Regeneratiivne meditsiin

Regeneratiivne meditsiin on interdistsiplinaarne meditsiiniharu, mis tegeleb inimrakkude, -kudede või -elundite asendamise, muutmise või taastamisega, et taastada nende normaalne funktsioon. Erinevalt traditsioonilisest meditsiinist, mis keskendub sageli sümptomite leevendamisele, püüab regeneratiivne meditsiin toetada või stimuleerida keha enda bioloogilisi paranemismehhanisme.

Ajalugu

Kudede taastumise ehk regeneratsiooni jälgimisel on pikad ajaloolised juured, mis ulatuvad tagasi Aristotelese tähelepanekuteni loomade võimest kehaosi taastada. Valdkonnale pandi teaduslik alus 19. sajandil koos rakuteooria arenguga ja termini "tüvirakk" esmakordse kasutuselevõtuga teaduslikus kirjanduses 1869. aastal.

Terminit "regeneratiivne meditsiin" (inglise keeles regenerative medicine) kasutas esimesena Leland Kaiser 1992. aastal ilmunud artiklis, kirjeldades tulevikutehnoloogiaid haiglates. Laiemalt tuntuks sai see 1999. aastal tänu William Haseltine'ile. Valdkonna olulisemad verstapostid on olnud:

1961 – James Till ja Ernest McCulloch avastasid vereloomest (hematopoeetilised) tüvirakud.
1998 – James Thomsoni juhtimisel eraldati esmakordselt inimese embrüonaalsed tüvirakud.
2006 – Shinya Yamanaka arendas välja indutseeritud pluripotentsed tüvirakud (iPSC), mis võimaldas täiskasvanud rakke programmeerida tüvirakkude sarnaseks.

Peamised meetodid

Tüvirakuteraapia: meetod, mis põhineb diferentseerumata tüvirakkude võimel areneda spetsiifilisteks koetüüpideks ja asendada kahjustatud rakupopulatsioone.
Trombotsüütiderikka plasma teraapia (PRP-teraapia): patsiendi autoloogsest verest eraldatud kasvufaktorite kontsentraadi kasutamine kudede regeneratsiooni ja angiogeneesi kiirendamiseks.
Koeinseneeria: valdkond, mis kombineerib rakke, biomaterjale ja biokeemilisi faktoreid, et kasvatada laboris funktsionaalseid kudesid või elundite asendajaid.
Geeniteraapia: geneetilise materjali viimine patsiendi rakkudesse, et korrigeerida defektseid geene või toota terapeutilise toimega valke.

Kasutusalad

Ortopeedia: Kasutatakse liigeste kulumise, kõhrkoe defektide ja kõõlusevigastuste ravi tõhustamiseks.
Dermatoloogia ja esteetiline meditsiin: rakendatakse krooniliste haavade paranemise kiirendamiseks, armkoe korrigeerimiseks ja naha uuenemise stimuleerimiseks.
Kardioloogia: uuritakse ja rakendatakse müokardi (südamelihase) kahjustuste taastamiseks pärast müokardiinfarkti.
Neuroloogia: tegeldakse närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste (nt Parkinsoni tõbi) ja seljaajutraumade ravivõimaluste väljatöötamisega.