Reflektorsihik
Reflektorsihik, mida kutsutakse ka reflekssihikuks on optiline seade, mille abil saab kasutaja vaadata läbi osaliselt peegeldava klaaselemendi ning näha sihtimispunkti enda nägemisväljal. Need sihikud kasutavad ära füüsikalist põhimõtet, et läätse või peegli fookuspunkti projekteeritud kujutis tundub inimese silmale kui terav kujutis lõpmatus kauguses. Kuna sihtimisjoonestik on projekteeritud lõpmatus kauguses, tähendab see seda, et sihik on joondatud seadmega, mille külge see on kinnitatud, mistahes nurga alt sihikusse ka ei vaadata. See tähendab seda, et kaob suur osa parallaksist ning muudest sihtimisvigadest, mis tekivad sihtimisseadmetega.[1]
Reflekssihikud on nende leiutamisest saati 1900. aastal muutunud populaarseks sihtimisseadmeks väga erinevatel relvasüsteemidel. Neid kasutati sõjalennukites nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas. Tänu hinnatud omadustele on nad kasutuses ka suurtes relvasüsteemides nagu tankitõrje või õhutõrje, kuna nende abil on lihtsam sihtida kiirelt liikuvaid objekte. Kuigi Teises maailmasõjas oli mõnel üksikul käsirelval peal reflekssihik, siis palju laialdasemalt tulid need väikerelvadel kasutusele pärast punatäppsihiku leiutamist 1970ndatel.
Tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]
Reflektorsihikute puhul kasutatakse kolme konfiguratsiooni. Kõige tavalisemad reflekssihikud kasutavad kollimaatorläätse ja kiirejagajat. Selline sihik on üpris kogukas, kuna kasutatakse vähemalt kahte optilist komponenti: läätse, mida kasutatakse paralleelse kiirtekimbu saamiseks, ning kiirejagajat või klaasist plaati, mis peegeldab kujutise sihtijani. Sihtimisjoonestik on tavaliselt sihtimissuuna suhtes 90-kraadise nurga all, mis tähendab seda, et loomulikul teel valgus selleni ei jõua. Selleks et projitseeritav kujutis siiski vaataja jaoks nähtav oleks, kasutatakse elektri abil valgustatud sihtimisjoonestikku või lisaläätse, mis valgustab passiivset sihtimisjoonestikku.
Kompaktsem alternatiiv asendab lääts/kiirejagaja seadme pooleldi hõbetatud kollimeeriva peegliga, mis täidab nii fokuseerimise kui ka kahe kujutise (sihtimisjoonestiku ja vaadeldava ala) kombineerimise rolli. Selline tüüp on kõige levinum punatäppsihikutes, mida kasutatakse käsirelvadel. Lisaks on võimalik seada sihtimisjoonestik vaataja ja kõverpeegli vahele, peegli fookuspunkti. Sel juhul on sihtimisjoonestik liiga lähedal silmale, et olla fookuses, kuid peegel projitseerib vaataja jaoks kujutise lõpmatusse kaugusse.[2]
Kasutajapoolses otsas ei kasuta reflektorsihik ühtegi optilist elementi – tema jaoks on see lihtsalt sihtimisjoonestik, mis on peegeldatud kiirejagaja või kõverpeegli pealt tema silma. See annab sihikule omadused, mis ei nõua suurt kasutamiskogemust ega -oskust võrreldes lihtsate mehaaniliste sihikutega. Lisaks kaob ära nägemisvälja piirav omadus, mis kaasneb optiliste sihikutega. Kõige suurem negatiivne külg reflektorsihikute tehnoloogias on see, et sihikujoonestik on peidetud ning seda on vaja valgustada. See tähendab, et ümbritsevat valgust kasutatavad sihikud on vähese valgusega oludes ebaefektiivsed ning elektrilist joonestikku kasutavad seadmed ei oma mingit funktsionaalsust patareitoite katkemisel.
Kasutus sõjanduses[muuda | muuda lähteteksti]
Reflekssihikud leiutati selleks, et neid kasutada püssisihikuna, kuid leiutamishetkest saati on neid kohandatud väga erinevatele relvatüüpidele. Kui reflektorsihikut kasutada käsirelvade sihtimisseadmena siis on nad suur samm edasi kasutajamugavuse ja täpsuse koha pealt võrreldes raudsihikutega, mis vajavad palju kogemusi ja oskusi. Raudsihikute puhul on oluline joondada eessihiku keskne punkt, tagasihiku keskne punkt ning sihtmärk selleks, et oleks võimalik saavutada laskmishetkel tabamus. Reflekssihikute lõpmatule kaugusele projitseeritud sihikupunkt võimaldab relva kasutajal keskenduda ainult sihtmärgile, mis parandab täpsust iga oskustasemega laskja puhul. Võrreldes optiliste sihikutega võib reflektorsihikut hoida mistahes kaugusel silmast ning peaaegu iga nurga all ilma, et see moonutaks sihtmärki või sihikujoonestikku. Reflekssihikuid kasutatakse tihti mõlemat silma lahti hoides, mis annab relva kasutajale hea sügavustaju ja sajaprotsendilise vaatevälja.[3]
Lennukid[muuda | muuda lähteteksti]
Reflektorsihikud omavad lennukite relvasüsteemide kasutuses palju kasulikke omadusi. Esiteks ei pea piloot oma pead täpselt relva sihikuga joondama, nagu mehaaniliste sihikute puhul ning lisaks ei sega sihik üldist nägemisvälja. Sihiku optiliste omaduste tõttu on võimalik piloodi vaatevälja kuvada ka muud informatsiooni, nagu liikumisest tulenevat sihtimispunkti kõrvalekallet, mida arvutatakse güroskoobi abil.[4]
Kuna Teises maailmasõjas arenes reflektorsihikute disain lennukites suure kiirusega, kus piloodile anti aina rohkem informatsiooni, siis lõpuks arenes neist välja HUD ehk head-up display. Kuigi seadme tööpõhimõte jäi samaks, asendati projitseeritav sihikujoonestik aja jooksul videoekraaniga, kuhu lisaks sihtimispunktile kuvatakse informatsiooni radarist ja erinevaid indikaatoreid, nagu kõrgus, kompass, kunstlik horisont, selleks, et parandada nii sihtimisvõimekust kui ka abistada lendurit lendamisel ja maandumisel.[5]
Käsirelvad[muuda | muuda lähteteksti]
Howard Grubb leiutas reflektorsihiku aastal 1900 mõttega seda kasutada käsirelvade sihikuna. Juba Teises maailmasõjas hakati kohandatud variante kasutama haavlipüsside ja lahingrelvade puhul. 1970ndatel tulid kasutusele niinimetatud punatäppsihikud, mis tavalise sihikujoonestiku asemel kasutab sihtpunktina punast täpikest. Tavaliselt on punatäppsihikutel kasutusel kõverpeegel, mille fookuses on LED. Valgusdioodi kasutusele võtmine oli samm, mis kasvatas suuresti sihiku efektiivsust ja usaldusväärsust, kuna pärast seda ei pea kasutama lisaläätse sihikujoonestiku valgustamiseks ning LED ise kasutab väga vähe energiat, mis võimaldab sihikut patareitoitel kasutada sadu kuni tuhandeid tunde.[6]
Sihikujoonestiku tüübid[muuda | muuda lähteteksti]
Reflekssihikute puhul on kasutuses palju erinevaid sihikujoonestiku valgustamise tüüpe ja mustreid. Levinud valgusallikateks on patareitoitel kasutatavad tuled, valgusjuhet kasutavad valgusekogujad ja isegi triitiumist kapslid. Mõned seadmed on loodud töötama vaid öövaatlusseadmetega. Tihti on sihtimispunkt punast või oranžikat tooni, et tagada sihiku efektiivsus enamiku taustade puhul. Mõned sihikud kasutavad nool- või kolmnurkset mustrit, et oleks võimalik vastase kaugust hinnata, ning on olemas ka sihikuid, mille puhul on võimalik mustreid muuta.
Konfiguratsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Modernsetel reflekssihikutel on kasutusel kahes korpuses: toru- ja avatud sihikuna.
- Torusihikud näevad välja nagu tavalised optilised suurendusega sihikud, kus kogu optika on silindri-kujulises torus. Paljudel torusihikutel on võimalik kasutada erinevaid nähtavust parandavaid filtreid ja läätse kaitsvat kaitseklappi.
- Avatud sihikud (mida kutsutakse ka mini-reflekssihikuteks või mini-punatäppideks) kasutavad ära seda, et reflekssihiku optika ei vaja kaitseümbrist. Selline ehitus koosneb lihtsalt raamist vajaliku peegeldava pinnaga, mille fookuspunkti on paigutatud sihikujoonestik. See konfiguratsioon on oma lihtsuse tõttu odavam, kuid selle tõttu ei saa sellise konfiguratsiooni puhul kasutada filtreid ega muid lisaseadmeid, mida on kerge kasutada torusihikute puhul.
Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]
Reflektorsihikuid on kasutatud merenduses nii navigatsiooni kui ka vaatlusseadmetes. Albada tüüpi vaatlusseadmed, mis kasutavad sarnast tehnoloogiat, olid kasutusel nii varajastes fotokaamerates kui ka tänapäevastes lihtsates ühekordselt kasutatavates kaamerates.[7] Reflekssihikuid kasutatakse ka suurte teleskoopide juures selleks, et neid kerge vaevaga suunata uuritava objekti poole.
Reflekssihikud on kasutusel ka meelelahutustööstuses. Teatrites kasutatakse neid punktvalgustite sihtimiseks. Sel juhul on punktvalgusti operaatoril võimalik valgusti õigesse kohta suunata ilma seda sisse lülitamata.
Sarnased sihikud[muuda | muuda lähteteksti]
Kollimaatorsihikud on optiline sihik, mille puhul sihikusse vaadates on võimalik näha sihikupunkti, mis on joondatud seadmega, hoolimata vaatamisnurgast. Kollimaatorsihikud on nn pimedad sihikud, mis tähendab, et läbi sihiku pole võimalik sihtmärki näha ning sihtimisprotsessis tuleb vahelduvalt vaadata sihikusse ja sihtmärgi poole.[1]
Holograafilised sihikud on ehituse poolest sarnased reflektorsihikutega, kuid need ei kasuta projekteeritud sihikujoonestiku süsteemi. Selle asemel on sihikujoonestik tootmisprotsessis salvestatud ruumilisel kujul holograafilise filmi peale. See film on paigaldatud optilisse sihtimisavasse ning seda valgustatakse kollimeeritud laseriga, mis on sihikusse sisse ehitatud. Seda sihikut on kerge kauguse ja tuule suuna parameetritele kohaselt reguleerida sihikut kallutades või pöörates.[8]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Department of the Army (1977). Elementary Optics and Application to Fire Control Instruments. USA.
- ↑ Butler, J. B. (1945). "The Reflector Sight". American Rifleman: Volume 93.
{{netiviide}}: puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ Volk, O. "Electronic Sights: A look at why they exist, how they work, and how you use them". Ultimak. Vaadatud 10.05.2017.
- ↑ Nordeen, L. O. (1985). Air warfare in the missile age. Arms & Armour Press.
- ↑ Jarrett, D. N. (2005). Cockpit engineering. Ashgate Pub.
- ↑ National Research Development Corporation of India (1976). "Inventions Promotion Board". Invention intelligence: Volume 11.
{{netiviide}}: puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ Hines, S. "Lensless Optical Viewfinder". HinesLab, Inc. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. august 2017.
- ↑ EOTech company (9. jaanuar 1996). "Compact Holographic Sight". Patent.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Reflektorsihik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
