Rannamägi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rannamägi[1], on üks Tallinna muldkindlustusvööndi kaitserajatistest – Skoone bastionist kujundatud Tallinna haljasala, mis asub Tallinna kesklinnas, Rannamäe tee ja Põhja puiestee vahel aadressiga Rannamäe tee 11.

Vaade Skoone bastionile ja Toompeale 19. sajandi lõpukümnendil

Nime päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Skoone bastion (rootsipäraselt ka Skåne bastion) on oma nime saanud Skåne maakonna järgi Rootsis, mäe kohta kasutatakse ka nime Rannavärava mägi, Suure Rannavärava järgi, mille kaitseks bastion ehitati.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna vanalinna põhjaküljel Suure Rannavärava kõrval asetseva Skoone bastioni ehitamise plaanidest on andmeid juba 1634. aastast. Ehitamine algas aastal 1683. Rootsi riigi kõigi kindlustuste ülema Erik Dahlbergi (1625–1703) ja Tallinna komandandi Paul von Esseni 1686. aastal koostatud ja kuningas Karl XI kinnistatud Tallinna muldkindlustuste uues generaalplaanis taheti Tallinna muuta vallutamatuks tohutu bastionaalvööndiga. Vööndisse pidi kuuluma 11 võimast bastioni, ristitud Rootsi riigi provintside või linnade nimedega. Kuid Tallinn oli vaene, nappis raha, materjali ja tööjõudu, ning valmis suudeti ehitada ainult kolm. Vahendite vähesuse tõttu sai 1710. aastaks kavandatud üheteistkümnest bastionist valmis vaid kolm: peale Skoone ka Ingeri bastion (Harjumägi) ja Rootsi bastion (Lindamägi).

Bastioni ehitamine tekitas hulga konflikte, sest riigi alluvuses töötanud lihtrahvas ja talupojad kuhjasid valle linnakodanike aedade peale. Pärast Põhjasõja algust pidid Tallinna bastionid kiiremini valmis saama, sellest hoolimata lõppes ehitustegevus alles 17031704.

Pärast Krimmi sõda aastal 1857 kaotasid Tallinna bastionid ajapikku oma sõjalise tähtsuse ning Venemaa Keisririik kustutatas Tallinna maakindluste nimekirjast ning määras need alad parkide rajamiseks. 1867. aastal sai Tallinna linn bastioni enda alluvusse, mille järel ala ehitati ümber 1881. aastaks künklikuks pargimaastikuks. Mere poolt oli bastion hästi vaadeldav. 19. ja 20. sajandi vahetusel töötas endisel muldkindlustusel lühikest aega ka restoran.

1876. aasta koostatud endise Tallinna muldkindlustusvööndi haljastuskavas oli bastion näidatud haljasalana, koosjalgradadega. Haljastusplaanide realiseerimisega tegeles Promenaadide komisjoni ning tulevase haljasala plaani valmistas Peterburi botaanikaaia direktor dr. K. Regel ning see esitati ja kinnitati Tallinna Linnavolikogu poolt 1880. aastal. 1885. aastal valmis kavandatud park, koos bastioniga kujundati ja ehitati välja haljasalaks ka selle esine Stuarti reduut[2].

Promenaadide komisjoniga otsustas Skoone bastioni rendile anda. Rentijaks sai hotelliomanik Wicke, kes oli nõus ehitama restoranihoone, muusikapaviljoni ja hoidma korras teed ja puud. Ala hakati kutsuma Rannavärava mäeks (saksa k. Strandpforten Anlage), mis 26. oktoobril 1939 sai nimeks Rannamägi. 1902. ja 1903. aastal renditi aga Rannamägi koos Harjumäega kodanik G. Türnbaumile.

1912–1913 ehitati sinna endise Skoone bastioniesise Stuarti reduudi kohale Tallinna Elektrijaam.

1929. aastal esitasid Tallinna spordiseltsid avalduse senise Skoone bastioni jalamil oleva vallikraavi kasutada spordiväljaks, milleks nad ka loa said ning senine juurviljakasvatuseks kasutatud piirkond korrastati Anton Soansi 1929. aasta planeeringu järgi ning rajati linna staadion aastatel 1938–1939 (praegune spordiväljak Põhja puiestee ja Rannavärava mäe vahel).

1932. aastal Rannamäe teega eraldatud Skoone bastioni lõunavall

1932. aastal rajati bastioni lõunaosas läbi Rannamäe tee ning väike osa bastionist puudega jäi teisele poole teed ning veel Eesti Vabariigi esimesel perioodil kohandati maa-alused kasemattkäigud varjenditeks.

Eesti Vabariigis kavandati 1940. aastal suuri varjendiehitusi. Kaitseministeerium ja sõjaväe peastaap asus Pagari tänaval ning sealt kavandati Rannavärava mäes oleva varjendini maa-alune käik. Ehitustöid alustati 1940. aastal, kuid Nõukogude okupatsioonist alates pole nendest töödest rohkem midagi teada.

Nii mõlema Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis (1940–1941 ja 1944–1991) kui ka Saksa okupatsiooni aegu (1941–1944) oli bastioni ehitis allutatud sõjaväele.

Bastioni ehitised[muuda | muuda lähteteksti]

Lõbustuspark ja Suveteater[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suveteater.

1948. aastal avati ühel bastioni osal Nõukogude armeele kuuluv Madruste klubi lõbustuspark ja Suveteatri hoone. Nii töötajad kui ka külastajad olid venekeelse elanikkonna hulgast. Asutus oli populaarne 1972. aastani, kui Tallinna Lauluväljakule toodi tšehhide lõbustuspark. Bastioni all asuvates varjendites asus Eesti NSV Tsiviilkaitse Staap (Rannamäe tee 11).

Sisepääs toonasesse tsiviilkaitse staapi, vaade Rannamäe tänava poolt, 2011. aasta kevad

Stalinistlikus stiilis Suveteatri hoone, kus sees oli ka kino, oli tollal suurim puuehitis Eestis.

10. juunil 1997. aastal põles Suveteater ilmselt süütamise tõttu maha.

Nõukogude armee lahkumisel Eestist sõlmis omaaegse Kirovi-nimelise kalurikolhoosi haldusdirektor Lembit Reimal Nõukogude armeega rendilepingu, hiljem aga laiendas Reimal ühistu osanike arvu ja kutsus sinna ka vene ärimehe Vladimir Babuškini[4]. Detsembris 2001 lõi uus liige Reimali osaluse üle ja valiti juhatuse esimeheks, [5]. Teiseks osanikuks oli Grigori Borissov ja ka Valentin Porfirjev, kunagise Balti Ühispanga juht[6].

2009. aasta suvel viidi Skoone bastioni endise vallikraavi kohal asuval spordiväljakul ning Eesti Raudteele kuuluval maa-alal läbiväljakaevamised, mille käigus selgus, et bastioni kaitsvad kontreskarpmüürid on suures osas hästi säilinud ning asuvad 30 – 50 sentimeetri sügavusel maapinnast[7], mistõttu viibib Skoone bastioni piirkonna taastamise plaanide realiseerimine, mille kohaselt kavandati sinna maa-aluse parkla rajamine, mis ulatunuks Suur-Rannavärava tänavast kuni Suurtüki tänavani.

Põhuteater[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põhuteater.
Põhuteater Rannamäel

30. aprillil 2011 lõi Teater NO99 Rannamäel Skoone bastionil Põhuteatri. Põhuteatri projekteeris arhitektuuribüroo Salto. Põhuteater loodi Euroopa kultuuripealinna üritusteks ning oli avatud 2011. aasta maist kuni sama aasta oktoobrini. 1. oktoobril 2011 Põhuteater demonteeriti[8].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]