Reet Hiiemäe

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Reet Hiiemäe (sündinud 24. märtsil 1974) on eesti folklorist.

Elukäik ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetas 1999. aastal Tartu Ülikooli germaani filoloogia ja folkloristika alal. Omandas teadusmagistri kraadi folkloristikas (1999) ja kutsemagistrikraadi kirjalikus tõlkimises (2004). Töötanud kuni 1999. aastani assistendina, edasi teadurina Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna rahvajuttude ja -usundi töörühmas. 2017. aastal kaitses Hiiemäe doktorikraadi tööga "Folkloor kui mentaalse enesekaitse vahend: usundilise pärimuse pragmaatikast".

Ta on avaldanud artikleid rahvusvahelise levikuga eelretsenseeritavates teadusajakirjades, on mitme teadusliku või populaarteadusliku monograafia (sealhulgas raamatute "Eesti katkupärimus" (1997), "Kaitsemaagia eesti rahvausundis" (2012), "Ended ja ennustamised eesti rahvausundis" (2013), "Armastus eesti rahvapärimuses" (2015)) autor, lisaks avaldanud arvukalt populaarteaduslikke artikleid.

Oluline on Hiiemäe roll koostöö edendamisel Saksa kultuuriruumi humanitaarteadlastega, mille väljunditeks on Jürgen Beyeriga kahasse toimetatud artiklikogumik "Folklore als Tatsachenbericht" (2001), artiklikogumik "Mis on Gilgamešil ühist geeniuurimisega? Käsitlusi kultuurist ja usundist" (2012), Reet Hiiemäe ja Leander Petzoldti ühisteosed "Väike deemonite ja vaimolendite leksikon" (2003, täiendatud kordustrükk 2010) ja "Maagia. Tekkelugu, maailmapilt, uskumused, rituaalid" (2015).

Hiiemäe uurimistöö keskmes on rahvausundi ja -juttude psühholoogiline aspekt, nt vägivalla ja epideemiatega kaasnevad stereotüüpsed käitumismudelid ja nende kajastumine pärimuses, pärimuslikud kaitsemehhanismid (nt kaitsemaagia).

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]