Rihukanalased
| Rihukanalased | |
|---|---|
 Kalkun-rihukana (Alectura lathami) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Alamklass |
Nüüdislinnud Neornithes |
| Infraklass |
Uuduslõugsed Neognathae |
| Ülemselts |
Galloanserae |
| Selts |
Kanalised Galliformes |
| Sugukond |
Rihukanalased Megapodiidae Lesson, 1831 |
| Perekonnad | |
.jpg)
Rihukanalased (Medapodiidae) on sugukond kanaliste seltsis.
Rihukanalased on jässakad, keskmise suurusega kana sarnased linnud, kelle pea on väike kuid jalad suured. Nende nimetus (Megapodiidae) tähendab sõna otseses mõttes "suurjalga" (kreeka keeles: "Mega" = suur; "poda" = jalg). Kõik rihukanalased on maapinnal tegutsevad ja asustavad metsasid, välja arvatud kõnnu-rihukana. Enamik liikidest on pruuni või musta värvi hundsulestikuga. Kõik liigid on pärast koorumist, lindude seas erilisena, väga hästi arenenud ega vaja vanemate hoolitsust. Koorudes on nende silmad avatud, koordinatsioon ja lihased hästi arenenud, tiivasuled olemas ning keha katavad üleni pruunid udusuled. Tibud on kohe võimelised jooksma ja lendama.[1]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Rihukanalased on keskmise kehasuurusega maismaalinnud, kellel on suured jalad ja teravad küünised. Kehapikkus on vahemikus 28–70 cm. Suurimad liigid kuuluvad perekondadesse Alectura ja Talegalla. Väiksemad rihukanad on mikroneesia rihukana (Megapodius laperouse) ja punaselg-rihukana (Eulipoa wallacei). Kõigil rihukanalastel on väike pea, lühike nokk ja ümarad suured tiivad. Lennuvõime erineb liigiti – mõned on väga head lendajad, teised väldivad lendamist. Nende tagumine varvas on esimestega samal tasemel, see tunnus on ühine sugukonnaga hokolased (Cracidae). Kõigil teistel kanalistel asub tagumine varvas esimestest kõrgemal.[2]
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Rihukanalased elavad Australaasias: Vaikse Ookeani lääneosas, Austraalias, Uus-Guineas ja Indoneesias Wallace Line'i saartest ida pool. Samuti Bengali lahe saarestikel nagu Andaman ja Nicobar. Koos inimeste saabumisega piirkonda on rihukanalased hävinud Fidži, Tonga ja Uus-Kaledoonia saartelt.[3]
Käitumine ja ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Rihukanalased on tugevad eraklikud linnud, kes ei hau oma mune ise vaid matavad kõdukihi alla. Munad on erilised oma väga suure rebuosa poolest, mis moodustab 50–70% muna massist.[4] Rihukanad on tuntud oma suurte kõdumaterjalist koosnevate pesakuhilate poolest. Pesade eest hoolitseb üksnes isaslind, lisades vajadusel lehti, oksi, rohtu või eemaldades seda kuhilast, kui temperatuur liiga kõrgele tõuseb. Mõned liigid munevad oma munad vulkaanilise tuha alla, kus munad hauduvad termilise soojuse käes, teised munevad päikesepaistele avatud liivaküngastele, kus mune hoiab sobiva temperatuuri juures päikesekiirgus. Üksikud liigid kasutavad vastavalt vajadusele eri strateegiaid.[3] Vanemhoole puudumine tõstatab küsimuse, kuidas linnud tunnevad suguküpsuse saabudes ära oma liigikaaslased, teiste kanaliste puhul kinnistab imprintingut vanema olemasolu. Viimased uuringud viitavad asjaolule, et oma liigi visuaalsele äratundmisele aitavad kaasa instinktid, iga liik tunneb ära just oma liigile omased liigutused.[5]
Rihukanalaste tibudel puudub munahammas, millega munakoor purustada, selle asemel kasutavad nad munakoorest välja rabelemiseks oma tugevaid jalgu. Jalgade abil ronivad tibud, jalad ees, välja ka pesakuhilast. Koorunud tibud on kohe võimelised lendama ja jooksma. Vanemad nende eest ei hoolitse.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Starck, J.M., Ricklefs, R.E. (1998). Avian Growth and Development. Evolution within the altricial precocial spectrum. New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-510608-3.
- ↑ del Hoyo, J.; Elliott, A.; Sargatal, J. (1994). Handbook of the Birds of the World. Volume 2: New World Vultures to Guineafowl. Lynx Edicions. ISBN 84-87334-15-6.
- ↑ 3,0 3,1 Steadman D, (2006). Extinction and Biogeography in Tropical Pacific Birds, University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-77142-7
- ↑ 4,0 4,1 Starck, J.M. & Sutter E. (2000). Patterns of growth and heterochrony in moundbuilders (MEgapodiidae) and fowl (Phasianidae). Copenhagen: Journal of Avian Biology, 31. pp. 527–547.
- ↑ Göth, A., & Evans, C. S. (2004). Social responses without early experience: Australian brush-turkey chicks use specific visual cues to aggregate with conspecifics. Journal of Experimental Biology, 207. pp. 2199–2208.