Rehren
Rehren (vene keeles Ререн) oli aadlisuguvõsa.
Rehrenid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]
Matriklite koostamise ajal võeti suguvõsa 1741. aastal Saaremaa rüütelkonna matriklisse. 1896. aasta 31. jaanuaril (vkj) immatrikuleeriti Eestimaa rüütelkonna matriklisse Mädapea mõisaomaniku abikaasa Bernhard Nikolai Ludwig von Rehren (1864−1926) ja tema järeltulijad. 31. jaanuaril (vkj) 1905 võeti rüütelkonda Reinhold Theodor Johannes Edwin von Rehren (1865−1939) ja tema järeltulijad ning Marie Luise Emilie von Rehren (sündinud Hunnius) (1835−1920) ja tema tütar Ottilie Johanna Marie (Mary) von Rehren (1868−?).[1]
Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]
- Johann Friedrich von Rehren (1775−1813), kindralmajor, pataljoni- ja polgukomandör
- Balthasar Friedrich von Rehren (1788−1851), kindralmajor, brigaadikomandör, Dünaburgi kindluse suurtükiväe ülem
- Theodor von Rehren (1828−1888), kindralmajor
- Bernhard Nikolai Ludwig von Rehren (1864−1926), põllumees
Rehreni suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]
- Eestimaa:
- Mädapea (Mettenpäh) (1892−1903)
- Saaremaa:
- Eikla (Euküll) (XVII sajandil, rendivaldus), Jõiste (Joiste) (1750ndad, rendivaldus), Kaunivere (Kaunifer) (alates 1785), Kuusnõmme (Kusenöm) (kuni 1731, pandivaldus), Laugu (Laugo) (1653−1692 ja 1824−1843), Leisi (Laisberg) (1730ndad−1750ndad, rendivaldus), Lihasoo (Lihasoo) (XVII sajandi algus), Lõo (Leo) (1834−1880), Metsküla (Metzküll) (1653−1781), Nurme (Nurms) (1653−1692 ja 1824−1843), Praakli (Brackelshof) (kuni 1653), Saare (Holmhof) (XVIII sajandil, rendivaldus), Tahula (Tahhul) (1750ndad−1760ndad, rendivaldus)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 189.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- EAA, f. 1674, n. 2, s. 160 (Rehreni suguvõsa).
- Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 396, 397.
- Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 189-191 [1].
- Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 298-308 [2].
- Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2000. Lk 262.
- Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 226-227 [3].