Rebala kihelkond (Virumaa)

Allikas: Vikipeedia

Rebala (Taani hindamisraamatus Repel, Henriku Liivimaa kroonikas Revelensis provincia)[1] oli muinaskihelkond Virumaal 13. sajandi alguses.

Rebala paiknes Virumaa loodeosas, Revala idapoolseima kihelkonna, mida samuti Rebalaks kutsuti, kõrval. On oletatud, et kahe Rebala näol oli kunagi tegu ühtse hõimualaga, mille lääne- ja idaosa omavahelise loodusliku eraldatuse tõttu lähenesid maakondade tekkimise ajal vastavalt Revala ja Virumaa teistele kihelkondadele. Jagunemist soodustas asjaolu, et läänepoolse Rebala keskus nihkus kihelkonna lääneossa Pirita jõe alamjooksule ja Virumaa Rebala asustus koondus omakorda selle kihelkonna idaossa, hilisema Rakvere ümbrusse.[2] Virumaa Rebalast idas ja kagus asusid sama maakonna Mahu ja Lemmu kihelkonnad, edelas Järvamaa Loppegunde kihelkond.[3]

Rebala, võib-olla aga kogu Virumaa keskne linnus oli Rakvere Vallimäel asunud Tarvanpää linnus. See paiknes Revalast Vadjamaale ja Toolse sadamakohast lõunasse viiva tee ristumiskohas ning linnuse juures oli tõenäoliselt ka kaubitsemiskoht. Seda kinnitavad Rakvere lähedusest saadud suured aardeleiud. Rakvere piirkonna kõrval olid tihedamalt asustatud ka Kadrina-Neeruti ja Varangu-Haljala ümbrus. Rebala lääne ja loodeosa asustus oli hõre.[4]

Kirjalikest allikatest mainivad Rebalat Taani hindamisraamat, mis annab ülevaate 13. sajandi alguse Virumaa kihelkondadest ja küladest ning mille andmetel oli Rebala põllumajandusliku maa suuruseks 1262 adramaad, ning Henriku Liivimaa kroonika, mis kirjeldab Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu juhtimisel toimunud 1219. aasta sõjakäiku Virumaale, kus Rebala kihelkond anti sakalastele rüüstata.[5][6]

1220. aastatel, kui Rebala läks Taani võimu alla, loodi selle territooriumil ilmselt erinevatest asustuskeskustest lähtudes kaks kirikukihelkondaKadrina ja Haljala, millele hiljem lisandus Rakvere kirikukihelkond, mis samuti osaliselt endise Rebala maid hõlmas.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XXIII, kommentaar 33, lk 199
  2. Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 401–402, 406
  3. Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
  4. 4,0 4,1 Tõnisson, lk 402
  5. Henriku Liivimaa kroonika, XXIII 7, lk 198–199
  6. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 140