Renault 4

Allikas: Vikipeedia
Renault 4
1984. aasta Renault 4 GTL
Tootja Renault
Alias Renault R3
Renault R4
Tootmine 1961–1992 (kuni 1994 Sloveenias)
Keretüüp 2-ukseline pikap
2-ukseline kaubik
5-ukseline universaal
Paigutus ees-keskmootor ja esivedu

Renault 4 (hüüdnimega 4L (Quatrelle)) on väikeauto, mida toodeti aastatel 1961–1994. See on üks suurima läbimüügiga Prantsuse automudel.

Pikka aega oli Prantsusmaa populaarseim odavauto Citroen 2CV, mis tuli esmakordselt välja 1948. aastal. Renault oli 12 aasta jooksul uurinud 2CV eeliseid ja puudusi. 2CV oli teinud auto kättesaadavaks madalama sissetulekuga prantslastele, eriti maaelanikele, kelle jaoks oli see ka töövahend, see oli disainitud enne teist maailmasõda, kui Prantsusmaal oli suur maarahvastik ning riigi maanteed olid kehvas seisukorras – kiirus ei olnud oluline, tähtsamad olid sõidumugavus, raske maastiku läbimine, lihtsus ja ökonoomsus (üheks auto disaininõudeks oli, et sellega pidi saama sõita üle värskelt küntud põllu ilma, et ükski muna katki läheks).

1950. aastate lõpuks hakkas 2CV aga vananema, kuna Prantsusmaa linnastus kiirelt ja maadepartemangude rahvaarv hakkas langema; lisaks maanteede seisukord paranes ja hakati ehitama ka kiirteid (Autoroute); põllumajandus muutus rohkem mehhaaniseerituks ning vähenes väiketalude arv, mille jaoks 2CV oli mõeldud. Odavuse ja ökonoomsuse tõttu oli 2CV populaarne ka linnades ja alevites, kuid kuna auto oli disainitud rohkem maaelanikele, ei olnud see linnaautona hea ja 1950. aastate lõpuks oli auto tippkiirus vaid 70 km/h, selle õhkjahutusega kahesilindrine mootor oli vastupidav ja ökonoomne, kuid väga mürarikas ja kehva suutlikkusega. Kuigi 2CV vedrustus tagas mugava sõidu, oli see mehaaniliselt keeruline ja paljude liikuvate osadega, mida tuli tihti hooldada ja määrida juba iga 1500 km tagant. Ka auto disain oli vananenud, kere oli suhteliselt kitsas. Kui 2CV oli disainitud suure majanduskriisi ajal, siis 1960. aastateks oli Prantsusmaal suur majanduskasv ja inimesed soovisid juba modernsemaid autosid.

1956. aastal algatas Renault' president Pierre Dreyfus projekti disainimiseks tagamootoriga 4CV järglane, mis konkureeriks Citroen 2CVga ja rahuldaks enamuse ostjate nõudeid, olles pereauto, naise auto, taluniku auto või linnaauto. Renault 4 jagas palju disainijooni 2CVga – esirattavedu, sõltumatu vedrustus, lihtne kere vähima varustusega, palju ruumi, eemaldatavad istmed. Renault aga uuendas seda, lisades vesijahutusega neljasilindrise mootori, mis oli rafineeritum ja parema suutlikkusega, tippkiirusega üle 100 km/h; vedrustus koosnes väändvedrudest, mida polnud vaja hooldada nii tihti; kere, mida turustati kui lühikest universaali, kuid oli üks esimesi luukpärasid, oli praktilisem ja seal oli varasemast rohkem ruumi reisijatele ja pagasile.

Juulis 1961 läksid tootmisse samaaegselt Renault mudelid 3, 4 ja 4L. Autodel oli sama kere ja mehaanilised osad, kuid R3-l oli 603 cm3 22,5-hobujõuline mootor ja R4-l 747 cm3 mootor (26,5 või 32 hj, sõltuvalt hinnaklassist ja karburaatori tüübist). Mudelinumbrid vastasid Prantsuse maksuhobujõududele (CV, chevaux vapeur) – R3 oli 3- ja R4(L) 4-maksuhobujõu klassis. R3 maksis 1961. aastal 40 franki vähem kui odavaim 2CV, sellel olid neli külgakent, värvitud kaitserauad ja esivõre, lihtsustatud armatuurlaud, üks päikesesirm, puudus isegi klaasipuhasti. Sama oli ka R4-l, samas R4L, millel oli kuus külgakent, kroomist kaitserauad ja esivõre, vähem spartalik interjöör, maksis 400 franki rohkem kui R4. Autod ise maksid ligikaudu 5000–5500 uut franki. R3 ja R4 baasmudeleid suuresti ei ostetud ja nende tootmine lõpetati juba oktoobris 1962. R4L-ile pakuti ka "super" (mõnel turul "de luxe") varianti, millel oli 845 cm3 Renault Dauphine'i mootor. Uueks baasmudeliks oli nüüd R4, kuid R4L oli populaarsem. 1965. aastaks oli "R" mudelinimest eemaldatud, R4L oli nüüd lihtsalt 4L. Esimestel autodel kasutati vana Renault 4CV mootoreid. Käigukastiks oli algselt spetsiaalselt auto jaoks loodud kolmekäiguline manuaalkäigukast, mida kritiseeriti kui vananenut, kuna juba 13 aastat varem turule toodud 2CV-l oli neljakäiguline käigukast. 1968. aastal sai auto lõpuks neli käiku.

Esimene suurem mudeliuuendus tuli 1967. aastal, kui autod said uue modernsema alumiiniumist esivõre. 1974. aastal said autod uue, plastikust esivõre. 1978. aastal tuli uus variant 4 GTL, mis kasutas Renault 6 TL'i 1108 cm3 mootorit, kuid parema kütusekulu tarbeks oli võimsust vähendatud.

1. veebruariks 1966, kui auto oli tootmises olnud ligi neli ja pool aastat, oli müüdud juba miljon autot. Kokku müüdi 33 aasta jooksul 8 135 424 autot, mis on Volkswagen Põrnika ja Ford Model T järel maailma kolmas enimmüüdud auto. Enamus autosid toodeti Pariisi läänepoolses eeslinnas Boulogne-Billancourtis Renault' vanimas tehases, kus asub ka firma peakorter. Lisaks toodeti autosid ka Jugoslaavias (täna Sloveenias) Ljubljanas ja Novo Mestos (1973–1994).

1980. aastateks hakkasid Renault 4 müüginumbrid kukkuma. Lisaks uutele heitgaasi- ja turvanõuetele oli auto juba suhteliselt vananenud, Renault'l endal oli juba alates 1972. aastast müügil ka palju modernsem, edukas supermini Renault 5, mis ei olnud palju kallim. Samamoodi olid paljud teised vana disainiga Euroopa väikeautod tootmisest maha läinud või taandunud uute superminide ees: British Leylandi Mini toodanguarvud kukkusid pärast Austin Metro esitlust 1980. aastal (kuid auto jäi tootmisesse kuni 2000. aastani); Volkswageni Põrnika (Käfer) tootmine kolis 1978. aastal Saksamaalt Mehhikosse (kus seda toodeti 2003. aastani), Euroopas said populaarseks uued Golf ja Polo; Citroen 2CV püsis tootmises 1990. aastani, kuid jäi lõpuks alla AX-ile. Renault 4 tootmist plaaniti lõpetada juba 1970. aastatel, kuid auto jätkuv edu ja vajadus ka edukam Renault 5 1980. aastatel välja vahetada tähendasid seda, et Renault 4 jäi tootmisse kuni 1992. aastani, kui tuli välja Renault uus linnaauto Twingo. 3. detsembril 1992 teatas Renault tootmise lõpetamisest Prantsusmaal, tootmine jätkus veel 1994. aastani Marokos ja Sloveenias.