Res publicae

Res publicae ehk avalikud asjad olid Vana-Roomas esemed, mida põhimõtteliselt saaks omandada, kuid mis on mõeldud kasutamiseks kõigile (nagu jõekaldad, mis on rahvaste õiguse järgi mõeldud kasutamiseks igaühele) ja seetõttu ei kuulu need kellelegi. See tähendab, et need asjad on väljaspool inimeste eraomandit ehk res extra nostrum patrimonium. Sinna kuuluvad ka jumalikud asjad (Res divini iuris), mis ei kuulu kellelegi.

Res publicae mõistet on selgitanud Rooma 2. sajandi jurist Gaius oma teoses "Igapäevased asjad ehk Kuldsed [sõnad]", mis on edasi antud "Digestas" (Dig. 1.8.5.pr): Riparum usus publicus est iure gentium sicut ipsius fluminis. Itaque navem ad eas appellere, funes ex arboribus ibin atis religare, retia siccare et ex mare reducere, onus aliquid in his reponere cuilibet liberum est, sicuti per ipsum flumen navigare. Sed proprietas illorum est, quorum praedilis haerent: qua de causa arbores quoque in his natae eorundem sunt. 'Jõekallaste kasutamine on rahvaste (loomu)õiguse alusel avalik nagu ka jõe enda [kasutamine]. Seega on kõigil vaba voli laeva kalda poole suunata, köitega seal kinnitada, võrke kuivatada ja merest välja tõmmata ning koormat sinna [kaldale] laadida, nagu ka mööda jõge ennast sõita. Aga omandiõigus [kallaste üle] kuulub neile, kelle maatükid ulatuvad jõeni: sel põhjusel kuuluvad neile ka puud, mis seal kasvavad.'

Üldiselt jaotati asjad esmalt nendeks, mis allusid jumalikule ja inimlikule õigusele. Inimlikule õigusele alluvad asjad olid kas avalikus või eraomandis. Kõik asjad jagunesid ka kehalisteks ja kehatuteks asjadeks.

Vaata ka

• Res universitatis