Rantjeeriik

Allikas: Vikipeedia

Rantjeeriik on politoloogia ja rahvusvaheliste suhete teooria mõiste tähistamaks neid riike, mis saavad kogu või suurema osa riigi tuludest põliste maavarade rentimisest välisklientidele.[1]

Mõiste päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Rantjeeriigi mõiste kõige laiemas mõttes on riik, mis saab regulaarselt suurtes kogustes välismaailmalt renti[1]

Mõiste ’rantjeeriik’ on kasutusel olnud juba 1970. aastate algusest peale. Esmakordselt mainis seda Hossein Mahdavy seoses revolutsioonieelse Iraaniga. Mõiste ise ei piiritle geograafilist asukohta Pärsia lahe ega Lähis-Ida kaldale, kuid seni on Lähis-Ida spetsialistid rantjeeriigi mõistet valdavalt rikastest naftariikidest Araabia maailmas kasutanud.

Jõulisemalt tõi selle mõiste teadusmaailma avalikkuse ette raamat The Rentier State. Rantjeeriigi valitsused saavad enamiku või põhiosa oma tuludest välismaailmast saadavast rendist ja näitavad teistsugust poliitilist dünaamikat kui riigid, kus valitsust peetakse ülal siseriikliku majanduse maksustamise abil. Viimaseid nimetatakse tootmisriikideks ning esimesi rantjeeriikideks.[2]

Iseloomulikud elemendid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pole olemas täielikku rantjeemajandusega riiki. Iga riigi majandus sõltub mingil määral rendist. Tähtis on, et rantjeemajanduses renditulu domineerib.
  2. Rantjeeriigi majanduses domineerib väline renditulu[3] Rendi päritolu on väga oluline rantjeeriigi defineerimisel. Siserenditulu ei ole rantjeeriigi tunnus, isegi väga suurtes kogustes.
  3. Jõukuse tootjateks on vaid väike osa ühiskonnast. Ülejäänud võivad olla selle jaotajad ja tarbijad. Nende kahe vahel on raske vahet teha. Seega mahuka väliskaubandusega avatud majandus pole veel rantjeeriik, lihtsalt seetõttu, et ta saab oma tulud välismaailmast. Näiteks turism on samuti loodusressursside rent välismaailmale, kuid sel juhul on jõukuse tootjateks suur osa ühiskonnast.
  4. Riigi valitsus on renditulu peamine vastuvõtja.[2]

Erinevused[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Maailm[muuda | muuda lähteteksti]

Läänes tõi riigi majanduse areng kaasa ka ühiskonna üldisema edenemise, rantjeeriikides aga mitte. Lääne puhul tasuks rõhutada kahte aspekti:

  • kodanluse mõju kasvu
  • riigi vajadust lisaraha järele.


Ettevõtjate klassi häiris, et riigi majanduslik seis kasvas tänu nendele, kuid absolutistlik-seisuslik riik seda piisavalt ei tunnustanud. Nad nõudsid endale rohkem poliitilisi õigusi.

Teiselt poolt vajas riik muutuvates oludes rohkem raha.[4] Paraku ei kasvanud riigi vajadustega (ja riigi elanike rikkuste kasvuga) võrreldes proportsionaalselt riigi tulubaas, kuna maksusüsteem ei olnud taolisteks muutusteks valmis. Seega, et täiendavat raha varakatelt kodanikelt kätte saada (eelkõige oli tulu loota samalt ettevõtjate klassilt), tuli neile midagi vastu pakkuda.

Riik sai võimaluse muutuda senisest palju tugevamaks ja hakata koguma tõhusamalt ja vahendajateta makse, kuid selleks pidi kuningas andma parlamendile ehk toona paljus maksumaksjate esindusele õiguse valitsemisse sekkuda – olgu see siis ministrite umbusaldamise, maksudega mittenõustumise või riigieelarve mittekinnitamise näol.

Riik sai rohkem raha ning maksumaksjad suurema sõnaõiguse riigis toimuvas. Seega polnud riik ühtakki enam seisuste esindajate vaenlane, kelle maksukavu tuli takistada, vaid liitlane, sest esindajad said maksuraha kasutamist jälgida ja suunata.[5]

Seega rantjeeriikide puhul ei kehti moderniseerumisteoorikute seas levinud arusaam, et riigi rikkuse kasvuga kaasneb demokratiseerumine. Luciani ei kummuta tervikuna seost rikastumise ja demokratiseerumise vahel, aga näitab, et see ei pruugi igas riigis kehtida.[6]

Rantjeeriik[muuda | muuda lähteteksti]

Rantjeeriigi puhul on täheldatav vastupidine dünaamika. Kui nende majandus hakkas arenema (SKT kasvama), ei tähendanud see märkimisväärset ühiskonna moderniseerumist. Inimesed ei saanud isiku- ja kodanikuvabadusi, jäid tegevaks valdavalt agraarsektoris, ühiskonnakorraldus jäi patriarhaalseks (vrd naiste õigused), usust juhituks jne. Riigil polnud vajadust maksutulu saamiseks elanikkonnaga kompromissidele minna. Pealegi muutus riik aja jooksul – peamiselt tehnoloogia ja relvastuse arengu tõttu – üha võimsamaks ning inimene ja riik üha ebavõrdsemateks partneriteks. Tekkis tasakaalupunkt, kus riik küll rikastus, kuid ühiskond jäi rikastumiseelsele arengutasemele.[6]


Seega rantjeeriikide puhul ei kehti moderniseerumisteoorikute seas levinud arusaam, et riigi rikkuse kasvuga kaasneb demokratiseerumine. Luciani ei kummuta tervikuna seost rikastumise ja demokratiseerumise vahel, aga näitab, et see ei pruugi igas riigis kehtida. [6]

Rantjeeriigi režiimimuutus[muuda | muuda lähteteksti]

Kas rantjeeriik ei demokratiseeru kunagi või, täpsemalt, mitte seni, kuni jääb rantjeeks. Eristatakse kolme teesi, mis keskenduvad:

• Rantjeeriiklusele – kuigi üldjuhul on rantjeeriigi stabiilsust raske murda, võib olukord muutuda, kui riik satub finantskriisi (näiteks rendi allika vähenemise või kadumise või valitsejate rahandusalaste vigade tõttu). Naftatulude kadu võib sundida rahanappuses riigivõimu tegema kodanikele järeleandmisi, andes neile rohkem vabadusi ja muuhulgas suurendama sõnaõigust riigivalitsemises, ehk panna riigi demokratiseerumise teele.[6]

• Allasurumisele – naftatulud annavad riigile võimaluse rahastada repressiivaparaati ning just see aitab võimulolijatel säilitada oma positsiooni võimust kõrvalejäänute vastuseisust hoolimata. Suurem naftatulu tähendab kõrgemaid kaitsekulutusi ja see omakorda autoritaarset korda.[7]

• Saamahimule – tooraineekspordilt saadav tulu on ebastabiilsuse allikas. Mässulised näevad saaki, mille nimel tasub võidelda, ning ebavõrdne tulude jagamine tekitab vähemsaajates pahameelt.[8]

Smithi 107 arenguriigi võrdlus[muuda | muuda lähteteksti]

Smith võrdleb kolme teesi 107 arenguriigi võrdluses ning leiab, et rantierism soosib jõuliselt režiimi püsimist. Nii oponeerib ta rantjeeriiklikule teesile, väites et isegi järsk naftahinna langus 1986. aastal ei mõjutanud märkimisväärselt riigikordade püsivust.

Samuti näitavad Smithi uurimistulemused, et tugevale repressiivaparaadile toetumine ei selgita naftatulude mõju režiimi püsimisele, mistõttu tuleb otsida vastust muude muutujate hulgast. Smithi uurimistulemused seavad kahtluse alla ka saamahimuteesi, näidates et mida suurem on riigi sõltuvus naftatulust, seda vähem esineb seal protestiavaldusi ja kodusõdu.

Smith võtab oma arutluse kokku tõdemusega, et tema uurimus kajastas vaid üldsuundumusi ning see ei välista, nagu mõnes konkreetses riigis võib olukord teisiti minna. Ta viitas ka võimalusele, et rantieristlike režiimide püsimist võivad aidata selgitada erinevate ühiskondlike institutsioonide ja klasside koalitsioonid, ning see, et vastupidi levinud loogikale on loodud tugev riigiaparaat ning seda tooraineekspordist sõltumisest hoolimata.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Yates, Douglas A. (1996), „Rentier state in Africa: oil rent dependency and neocolonialism in the Repulic of Gabon“. Trenton, New Jersey: Africa World Press.
  2. 2,0 2,1 Beblawi et al = Beblawi, Hazem; Luciani, Giacomo (1987), „The Rentier state“, 51–52. Worcester: Billings & Sons Limited
  3. Mahdavi, Hossein (1970), „The Pattern and problems of economic development in rentier states: the case of Iran“ – Cook, M. „Studies in economic history of the Middle East: from the rise of islam to the present day“, 428–429. London: Oxford University press
  4. Tilly, Charles (1992), „Coercion, Capital, and European States“. Cambridge: Blackwell
  5. Herb, Michael (2003), „Taxation and representation“, Studies in comparative international developments, 38(3), 3–31
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Luciani, Giacomo (1996), „The Oil Rent, the Fiscal Crisis of the State and Democrtization“, Democracy Without Democrats?: The Renewal of Politics in the Muslim World. Toim. Ghassan Salame. New York: Tauris, 130–155
  7. Ross, Michael Lewin (2001), „Does Oil Hinder Democracy?“ World Politics, 53(3)
  8. Okruhlik, Gwenn (1999), „Rentier Wealth, Unruly Law, and the Rise of Opposition: The Political Economy of Oil States“, Comparative Politics, 31(3), 295–315
  9. Smith, Benjamin (2004), „Oil Wealth and Regime Survival in the Developing World“, American Journal of Political Science, 48(2), 232–246

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]