  6. https://web.archive.org/web/20170807024253/http://www.kyrkoguiden.se/skane_245_text.html Kyrkoguiden
  7. Eva-Marie Stålhammar, Zofia Kurowska. "Sheep Breeding in Sweden". Retrieved 2007-12-17.
  8. Inger Estham, "Upplands äldre ryor", Årsboken Uppland 1963
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 http://www.castle.lv/latvija/epz1.html Rimša castle
  10. Saare-Lääne piiskopiriik ja Haapsalu piiskopilinnus, Läänemaa muuseumi toimetised, Haapsalu 2013, "Kui piiskop polnud veel Haapsallu jõudnud", Kaur Alttoa, lk. 22-25, ISBN 978-9985-9653-8-2
  11. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 37
  12. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 31
  13. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 95
  14. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 107
  15. http://www.doms.lv/info/?mnu_id=50 Rīgas doms vēsture
  16. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk 153
  17. http://www.burg-ziesar.de/de/ Burg Ziesar
  18. http://www.latvia.travel/lv/apskates-vieta/valmieras-svsimana-baznica Latvia traavel