Reduktsioon (filosoofia)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2018) |
Reduktsioon (ladina sõnast reducere 'tagasi tooma') on filosoofiline mõiste, millega määratakse suhteid erinevate lähedalt seotud valdkondade vahel neid lihtsamaks või fundamentaalsemaks tehes. Eelkõige kasutatakse seda teaduse, vaimufilosoofia ja metafüüsika mõistete tõlgendamisel. Reduktsiooni üheks peamiseks ülesandeks on juhtida meid sellisesse uude olukorda, mis oleks äratuntav kõige esmase kogemusena.
Reduktsiooni harrastajaid võtab kokku reduktsionism.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Reduktsiooni võib ära tunda juba Vana-Kreeka filosoofiast. Reduktsionistide vaadete suurimad rivaalid on olnud dualistid ja metafüüsikud. Nende vahel on olnud klassikaline vaidlus materialismi ja keha ja vaimu dualismi osas. Dualismis on arusaam, et keha ja vaim on eraldatud ning vaimunähtused ei ole füüsilised ega suhestu omavahel. Kumbki ei redutseeri teisesse, nad mõlemad on lahus ja reaalsed.
Mõned reduktsionistid on olnud täielikult vastu materialismi ja füsikalismi. George Berkeley fenomenaalne idealism redutseeris tavalised lauad ja toolid ideedeks ja eitas mateeria olemasolu. Berkeley redutseeriv vaade kõigele reaalsele redutseerides kõik vaimseks ideeks. Johann Gottlieb Fichte idealismi võib ka vaadata kui reduktsiooni praktiseerimist. Fichte vaade oli, et kõik mittementaalne ei eksisteeri üle vaimse võimalikkuse. Kõike mittementaalset saab täielikult defineerida mõtteliselt. Selles vaates kõik on mõtteline. Need idealistid on reduktsiooni kasutanud, kelle reduktsiooni baas on vaimne.
Thomas Nageli mudel[muuda | muuda lähteteksti]
Nageli reduktsioon on interpreeritud kui otsest reduktsiooni, kontrastiks kaudsele reduktsioonile. Nageli reduktsiooni seletus on, kui palju saab tõde redutseerida teiste tõdede järgi, kasutades seejuures ka seadusi. Näiteks kui seletada kukkuva keha kiirendust, saab selle redutseerida otseselt Newtoni teooriale. Nageli mudel on saanud kriitikat, kuna on liiga teooriapõhine ja kitsas.