Reifensteini ordulinnus

Lõuna-Tirooli vapp

Reifensteini ordulinnus (it. Castel Tasso) on keskaegne kivilinnus Itaalias, Lõuna-Tirooli (itaalia Alto Adige) valdavalt saksakeelses kultuuriruumis (Südtirol), Freienfeldi (Campo di Trens) vallas, Sterzingi (Vipiteno) linnast umbes kilomeeter lõuna pool Elzenbaumi (Pruno) küla lähedal Wipptali oru kaljusel künkal. Oru teisel küljel, Reifensteini vastas, sellest 1 km kirdes asetseb Sprechensteini krahvilinnus.

Vaade linnusele idakirdest, juuni 2014. Vasemal on näha pealinnus valdustorniga (Bergfried), mille najale toetub elutorn; nende ees on kõrged I eeslinnuse müürid ning paremal on madalamad II eeslinnuse müürid

Nimekujud

• 1100–1110 – in castro Riffinstein, Brixeni piiskoppide lään.

Linnuse esimesi omanikke oli Stilfes-Reifenstein-Welsbergi väikeaadlike perekond. Need nimed tähistavad eri paikkondi Lõuna-Tiroolis ja ei ole teada, kas aadlikud andsid paigale nime või võtsid endale oma läänivalduse nime. 1930. aastatest võeti linnuse tähistamiseks viimaste omanike (Taxis) järgi kasutusele ka itaaliakeelne nimi Tasso, mis tähendab mäkra (saksa Dachs).

Hertsog Sigismund von Tiroli portree aastatest 1465–1470

Asukoht ja paiknemine

Umbes 30 m kõrgune linnuseküngas on loode-kagusuunaline ja paikneb Wipptali orutasandikul umbes 980 m kõrgusel merepinnast. Orus voolab lõuna suunas Eisacki ("munakott", it. Isarco) jõgi. Kaljukünka teises, loodepoolses otsas, u 200 m linnusest asetseb väike St. Zeno külakirik. Linnusest lõunasse, künka jalamile on kaljusse uuristatud suured keldrid. Kaljukünka ümber oli vanasti soo (Sterzinger Moos), mis on tänaseks kraavidega kuivendatud. Wipptali org algab põhjas Innsbrucki juurest ja suundub üle Brenneri mäekuru lõunasse Brixenini (Bressanone) ja on üks kolmest võimalikust, ning keskmine ja peamine ühendustee Tirooli ja Lõuna-Tirooli vahel.

Trautsonite rüütliperekonna vapp 1450.–1480. aastatest

Ajalugu

Berthold II von Lechsgemündi vapp – hüppav panter

Mõnedel andmetel juba linnust või feoodi kirjalikes allikates esmakordselt mainitud 1100. aastal kui Lechsgemündi krahvide valdust. Lechsgemünd-Graisbachid olid võimas frangi-baieri krahvisuguvõsa Lõuna-Saksamaal, kes seisid lähedal Stauferite keisrikojale. Esimest korda on mainitud üht rüütel Heinricus de Lechesmundit kui principibus nobilissimist (ülemaadel), kes langes kuninga kaaskonnas võideldes 7. augustil 1078 Mellrichstadti lahingus. Nende algkodu oli Lechsgemündi linnus tänapäeva Lechsendi linnas Doonau ääres, kuid perekonnal oli palju valdusi ka Alpi keskmaal, kus nende ülesandeks oli mägises piirkonnas liiklusühenduste tagamine ja kurude ületuste kindlustamine. Samuti pidid nad linnuseid ehitama ja orgude valitsemist korraldama. Oma võimsuse tipul oli krahviperekond XI ja XII sajandil. Näiteks andis krahv Heinrich II von Lechsgemünd 1111. ja 1124. aastate vahel Brixeni (Bressanone) piiskopile, kelle vaimuliku valitsemise alla kuulus ka Sterzing-Reifenstein, üle Leisachi linnuse Lienzi linna lähedal Ida-Tiroolis. Ilmselt sellal alustati ka võimsa neljakandilise linnuse peatorni püstitamist, mis traditsiooniliselt ümbritseti ka ringmüüriga.

1110. aasta paiku anti linnusekoht juba ilmselt Brixeni piiskopi poolt Stilfes-Reifenstein-Welsbergi ministeriaaliperekonnale lääniks. Stilfesid ehitasid linnust edasi ja nimetasid selle Reifensteiniks. Teistel andmetel toimus üleandmine Stilfesi senjööridele 1140. On kujundlik, et mitmed tähtsamad võtmelinnused või piirialadel olevad kindlused kannavad -stein lõpulist nime: Kufstein, Arnoldstein jne.

1189–1190 suri Stilfesite perekond välja ja lääni võttis üle Trautsonite rüütliperekond. Arvatavasti XIII sajandil asutasid Trautsonid ka naabruses asetseva Sprechensteini (Castel Pietra) linnuse, igatahes olid nad keskajal pikki sajandeid selle omanikud. On teateid, et hilisematel sajanditel elas Reifensteinis teisigi läänimehi, XIII sajandi keskpaigani valitsesid sealt foogtidena ümbruskonda Brixeni piiskoplikud ministeriaalid. Pärast seda läks linnus üle krahv Albert von Tiroli valdusse. Piiskopkonna keskus Brixen asetseb u 30 km kaugusel Reifensteinist kagu suunas, kui mööda Wipptali orgu allamäge laskuda.

1253. aasta 22. juulil suri krahv Albert III von Tirol vaenutegevuses Freisingi piiskopi vastu. 1252 oli ta koos Görzi krahvi Meinhard III rünnanud Salzburgi kiriku stifti. Tirooli krahvi tegevuse üle oli eriti nördinud Rooma paavst Innocentius IV, kes pani ta kirikuvande alla. Albert võitles Tirooli maakondade ühendamise eest enda suguseltsi võimu alla. See tal ka õnnestus, järglased said hiljem ühendatud Tirooli hertsogite tiitli. 1210 oli Albert III saanud lisaks Trienti foogti ametikohale ka Brixeni foogtiks. See on hea näide sellest, kuidas piiskopi ametnik (foogt) kasvatab oma mõjuvõimu, vara ja jõudu ning muutub tähtsamaks ja suuremaks maahärraks piiskopist endast ja kellega piiskop ise on sunnitud oma vara säilitamiseks kokkuleppele minema.

Saksa ordu vapikilp

1330 on esmakordselt ürikuliselt mainitud linnusekünkal asuvat St. Zeno kirikut.

1405 läks linnus abielu kaudu Säbeni piiskopilinnuse (Sabiona) valdajatele – Klauseni (Chiusa) rüütlitele (Herren von Säben-Reifenstein). Säbenis oli VI-X sajandini piiskopi residents, mis hiljem viidi Brixenisse üle. Pärast nende surma sai Raifensteini omale piirkonna maahärra - Habsburgide soost Austria hertsog Sigismund (duca Sigismondo d'Austria).

Juba 1410 panditi Reifensteini valdus Saksa ordule.

Reifensteini linnus 1920.–1930. aastatel

1469–1470 müüs Austria-Tirooli hertsog Siegmund der Münzreiche von Tirol, kellele läänivaldus õigusjärgselt langes, linnuse vana võla katteks Saksa ordule. Viimane laiendas ja tugevdas sõjaliselt linnust ning ehitas selle suurejooneliselt välja.

1499 aastasse dateeritakse palee "Rohelises saalis" olevad freskod.

1510. aasta paiku ja pärast 1470. aastaid on märgitud linnust kuigivõrd purustatud või lagunenud seisundis (või ilmselt siis ka ehitusjärgus) olevana.

XVI sajandi alguses seoses uute arhitektuuriliste moevooludega muutusid ka vanad linnused pidulikumaks. Kaitse- ja elutornid ehitati ümber ja sulandati uude palee hoonekorpusse. Ordukomtuurid viisid oma eluruumid valdustornist mugavamatesse paleetubadesse üle.

1660 lasi tollane ordu lossikomtuur kõrvaloleva St. Zeno kiriku barokilikumaks ümber ehitada. Sellise väljanägemisega seisab see tänapäevani.

1733 ehitati Saksa ordu poolt kohaliku komtuuri korraldusel ja juhtimisel kõrvalolevasse Sterzingi (Vipiteno) linna Püha Eliisabeti kirik (St. Elisabeth-Kirche).

1809 andis Prantsuse keiser Napoleon I Bonaparte käsu Saksa ordu likvideerimiseks. Seejärel käsutas linnust Baieri valitsus.

Taxiste pärusvapp, kunstnik Adolf Matthias Hildebrandt (1844–1918)

1813. aastaks jõuti ordu sekulariseerimisega lõpule, see muutus vaimulikuks orduks ja loss anti baierlaste poolt üle algselt Lombardiast pärit krahvide Thurn und Taxise perekonna Innsbrucki harule (Regensburgi krahv), kellele see kuulub tänapäevani. Krahvid osutasid XIV sajandil kullerteenust Veneetsia Vabariigile, XV sajandil tuli kliendiks Paavstiriik, XVI sajandil juba kogu Püha Saksa-Rooma riik ja hiljem pandi alus kogu tänapäevasega sarnasele postisüsteemile Euroopas. Loss saadi Baieri kuningriigilt omamoodi hüvituseks kuludele postivõrgustiku väljaarendamisel ja kompenseerimaks postimonopoliõiguste kaotamist. 1729–1868 elasid krahvid Doonau äärses Neuhausi lossis (Neuhaus an der Donau) Baieris, kust juhatasid kuni 1769. aastani Tirooli postiteenistust.

1899 viidi linnuses läbi suuremaid remondi- ja ümberehitustöid.

1919 sõlmiti esimese maailmasõja kaotanud Austriaga Saint-Germaini rahuleping, millega viimaselt eraldati Lõuna-Tirool ja anti see Itaaliale. Seoses italianiseerimisega võeti 1930. aastatel kasutusele linnuse nimena castel Tasso.

Enne teist maailmasõda ostis lossi (arvatavasti kaasomandisse) Wilhelm Reifenstein, kes muutis oma nime enne sõtta minekut William P. Carriks.

1996 avastati St. Zeno kiriku kõrvalt kunagise baieri hõimu bajuvaaride IV–VIII sajandi matmispaik, kust kaevati välja kaheksa puusärki. See asjaolu laseb oletada, et algkabel võib olla vanemgi, kui linnus.

2017. aasta novembris suri üks lossi omanikke, Malta ordu rüütel krahv Franz Ferdinand von Thurn Valsassina und Taxis. Perekond kuulub siiamaani Saksamaa suurimate erakinnisvaraomanike hulka, Reifensteini linnust haldab perekonna Innsbrucki haru.

"Roheline saal" linnuse palees aprillis 2013

Linnust on oma teosel "Burg Reifenstein bei Sterzing" kujutanud saksa maastikumaalija Peter Paul Müller (1853–1930).

Ehitus

Linnuse süda on pealinnus, mis asetseb künka kesksel kõrgemal platool ja koosneb vanast algsest valdustornist, elutornist ja paleest majandusblokiga, mida ümbritseb lõunast, idast ja kirdest I eeslinnus peaväravaga, peavärava ees olevast ja sellest loodesse jäävast uuemast II eeslinnusest-majandusõuest ning pealinnuse lõunaküljel asetsevast avarast III eeslinnusest. II ja III eeslinnuse kaitsemüürid on madalad ja õhemad võrreldes pealinnuse ja I eeslinnusega. I eeslinnuse ja II eeslinnuse vahel on kaljusse raiutud poolik vallikraav, mis katab siiski ära täpselt peavärava sissepääsu ja võimaldab pealinnust tõstesillaga kaitsta. II eeslinnuse värav on kaitstud langevõrega, ka on eeslinnuse loodenurgas poolrondeel, mis võimaldas vaenlase vastu tule all hoida ülejäänud põhjapoolset platood.

Põhiplaanilt on tegemist loodusega seotud laiendatud torn- ja majalinnusega. Valdustorn püstitati loodusliku kaljunuki otsa ja siin ei olnud seega tarvis kasutada nn. motte-põhimõtet, mille järgi peatorni vundamendi jaoks kuhjati kastelli kaitsemüüri keskele looduslik kõrgem pinnaseküngas, mille sisse sai ka valmis ehitada sügava keldri.

Elutorn on võimas paksude seintega u 20 m kõrgune kolmekorruseline hoone, põhiplaaniga 10,5*15 m, mis toetub ida pool pealinnusekompleksi keskel seisvale valdustornile.

Valdustorn "Bergfried" on 22 m kõrgune, 2,2 m paksuste seintega ruudukujuline hoone põhjapindalaga 9*8,5 m ja pärineb XII sajandist. Valdustorn oli algselt veelgi kõrgem, 1899 vahetati algne pultkatus praeguse püramiidkatuse vastu välja. Torni põhjaküljel on trepistik.

Pealinnuse tornides ja XV–XVI sajandist pärinevas palees paiknevad 10 restaureeritud ruumi: keskaegsed puidus siseviimistlusega magamiskambrid (XII sajand) sõjasulastele ja teenijatele, vannituba, XIII sajandi suitsuköök avatud kaminaga, XII sajandist pärinev pearuum-kapiitlituba (Kapitelzimmer-Tiroler Stube) hilisgooti stiilis maalitud mägimännipuidust tahvlitega; nn roheline saal (Grüner Saal) samuti hilisgooti stiilis roheliste freskomaalingutega ja kabel on ülejäänud ruumist eraldatud puidust nikerdatud võreseinaga. Antiikmööbliga sisustatud rohelisel saalil on ka keerdtrepiga kõrvalsissepääs. Ehtsat rüütlilinnusele kohaselt on linnusel ka langevõre, piinakamber, kohtusaal ja vangla 8 m sügavusel torni keldris. Pealinnuse loodeküljel eraldub müürikehandist puidust dansker – välikäimla.

Linnusekompleksi loomulikuks osaks on ka väike Sankt-Zeno kirik.

Praegune seisukord

Linnust ei ole kunagi sõjaliselt vallutatud, see on säästnud kompleksi purustustest ja tulekahjudest ning tegu on ühe kõige paremini säilinud Lõuna-Tirooli keskaegse kivilinnusega. Pealinnus ja I eeslinnus on täies kõrguses säilinud, II ja eriti II eeslinnus näitavad 2020. aasta seisuga lagunemise ja varisemise märke. Keskaegset eksterjööri iseloomustavad ja kaunistavad arvukad sakmelised kaitserinnatised (parapett) ja ambrasuurid.

II eeslinnusel on säilinud gooti stiilis väravaava langevõrega, laskepilud ja -aknad müüridel, osaliselt kaitsekäigud ning selle tugipostide ja talade augud.

Linnus on eravalduses.

Vana legend räägib, et Reifensteini rüütel tapnud armukadedusest naaberlinnuse Sprechensteini rüütli. Viimane ei saa nüüd rahu ja käib oma lossis kummitamas, sest armastanud väga palavalt oma abikaasat.

Kirjandus

• Thomas Bitterli-Waldvogel: Südtiroler Burgenkarte, Bozen 1995;
• Marcello Caminiti: Die Burgen Südtirols, Calliano 1985;
• Bruno Mahlknecht: Burgen, Schlösser und Ansitze in Eppan, Eppan 1978;
• Oswald Trapp(Hrsg.): Tiroler Burgenbuch, III köide: Wipptal, Bozen 1974;
• Josef Weingartner: Tiroler Burgen, Innsbruck 1962;
• Josef Weingartner & Magdalena Hörmann-Weingartner: Die Burgen Tirols, Innsbruck 1981;
• Alois Karl Eller: Burg Reifenstein bei Sterzing: geschichtliche und kunstgeschichtliche Beschreibung, Athesia kirjastus, Bozen 2004, ISBN 88-8266-290-X;
• Martin Bitschnau, Hannes Obermair: Tiroler Urkundenbuch, II osa: Die Urkunden zur Geschichte des Inn-, Eisack- und Pustertals, II köide: 1140–1200, Ülikoolikirjastus "Wagner", Innsbruck 2012, ISBN 978-3-7030-0485-8;
• I castelli del Trentino e Alto Adige, Trento, Kina Italia, ISBN 8881800322;
• Edmund Theil: Burg Reifenstein bei Sterzing (Kleine Laurin-Kunstführer, 27), Athesia kirjastus, Bolzano 1994, ISBN 88-7014-221-3.

Välislingid

• Linnuse koduleht