Richard Maasing

See artikkel räägib sõjaväelasest; vaimuliku kohta vaata artiklit Richard Ferdinand Masing

---

Richard Maasing
Sünniaeg	28. juuli 1896 Vorbuse vald, Tartumaa
Surmaaeg	10. aprill 1976 Stockholm, Rootsi
Teenistus	Venemaa Keiserlik armee Eesti sõjavägi
Auaste	kolonel
Juhtinud	62. löögipataljon Sõjavägede Staabi II osakond 1. Jalaväerügement
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda
Autasud	Püha Georgi rist Püha Georgi orden Püha Vladimiri ordeni 4. järk mõõkadega Vabadusristi I liigi 3. järk Karutapja ordeni III klass Valge Roosi ordeni komandör Mõõgaordeni komandör

Richard Maasing VR I/3 (kuni 1938 Richard Masing, 28. juuli 1896 Vorbuse vald, Tartumaa – 10. aprill 1976 Stockholm, Rootsi) oli Eesti sõjaväelane (kolonel) ja publitsist, Eesti sõjaväeluure juht aastatel 1934–1939.

Ta tegi koostööd mitme riigi luuretega, Saksa Abwehri, Inglise MI6 (agent nr 43931), rootslastega ja jaapanlastega (Eesti luure teadis ka mis Siberis toimub), samas ei sidunud end ühegagi. Ta oli ettenägelik, ei võtnud liigseid riske ega kukkunud sisse.

Noorpõlv

Richard Maasingu isa töötas aktsiisiametnikuna Venemaal, ta õppis Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, 1908. aastal sai isa koha Lätimaal ja õpingud jätkusid Miitavi gümnaasiumi, gümnaasiumi lõpetas Riias.

Esimeses maailmasõjas

Esimeses maailmasõja ajal õppis Richard Maasing 1915. aastal Vilno sõjakoolis Leedus, mille ta lõpetas 1. veebruaril 1916. Pärast sõjakooli lõppu määrati teenistusse 39. Siberi kütipolku, Barnauli linna Siberisse. 1916. aasta sügisel saadeti R. Maasing 248. jalaväepolku Poolamaale ja määrati õppekompanii ülema abiks ja roodu ülemaks alamleitnandi auastmes. 248. jalaväepolgu ülem oli eestlane polkovnik Raudsepp. Mais 1917 määrati R. Maasing 62. löögipataljoni ülemaks. See pataljon allus 62. diviisi ülemale. Oktoobris 1917 tuli 62. diviisi staabiülemaks polkovnik Johan Laidoner. Samal ajal määrati R. Maasing 62. diviisi staapi operatiivadjutandiks ja sellega polkovnik Laidoneri otseseks alluvaks. Nii algas ta pikaajaline koostöö ja sõprus J. Laidoneriga.

1917. aasta detsembri keskel lahkus polkovnik Laidoner 62. diviisi staabist ja sõitis Eestisse. Vene võimud ei andnud aga luba R. Maasingule Eestisse sõiduks. Veebruaris 1918 algas Saksa vägede üldine pealetung Vene rindel. 62. diviis piirati ümber, Maasing vangistati ja viidi sõjavangina Saksamaale. Novembris 1918 puhkes Saksamaal novembrirevolutsioon ja vene sõjavange hakati sundkorras Venemaale saatma. Vangilaagris sattus kokku kapten Paul Lillega (hiljem kindral ja sõjaminister Eestis), kellega said loa siirduda Eestisse. 1918. a. novembri lõpul jõudsid koos kapten Lillega Tallinna.

Eesti Vabadussõjas

Eesti Vabadussõja alguses 8. detsembril 1918 jõudis Petrogradist üle Soome Eestisse polkovnik Laidoner. 14. detsembril 1918 määrati polkovnik Laidoner Operatiivstaabi ülemaks (ning seejärel 23. detsembril 1918 Sõjavägede Ülemjuhatajaks). Samal 14. detsembril 1918 tegi Laidoner ettepaneku Maasingule tulla tema adjutandiks, millega too ka nõustus.

Vabadussõja ajal oli Maasing sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri adjutant, kuid sealhulgas täitis vahel ülesandeid, mis ületasid tavalise adjutandi kohustused. R. Maasing pidas läbirääkimisi 1919. aastal Pihkva rindel punaste väeosade juhi Aintsiga Eesti punadiviisi ületulekuks Eesti poolele, mis ka teostus.

Tegevus pärast Vabadussõda

1920. aasta märtsis likvideeriti sõjavägede ülemjuhataja staap ja Maasing määrati sõjaväeliseks esindajaks Läti ja Leedu armeede juurde asukohaga Riias, kus ta tegutses kuni 1922. aastani.

1922. aastal soovis astuda Eesti kõrgemasse sõjakooli ja lahkus omal palvel sõjaväeesindaja kohalt. 1925. aastal lõpetas kõrgema sõjakooli, misjärel määrati käskudetäitjaks ohvitseriks Sõjavägede Staapi.

1928. aastal määrati ta uuesti sõjaväeesindajaks Läti ja Leedu sõjavägede juurde, kus teenis aastail 1927–1928 Lätis ja 1928–1930 Leedus.

1930. aastal tuli tagasi Eestisse, kus töötas Kaitsevägede Staabi II osakonna A jaoskonna ülemana ja 1932. aastast 1. Jalaväerügementi I pataljoni ülemaks Narva.

Tegevus sõjaväeluure juhina

Märtsis 1934 nimetati ta Sõjavägede staapi 2. osakonna ülemaks ning tegutses Eesti Sõjavägede Staabi II osakonna ülemana 1. aprillist 1934 kuni 1. aprillini 1939.

MI6 sai R. Maasingult andmeid sakslaste kohta ning sama info läks ühtlasi tema sõbrale, Jaapani sõjaväeatašeele Stockholmis kindral Makoto Onoderale. Maasing tegi Onoderaga koostööd alates 1937. aastast. Kolonel Maasingu juhitud Eesti sõjaväeluure omas siis mitut agentide võrku Nõukogude Liidus ja nõustus mõistliku rahalise toe eest jagama luureinfot jaapanlastega. Eestlastel oli infot isegi Nõukogude Liidu Aasia-osa kohta ja Maasing müüs seda 5000 dollari eest aastas.

Eestist lahkumine

Aprillist 1939 teenis ta Sõjavägede Staabi ülema 1. abina (teine abi oli kolonel Eduard Ahman).

28. septembril 1939 kirjutati Moskva diktaadi kohaselt alla baaside leping ja 1. oktoobril 1939 määras Vabariigi Valitsus komisjoni "Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise lepingu" sõjaliste üksikasjade kindlaksmääramiseks. Komisjoni esimeheks määrati kindral Nikolai Reek ja komisjoni abiesimeheks kolonel Maasing. 2. oktoobril 1939 tuli Tallinna Nõukogude Vene komisjon eesotsas marssal Kirill Meretskoviga. Juba esimesel delegatsioonide koosolekul selgus, et Nõukogude Vene komisjon ei soovi mingit kahepoolset kokkulepet, vaid nõudis, et Eesti komisjon võtaks Moskva nõudmised vastu sisuliselt muutmata. Need nõudmised esitati koos ähvardustega. Eesti komisjoni katsed resoneerida N. Vene komisjoniga ei annud tagajärgi. Ähvardused vaid suurenesid. 7. oktoobril nõudis marssal Meretskov ähvardustega Moskva nõudmiste vastuvõtmist ja kokkuleppe allakirjutamist. Mina protesteerisin selle vastu öeldes, et see kokkulepe kujuneb Eesti okupeerimiseks ja deklareerisin, et sarnases olukorras ei saa ma olla komisjoni liige ja sellisele, ähvardustega pealesunnitud kokkuleppele mina oma allkirja ei anna. Oma sõnul: "et pääseda lepingule allakirjutamisest", lahkus Richard Maasing Eestist 9. oktoobril 1939.

1939. aasta 9. oktoobri hommikul põletas ta ära oma arhiivi ja kartoteegi kõigi salajaste paberitega ja isikute nimekirjadega, mis olid staabiteenistuse ajal (5 aastat 2. osakonna juhina ja hiljem kaitsevägede staabi ülema esimese abina) kogunenud. Esialgu arvati, et ta põgenes autoga koos abikaasa ja pojaga Läti ja Leedu kaudu Saksamaale, kuid Maasingu enda andmetel lahkus ta merd pidi tavalise reisilaevaga. "2. osakonna ülemana olid mul teada nii meie maapiiril kui ka Tallinna sadamas augud, kust ilma tolli-, politsei- ja passikontrollita sai läbi pääseda. Nende aukude kaudu oli mul vahel vaja oma ameti huvides inimesi välja saata. Seda auku sadamas kasutasin nüüd ise. Saatsin enne oma abikaasa ja poja laevale. Ise tulin laeva 10 minutit enne laeva lahkumist Tallinna sadamas. Kõik toimus hästi, nagu kavatsetud, ilma häireta ja takistuseta. Sõitsin Stralsundi ja sealt edasi Stockholmi, nagu oli mu kodumaalt lahkumise plaan ette näinud."

Teine maailmasõda

Maasing peatus Berliinis, kust külastas Soomet, Rootsit, Norrat ja Ungarit. Maasing edastas MI6-le ja Jaapani sõjaväeatašeele andmeid sakslaste kohta. Jaapanlase kindral M. Onoderaga oli Maasing koostöös alates 1937. aastast. Maasingule maksti 5000 USA dollarit aastas. Suvel 1940 kolis Maasing Stockholmi.

Saksa-Vene sõja alguse lähenedes tuli talle kutse Soomest, tolleaegselt Soome kaitseväe staabi 2. osakonna (sõjaväeluure) ülemalt Melinilt – asuda Soome. "Neil oli vaja Vene olusid tundvat spetsi ja mulle anti soome armee ohvitseri munder ja käsundusohvitseri tiitel, kellena viibisin hiljem ka Soome vägede ülemjuhataja Marssal Mannerheimi staabis Mikkelis." Jätkusõda ajal tuli Eesti ohvitsere Saksamaalt Soome eesotsas L. Jakobseniga, kes oli meie sõjaväe esindaja Saksamaal. Tuli ka kolonel Villem Saarsen ja mõningaid teisi nooremaid ohvitsere-eestlasi. Soome 2. osakonna ülem sai palju abi eesti nooremailt ohvitseridelt, kes käisid okupeeritud Eestis või tõid sealt teisel viisil häid informatsioone Soome."

Kui Eestis algas Saksa okupatsioon ja Tallinn vallutati, sai Eestis alul Saksa kõrgemaks ülemaks Väegrupp Nord tagalapiirkonna ülem kindral Franz von Roques, kelle tiitel oli "tagala ülem" ja kelle staap asus Tallinnas Kuld Lõvis. Kolonel Maasing komandeeriti Soomest kohe Tallinna nimetatud kindrali juurde.

Pärast sakslaste kaotust Stalingradis hakkas Maasing MI6-le kirjutama raporteid peamiselt punaarmee kohta. Superspioon Kim Philby oli oma töötaja kaudu nõudnud R. Maasingult allikate paljastamist, millest eestlane keeldus. 1944 oli Londonis teada ka koostöö Jaapanlastega ja Maasingule esitati ultimaatum – anda allikad välja või töösuhe lõpeb. Maasing vastas, et teabe hankimine Saksa kavatsuste kohta on "kõige raskem, ohtlikum ja tänamatum töö". Arvatavalt K. Philby paljastas R. Maasingu venelastele. Eesti Riigiarhiivis asuvast Maasingu toimikust selgub et 1942. aastast teadsid venelased temast kõike. Aastatel 1935–1936 maksis MI6 talle 25 naela kuus ja 1939. aastal 42 naela kuus.

Paguluses

Pärast sõda oli MI6 ja Ameerika luure kaastöölisel Richard Maasingul Eestis agentluurevõrgustik ja ta sai Eestist pidevalt teavet. 1947 püüdsid Tallinna julgeolekutöötajad temaga ühendust võtta, sest lootsid teda värvata (õemehe Nõukogude armee majori Jaan Kristjuhani abil), aga katse luhtus.

Richard Maasing oli Eesti Ohvitseride Kogu Rootsis esimene esimees (1959), hiljem auliige.

Isiklikku

Abikaasa Ludmilla (neiuna Männa, abiellusid 1923); poeg Iva-Maldus (sündinud 1930).

Teosed

• Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, EMP 1962

Kirjandust

• Kristian, A. Kol. Richard Maasing in memoriam. // Eesti Päevaleht (Stockholm, Rootsi), 1976, 28. apr., nr 31, lk 4

Välislingid

• Ohvitseride andmekogu
• Sissekanne Väliseesti isikuloolises andmebaasis (VEPER)
• Salajane, täiesti salajane.., Kultuur ja Elu
• Pekka Erelt. Mees nagu parimast spioonifilmist Ekspress.ee, 8. jaanuar 2011