Raymond M. Lemaire

Parun Raymond Martin Marie Ghislain Lemaire (28. mai 1921 Uccle – 13. august 1997 Woluwe-Saint-Lambert) oli Belgia kunstiajaloolane ja arhitektuuriajaloolane, juhtiv konserveerimise ekspert, Leuveni katoliku ülikooli professor ning hiljem Leuveni vana katoliikliku ülikooli ning nende põhjal moodustatud hollandi- ja prantsuskeelse uue ülikooli professor.

Haridus

Pärast keskhariduse omandamist Uccle'is õppis ta aastatel 1938–1942 Leuveni vanas katoliku ülikoolis. Ta on lõpetanud õigusteaduse, ajaloo ja kunstiajaloo eriala. 1948. aastal omandas ta doktorikraadi kunstiajaloo ja arheoloogia alal, väitekirjaga Brabandi gootika päritolust (prantsuse keeles L'Origine du style gothique en Brabant).

Monumentide mees

Pärast Belgia vabastamist 1945. aastal teenis ta soomusautorügemendis kaptenina.

Aastatel 1946–1949 oli ta täievoliline varastatud kunstiteoste otsimise komisjoni liige. Ta oli sideohvitser Belgia valitsuse ja sellega seotud teenistuste ("monumentide meeste") vahel. Ta koordineeris tuhandete Belgiale või Belgia kodanikele kuuluvate rüüstatud kunstiteoste, raamatute, arhiivide ja muude esemete tagastamist Belgiasse.

Edasine tegevus Belgias

Temast sai Leuveni vana katoliku ülikooli assistent (1947), õppejõud (1949) ja professor (1953). Ta pidas kunstiajaloo ja arhitektuuriajaloo loenguid nii hollandi kui ka prantsuse keeles ning jätkas seda ka pärast, kui ülikool jagati keele põhjal kaheks uueks ülikooliks.

Aastatel 1972–1977 oli ta Brügge ajaloolise linna nõunik. Tänu temale sai Brügge Euroopa arhitektuuripärandi aasta (1975) üheks Belgia pilootprojektiks.

1976. aastal asutas ta Brügge Euroopa Kolledžis kinnismälestiste konserveerimise täiendõppe keskuse. Viie aasta pärast kolis keskus rahaliste probleemide tõttu Leuvenisse. Pärast tema surma anti keskusele tema nimi.

Ta läks pensionile 1986. aastal.

Töid Belgias

Tema põhitegevusalad olid arhitektuur, restaureerimine ja linnaplaneerimine.

Ta sai tuntuks Leuvenis asuva Suure Beginaaži (prantsuse keeles Grand Béguinage) restaureerimisega. Ta oli Veneetsia harta peamisi koostajaid ja rakendas nüüd restaureerimisel sellesama harta põhimõtteid.
Ta oli ka üks Louvain-la-Neuve'i uue linna peamisi planeerijaid, mille alusidee põhines ajaloolise linna traditsioonilisel struktuuril.
veel umbes kolmkümmend kirikut ja kabelit
hulk maju ja maamaju

Ta osales ka järgmistes linnaplaneeringutes:

Rue des Brasseurs Namuris
Quartier des Arts Brüsselis
planeeringud Kortrijkis, Mouscronis, Villeneuve-d'Ascqis ja Bergen-op-Zoomis.

Ta oli ka uute hoonete projekteerija või nõustaja, sageli koos teiste arhitektidega:

Professor Peetersi Auditoorium Leuveni ülikoolis Heverlees
Herne kirik
Kraainemi metroojaam
Brasschaati kirik
oma maja Loonbeekis Flaami Brabandi provintsis

Ta algatas enda väljatöötatud metoodika alusel Belgia arhitektuuripärandi inventuuri käsitleva ulatusliku raamatusarja. 1997. aastal toimetas ta Beiruti inseneride ja arhitektide tellimusraamatut.

Rahvusvaheline muinsuskaitseline tegevus

Lemaire oli 1964. aastal Veneetsia harta üks peamisi autoreid. Ta oli Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu ja UNESCO nõunik.

Koos Piero Gazzolaga asutas ta 1965. aastal UNESCOga seotud rahvusvahelise mittetulundusühingu Rahvusvaheline Kinnismälestiste Nõukogu. Ta oli selle peasekretär aastatel 1965–1975 ja president aastatel 1975–1981. Ta asutas ICOMOS-i jätkväljaande Monumentumi.

Rahvusvahelise tunnustuse saavutas ta oluliste ja arvukate restaureerimistööde eksperdi ja nõustajana:

Ta oli ka UNESCO peadirektori erisaadik aastatel 1971–1997 ajaloolise Jeruusalemma pärandi üliraske küsimuses.

Teoseid

Les origines du style gothique en Brabant, 2/1. La formation du style gothique brabançon. Les églises de l'ancien quartier de Louvain. Anvers 1949
"Bouwkunst", in Gids voor de Kunst in België. Utrecht/ Antwerpen 1963
Centre for the conservation of historic towns and buildings. Brugge 1978
Stable – Unstable? Structural consolidation of ancient buildings. Louvain 1988
ICOMOS - un regard en arrière, un coup d'oeil en avant (Dossier de la Commission royale des monuments, sites et fouilles, 5). Liège 1999, 195 p. ISBN 2-87401-076-6

Tema pärandi hoidmine

Lemaire'i arhitektibüroo enamik asju, sh arhitektuurseid jooniseid, hoitakse Leuveni Katoliikliku Ülikooli keskraamatukogus, tema slaide aga sama ülikooli all olevas Raymond Lemayre'i nimelises Rahvusvahelises Konserveerimiskeskuses (inglise keeles Raymond Lemaire International Centre for Conservation, RLICC).

Tunnustus

1977 Monsi Ülikooli polütehnilise instituudi audoktor
1978 Sir Abercrombie'i auhind (Rahvusvaheline Arhitektide Liit)
1970 Prantsuse Arhitektuuriakadeemia kuldmedal (Leuveni Suure Beginaaži restaureerimise eest)
1983 Kuldmedal mälestiste konserveerimise ja restaureerimise eest (Hamburg)
25. juulil 1990 tõsteti ta isikliku parunitiitliga Belgia päriliku aadli hulka. Ta võttis oma heraldiliseks deviisiks: Virtus scientiam major

Isiklikku

Tema isa oli Belgia avalike tööde ministeeriumi peaarhitekt Hermanus Lemaire (1883–1947) ja ema oli Marie-Henriette (sündinud Winderyckx; 1892–1957).

Ta oli kunstiajaloolase professor Raymond Lemaire’i (1878–1954) vennapoeg, kellest ta eristas end keskmine initsiaaliga.

1947. aastal abiellus ta Christiane Vergaertiga (1924–2007) ja neil sündis neli last.

Tema kohta

Hommage au professeur Raymond Lemaire - Hulde aan professor Raymond Lemaire, special edition of ICOMOS Belgium. Leuven 1998
Michel Woitrin. Raymond Lemaire. // Nouvelle Biographie nationale, vol. 7, 2003, col. 233-235. ISSN 0776-3948
André Mertens. Louvain-en-Woluwe. Une aventure urbanistique. 2003
Luc Verpoest. Lemaire, Raymond Marie. // Repertorium van de architectuur in België van 1830 tot heden, ed. Anne Van Loo. Antwerp 2003, pp 393–394
Claudine Houbart. Raymond M. Lemaire (1921-1997) et la conservation de la ville ancienne: approche historique et critique de ses projets belges dans une perspective internationale. Doctoral thesis (unpublished). KU Leuven. 2015
Jean-Marie Lechat. Louvain-la-Neuve - Trente années d'histoires. Academia-L'Harmattan. Louvain-la-Neuve 2016

Välislingid

Raymond Lemaire]. ODIS. Hollandi keeles
Raymond Lemaire kunstiajaloolaste biograafilises leksikonis